Sõnale pesa leiti 212 luuletust
Talv läbi?
Kuulsin täna linde siristamas
nägin neid kibuvitsa peale tulemas
lendavad, oksakesed suus
tahavad teha pesa jaanuarikuus;
uue aasta tulekuga talv perses
külma igatseja on ahastuses
kuidas enam Eestiski pole ausat külma
vahendunud ära ja nüüd on koerailma;
ei saa me uisutada ja kelgutada
ja jäneseaasta algust nautida
kelgutada koertesaanis
õnnetu saunaline õlut kaanis;
et end lumes karastada ei saa
kui lumi ei kata enam me maa
või talisuplust teha jääaugus
sellinne ebaõnn tuli uue aasta paugus;
kõrini, et õues nagu november
vähemalt oli mingi valge det .....
Vanakuu jääbki Rootsi kohale
Segregatsioon on vabatahtlik
mida pigid ise kontrollivad
Rootsis elu tänaval on ohtlik
püssid, pommid ja rusikad välguvad;
mis seal toimub
on näide multikukti kurjusest
tšurka vaevalt kohalikuga lõimub
vakatab naabermaa enda loomusest;
keegi räppar sai tina
oi ei, keda kotib mingi amatöör
gängiliige võid ka olla sina
14 a. täis kurjust ja väike sütenöör;
nüüd kärgatas jälle mingi lõhkekeha
kättemaksuks mingi neegri pärast
kaoses politseil pole sittagi teha
elu seal ei erine Ameerikast;
kahel ilmakaarel naaber Eestile on loll
kahel rindel loomade .....
Kui armastus on täis soojust
Üks värvukene sulalumes kükitab,
sabaotsakene välja sealt upitab,
nokakene haledalt siutsatab,
tiivakene sulalumme plärtsatab.
Värvukest peopesal soojendan,
ta turris sulgi silitan,
suusooja õhuga sooja annan,
südames suurt kurbust kannan.
Nii palju soojust annab üks süda,
süda, mis on õigel kohal,
sealt soojust jagub kõigile
ja rõõmu toob igale hingele.
Me oleme hoopis midagi muud
Me oleme hoopis midagi muud
Kui lihtsalt liha ja luu
Süda ei ole vaid pump
Keha vaid rümp
Soontes ei voola vaid veri
Oleme ookean
Oleme meri
Vikerkaare seitsmel värvil
Pesa meie sees
Igal värvil oma tähtsus
Meie pärlikees
Seitse pärli igaühes
Suunaga alt üles
Punane on alustala
Alguse saab juurest
Mis meid hoiab maas
Pühaduse soojas süles
Kasvavad me soovid
Päiksekullas säravad
Me sisemised hoovid
Roheline on me süda
Roheline aas
Mida külvad
Seda lõikad
Viljakas see laas
Sõnad justkui sinilinnud
Lendavad me suust
Valed sõnad
Nagu pinnud
Lõhestava .....
Kallis isa!
Olen Sinu laululind
mu kallis isake!
Alati Sa kätel kannad mind
ja nii soe, nii soe
on Su südamepesake.
Sinu hool ja armastus
jääb ikka saatma mind
ka siis, kui pesast välja lendama pean
kui lind.
Täna ilm on Sinu päralt,
sinitaevas päike särab,
õhtul kulda kingib kuu
ja isadepäevast laulab iga suu.
Tunnen tugevat sidet emaga
Tunnen tugevat sidet emaga,
kuigi ei ole kunagi juhtunud teda nägema,
ainult muinaslugusid pidanud kuulama,
vales ja tões elama.
Vahest oksal siutsunud kui linnuke ma,
kel pesa on läinud kaduma.
Vahest kõigest hingest kui hunt
kuu_peale ulgunud ma.
Aja kestel läeb kurbus kaduma,
kuid hing jääb igatsusest leinama.
Mõnel hetkel jääb aeg peatuma,
laseb mõttevoogudel lennata.
Ema, Sa oled mul tundmata,
kuid südames tugevat sidet tunnen Sinuga...
Linnuke
Marjapõõsas linnuke kössitab,
lehekesed sulgede peal.
Kes-teab kaua nõnda kössitand
ja hirmul olnud seal.
Sõstrad kobaras on koos
allpool linnu suud.
Põõsalt marjad raputand
on mahe sügistuul.
Rännuteele hiljaks jäänud
on linnukene vist,
või on haige tiivakene,
mis segand rändamist.
Siutsugi ei tule enam,
värin on ta peal.
Jätan marja-korjamise,
päästan linnu sealt.
Üks ettevaatlik väike siuts
on kuulda noka pealt.
Ma linnukese kaasa viin,
tal leian pesa hea.
Armastus
Armastan päevavalgust
armastan päikest ja
kuud
Armastan linnulaulu
ja pesade punumist uut
Armastan tärkava rohu lõhna
ja õhus lendlevaid liblikaid
Armastan veel õide puhkemata pungi
ja puude mahlast nõrinat
Armastan metsade vaikset müha
ja mõnda teerada ilusat
Armastan sinimerd, mis püha
ja mere kohal kisavat kajakat
Armastan pääsupere,
kel pesa katuseräästa all
Armastan kesal lõokese pesa
ja tema ilusat lõõritust sinitaeva all
Iga päev armastus kasvab
kogub jõudu südame all
Iga päev ma veel kannatada jaksan
iga päev mulle rõõmu v .....
Valikud
Linnast maale...?
Maalt linna...?
