Sõnale pilk leiti 426 luuletust
Orja armastus
Ma käitun nagu polekski ori
nagu iial poleks teinudki tööd.
Kortsus kleidis paljajalu tulin,
sassis juuksed puudutamas vööd.
Sa arvasid, et petan sind tulles
justnagu oleks magatanud meest.
Ei teadnud sa, et töötan ka surres,
vaid maltsaga sind petan kõblates.
Ma ei saanud öelda: "Olen ori."
ja purustada vale rikkusest.
Nägin kuidas miski sinus suri,
nii palju haiget said mus pettudes.
Sa vangutasid pead ja lahkusid,
ma üksi tamme alla nutma jäin.
Kõik pisarad mu silmis ohkasid,
mu vale väärtus mulle selgeks sai.
Sellest õhtust sai ö .....
mesilanna
oskan vaikust
oskan
maha-pilku püüda
oskan kallistada
ilma
kaela vajumata
oskan sosistades
nimesidki hüüda
valdan täppis-
teadmist
punkte tajumata
palun - istuta mu ümber
õlelilled
need ei närtsi
ega longu-koltu-kao
sulle kingin enda
vaimustuse mille
sisse puhun
koitusid
ja ao
Sanya
Ilois
Olen lill,
õielehti lõpmatu hulk…
Minu pilk vaatab igasse silma.
Teekond juurest maani,
maast taevani pikk –
ulatub igasse ilma.
Südamik seest välja,
väljast sisse äraostmatu
päikesekuu kehalik.
Mittenopitav nimetamatu,
hinge lahustav hindamatu,
kogemuspõhiselt hoomatav,
pühade aegadel pühitsetud…
Õnnelik.
/Mari*Uri/
Aja külaskäik
Tuli külla Olevik,
"Meelerahu" kaenlas.
Pärisin, et mis siis tema
kõrgeausust vaevas.
Kurtis, miks küll inimestel
pole teda vaja –
ehitavad kinnisvara,
ajaveedumaja!
Tuli külla Minevik,
uksel kitkus karvu,
mida juba, – olgem ausad -,
oli näha harvu.
Lausus: "Sõidan üle piiri,
saada metrojaama –
sest siin ma halvaloomuliselt
hakkan otsa saama!"
Tuli külla Tulevik,
ei tõstnud üldse pilku...
Ma ei püüdnud tema silmist
ühtki vihjevilku.
"Sõbrakene," ütlesin, "kui vaatad
ainult maha,
siis taevas, millest unistad,
jääb ju planeedi taha…!"
/Ma .....
palju õnne
vähestest sõnadest
nii palju juttu
mille mõtegi
uttu
kaob ruttu
kes pilgutaks silmi
nii et tibuke peos
näitaks end
et langevarjunöör avaneks
ja maanduks ometi see
lõputu lend
kiiremini kõrgemale kaugemale
head mehed on vait
nad ka kaevavad kraave või
lõhuvad puid
toidavad suid
soojade käte ja sooja südamega
kui otsid surfajat
lainelaudadel
suhete haudadel
pankade treppidel
kasiinode keppidel
jääb üle ainult
õnne sul soovida
võid ju proovida
Sanya
Mustlane
Mustlasele julgelt vannun:
mul ei ole raha!
Kadedaks ja valelikuks
sõimab vanapaha.
Kuigi minut tagasi just
pidas ausameelseks,
lootusetult lahkudes
sai tädiks kibekeelseks.
Mustad silmad võiksid näha
pangakaardist läbi –
kaardiseisul, nagu ikka,
kõigi au ja häbi…
Kui sa pilgust puhast tõde
välja ka ei loe,
ära oma näppudega
rahakotti poe!
/Mari*Uri/
Talve-etüüd
Nüüd puud on üleni valged.
Lumi on tuisanud
igale tüvele,
igale ladvale,
igale oksale,
igale okkale,
igale lehepungale,
igale õiepungale.
Mitte ühtegi kohta
pole jäänud paljaks
peale mu enese pilgu.
Kui valged, kui valged
on nüüd puud.
Kuidas mustavad mu pilgud.
Detsember
Nüüd lumepilvedesse
loojang vajub
ei ole vahet
päeval ega ööl
ja lobjakas ja
pikad vihmasajud:
need aastalõpu
viimsed meistritööd.
Pilk eksleb
hingesoppe pidi
ja silme ees on
läinu panoraam:
on omajagu
samme tehtud tagurpidi
nii mõnes asjaski
on muutund arusaam.
Kui tasakaalus
üldse olid kaalud?
Mis trikke vahel tegi
heitlik meel?
Kes ära kadus ja kes
ikka kõndis
me kõrval pisut
konarlikul teel.
See aastalõpu
kerge raskus
ja unistus,
mis ootab ees…
Ei saa ju öelda
nagu kõigel oleks
minna lastud,
ei saa ju öelda
.....
Sinu silmad
Su silmad on merekarva hallid,
Sa vist väga armastad merd.
Su pilk nii kauge,
neis sügav on vaade,
Sinu silmadesse vahest uppudagi võib.
Sinu silmad räägivad nii palju,
Sinu süda tuksleb
kui merelaine sees.
Ja armastust on palju,
Sinu pisarates peegelduvad need.
meel ikka
ikka veel ära ei harju
kulu asemel roheline rohi
raagus kased hiirekõrvul
maja taga mäel hommegi
vihmamärg longus karukell
hing sellest hell
aina varem kardinate vahelt
hommikuti valgust tuppa nõrgub
pilk vaatamast voodist seda
tõrgub kevadtaeva halli kõrgust
