Sõnale piin leiti 383 luuletust
Mina...Tema päikesekiir...
Ta kannab mind kukil,
võtab mind sülle,
kiigutab nii, et lendan ma.
Nätsu närides keelab magama jääda,
õhtul üksi ei luba mind välja.
Haigena keedab ingveriteed,
ennem ekskursiooni,
loeb sõnad peale.
Ostab vile, juhul kui...
metsas ma peaksin kaduma.
Ükskõik kus olin,
häda küüsist ta säästis,
päästis mind.
Päikesekiir, valgus tunneli lõpus,
lootus...
kuid üks moment ta pillab mind.
Usaldus kaob. Valgus kustub.
Ma ei ole enam osa temast.
Kes ma siis olen?
...
Kuhu kadus see naine?...
Kuhu kadus see naine...
Kes hinge kinni hoidis,
kui paps mind kiigutas?
Seesamune, kes lasi minu pisaraist,
enda särgi üle valada.
See, kes suhkruvett tegi öösel...
kell kolm.
Kuhu kadus see eevatütar...
kelle dubleerija soovisin,
iga hinna eest olla?
Iga inimhinge silmad ruumist,
talle olid suunatud.
Kuhu kadus see naisterahvas...
kes sünnitas mind?
Kes toitis, hoidis ja armastas?
See naine, kes valsi sammud,
mulle õpetas...
Nüüd temast alles jäänud...
vaid elus kest.
Tükkideks portselan, mis vajab...
liimimist.
Liim või mitte, kas ta...
nüüd jääbki ka .....
Ta istub tugitoolis
Isa ei liigu, ega räägi palju
sest ta ujub oma enda mõtetes
enam majast ka ei välju
ta on päevad läbi tugitoolis istudes;
üritab oma labürindis üle augu saada
mis ajus haigutab halastamatult
tahab mitte elu unustada
ja aeg möödub arusaamatult;
ta on kinni minevikus
mis segamini tänapäevaga
ära kaob tal enda isiksus
reageerib ümbrusele kivinäoga;
alzheimerile pole ravi
väga vähe annab vastu teha
mõistus kaob sügavasse kraavi
ta vaim sureb enne keha
Pettus
Ärkasin täna kui sombune ilm,
eile veel petsid mind,
mu sinisilmsust kattis
su valede loor,
kätt südamel hoides
tõotasid sa,
ei iial sind jäta,
mu armastus sa.
Pisarad silmis,
tõotasid veel,
kui truupeni sitsis
olid mu ees,
sõnu kui pärleid,
pillasid suust,
lubades mulle tähti ja kuud,
nüüd taiplikuks muutund mu meel.
Valedevõrku kui lindu puuri,
püüdsid sa mind.
Punusid võrgu nii tugeva,
vale armastus vandega,
oh, lase mind lahti,
sa piinad ju end,
oh, lase mind lahti
ja unusta mind!
Sa oled mu pea sassi ajanud,
sind ma ainult vajan.
Ootan sind nii päeval kui ka ööl,
mõtlen sulle kui oled koolis või tööl.
Kui pole sind siin minuga, siis igatsen ma sind.
Loodan, et mõtled sa nii nagu minagi.
Igatsen su olekut mu lähedal.
Ootan su hääle kaja mida nii väga vajan.
Sa oled päike, sa oled mu kuu.
Kui oled mu juures ei vajagi ma muud.
Ma tunnistan, et olen armunud sinusse,
kui sind ei ole siin siis on, see piin.
Tahan olla sinuga kõikjal, kus oled sa,
aind oma mõttetest välja ei saa.
Mis pean tegema nüüd ma.
Unistan sinust nii päeval kui ka öö .....
Tühimik hinges
Miks jälle olen siin?!
Mõteteis jäigastunult piin…
Oi, kuidas appi karjuks…
Kuid tean, et sellega ma harjuks.
Seega hoian parem kinni hinge,
oodates kuni suudan lämmatada pinge.
Tahaks kaugele, kaugele, ära siit,
kui vaid keegi võtaks käest ja mind viiks…
Ei kannata enam karmi sõgedust,
mis seest mind närib ja sööb…
Ega enda vastu tõusvat õelust,
mis alatasa mind näkku lööb.
Ma isegi ei mõista, kust
tuleb mõttemaailm nii must…
Ma tahan olla õnnelik hetkes,
olles siin, iseendana, nüüd, kohe ja praegu…
Aga mõtlen vaid, et olen ma kes?!
Ja kui .....
Kas mäletad?
Kas mäletad esimest korda, kui mind suudlesid?
Ei, mina ka mitte, küllap see oli ammu vist.
Kuid kas mäletad suudlust viimast?
See on silme ees elu lõpuni vast…
Saatsin su välja, saatsin su väravani.
Oli see plaanitult viimane, seda ei teagi…
Oleksin ma saanud midagi muuta..?
Tundmaks veel üht suudlust uut ah?
Ta küsib neid küsimus iga päev,
hoolimata, et mind piinlemas näeb.
Ma ei oska talle vastata, ei suuda…
Ootan, millal ta unustab ja muudab-
muudab end lõpuks tagasi minuks…
Mõtleb selgelt, et pilt sinust unuks…
Tagasi
kogu kõrist tahaks karjuda
et saaks hingest kõik see väljuda
tahaks mere põhja vajuda
et meelest võiks see kaduda
kõik see mis oli on või jääb
tähtsusetu on kui jäääär
pole lõppu ega enam algust
sulab see kuis kuu on august
ent miks piinab see nii
uus tegelikult edasi ei vii
ning vana kisub tagasi
kuigi tahaks ainult edasi
Sa jätsid mu
See valu ei kesta kaua,
elult õpinud olen ma midagi,
et ära usalda iial kedagi,
ränk tagasi löök see kui kaotad jalge alt tee.
Sa thad tõusta kuid libised taas,
sa lähed katki ja puruned kui klaas,
tahaksid tõusta ja kokku panna ned killud,
tahad oma südamest välj kiskuda pinnud.
Ära vaata mu otsa palun,
ära ärata kustunud valu sest seda ma tõesti ei talu,
las ma lähen ja kaasa viin mure,
enam siia tagasi ma ei tule,
lähen süda täis päikese valgust,
lähen uuesti otsima uut algust.
Kelly Metsalu