Ikka linnast maale.
Loodus kutsub, süda tuksub,
maale lähemale tulla.
Üks pisikene kodu maal võiks ju olla,
väikene talumajake...
Pole vaja loomakarja,
hea kui on
kukeke ja kanake,
kel soojas pesas munake.
Siis veel armas kiisuke,
koer, kes truu on olnud minule,
tulevad kaasa maale.
Mida rohkemat mul vaja
maale kaasa võtta...
Jätkub sellest elust küll,
pole paremat aega tahta.
Rändaja
Rändaja
tühjas ja eluta kosmoses
ümber vaid tähtede vilked
surnuks külmunud liha
ja külmunud hing
skafandrile maalitud pilked
Möödujaid
pole- pole huvi miks
olen siin tühjusse paisatud
miks mina
just moondatud kivimiks
vaimu kandjana rändajaks raisatud
Ema nuttis
kõrva hingas- rända aasta või sajand
kodu leiad sa küllap mu laps
olin soovimatu
mu pere mind lihtsalt ei vajand
võttis pesast- skafandrisse surus- kosmosse lajatas paps
Nüüd rändangi
hulk igavaid tähti planeete
kuni ilmub üks sinakal kumal
näen ülalt
kuis mehed ja naised ja lapsed .....
Hüvastijätt suvega
Juba jätangi hüvasti suvega,
miks kõik nii kurb peab olema?
Jätan hüvasti suve iluga
ta sooja päikest täis südamega.
Naudin veel laksuvaid merelaineid,
heidan pilgu sinitaevasse,
korjan pilliroost hundinuiasid endale.
Püüan leida linnupesi,
kas näen mõnda lindu seal,
askeldamas oma kodus,
oma armsa pesa peal.
Eemalt kostub kõrvu sädin,
kõik linnukesed traadil hoos.
Klu, klu, klu,
kureparve kolmnurk taevas,
lendab piirideta pilvepiiri peal.
Nüüd kössi vajun ma vähekene,
sest kurvaks muutub meel.
Kõik linnud minna lasti,
mul südames on kipitus sees .....
Kured toovad lapsi?!
Lapsi võib saada igal ajal
kas ikka võib, kas ikka saab
kas kurg toob need kapsapõllule
või hiir vuhistab heinaküüni
kust need lapsed tulevad
kui aeg tiksub ja tiksub
nagu loendavad pead seda aega
kes ammu siit lahkunud
millal, millal
ammu enam pole meie generatsiooni peatõrvik
lapsi saada ja lapsi kasvatada
sest enam me teame, mis vastutus sellega kaasneb,
milline lapsepõlv meid ennast saatis ja kuidas me ometi
ise
ei tahaks teha samu vigu enda laste ja lastelastega
inimiga pikeneb, meie lapsed,
vaesed emad ja isad, kes ootavad saada vanaemaks, vanaisaks
aga ei sa .....
üks meil kodu
üks meil sinuga kodu
mu päevitunud käel
roniv sipelgas
tee äärses tolmus
verev kurereha
õitsema hakanud takjas
suvetaeva valge pilv
järve kohal päevast
järgi jäänud kauge eha
üks meil kodu keskpäevaks
rohus kuivav kaste
teeäärsed suured kased
traadil kraaksuv vares
küla keskel
pesal alles tiibu saputavad
kure pojad
aias varju otsiv rohukonn
palavusest aknalaual
toas magav kass
Sina kes Sa emaüsas kannad
hellalt oma last
Suvi-Sügis
Suvel kingad pigistavad juba
kirju kleitki hakkab kolletuma
juustest karikakraõied pudenevad
pärja suvele, kinkis kaunis kevad
Linnupojudki on suureks saanud
pesast välja lennanud
maasikad ja mustikad on küpsenud ammu
mätta vahel pohlad punavad
Sügis sätib uljalt oma sammu
kirevatest lehtedest punutud kleiti
kohendab
koti sisse sügiskulda topib
enesesse rõõmu ja kurbust mahutab.
Eestlased Austraalias
Meie rahva teine kodu
polegi Uurali mägedes
vähest eksootikat me ei adu
kui on parem koht soojades maades;
selleks Austraalia, mis meie koloonia
kus elab isa Ahti oma pojaga
toimub matkamaania
mõtleb isa võtta Miku endaga;
ühes metsas jõllitab
mürkmadu oma pesas
kogemata laps lojust õrritab
nii madu teda nokust naksas;
pärapõrgusse meedikud tulevad
lapse liha juba mäda ja paisub
isa teab, et arstid hilja aitavad
ja nii mürki lapse munnist imema asub;
nagu filmides, ümber lähevad huuled
hammustuskohta koos keelega
"See ainus viis, kas kuuled?!" .....
Upita mind räästa alla tagasi
Sa aita mind, ma palun Sind,
olen kui pesast kukkunud lind.
Upita mind räästa alla tagasi,
oma pesakeses tahan olla edasi.
Olen jäänud püksata,
tunnen end palja porgandina.
Elu rebib mind lahti koost,
kuigi olen meessoost.
Aga mu hing on õrnem,
kui on mõnel naisel.
Kurjad on need ajad, kurjad,
poleks kunagi ette arvand.
Elu oma korrektuure teeb
ja niidab vikatina julmalt, käidud teed.
Mida küll valesti olen teinud ma,
või olen lihtsalt nii õrna hingega...?
Upita mind räästa alla tagasi,
oma pesakeses tahan olla edasi.