Sõnale pilv leiti 806 luuletust
Pilveke ja Päikene
Taevalaotuses on näha
Pilve Päikesega koos,
vahel Pilv see nutta tahab,
taas siis päikene on hoos.
Pilveke see vahel nutab
rõõmust üle Päikese,
oma piisad maha jätab
toitvad, rõõmuläikesed.
Päikesel on omad tujud,
vahel veidi kuumemad,
taevalaotuses kõik sujub,
päevad saavad kaunimad.
Eal ei tohi tülli minna
Pilveke ja Päikene,
kuumust tuleb juurde liiga,
müristamas äikene.
Päikene see läheb ära,
öises ilus tuleb Kuu,
Pilvekese varjus särab,
jahedust loob öine tuul.
Siiski Päikene see ärkab,
taevas särama see lööb,
Pilvekene teda mä .....
Anna aega
Anna aega vihmapiisal
kasta põlluvagusid,
roheluse sära viia
sinna, kus on kuivus, liiv,
Anna aega pilverünkal
luua varje madalaid,
vihmad lase valla künkal,
allikatel vagurail.
Anna aega elul tulla,
küll see päike saabub taas
ning särama lööb vihmakulla
roheluses kaunimas.
- Tarmo Selter -
2023
Ema kaunis täht on taevas
Ema kaunis täht on taevas,
vilgub päeval, vilgub ööl,
õiget suunda mulle näitab,
kindlas taktis süda lööb.
Iga pilvetups on armas ,
liuglemas sinitaeva all,
aina kaugemale liiguvad vaevad,
mis olnud hinges sügaval.
Vihmalgi on oma võlu,
puhastada taevast , maad,
,nutta natukene hingki ihkab,
kord päikesekettal särada on taas.
Naeratades
Mõned päevad päikest täis
on loonud hetki ellu,
kui vaid päike külas käis
neis hetkis, mida andnud
sügisene pilvepiir
ja soojad tormituuled,
nii ma ikka seisan siin,
kuni avan huuled,
tõmmates siis sügavasti
kopsudesse õhku,
naeratades endamisi
edasi siis astun.
- Tarmo Selter -
2022
Siis, kui Sa veel olid.
Siis kui Sa veel olid,
ja särasid silmad, laulis suu ja naersid.
Mitte ainullt siis, kui veel olid.
Olid teel täis tahtmist,lootust ärevust
ja sügavsinist ootust,
et veel olla, kui vaid saad?!!
Oh tahtsid! Väga...
Ja mina kartsin mõelda,
.....
Mu ümber ja mu sees
Mu ümber metsakohin
ja puudelt potsab lund
ja pilvist alla sajab
lund,lund,lund...
Mind piiranud on vaikus
ja valge lumi ka
ja igal pool mu ümber
on lumesaartest maa...
See ongi vaimupete
ja ettekujutus
Sest sündimas ju ongi
üks tore luuletus...
Unistus
Tuul tuli hüüatas kõrva su nime
mis sellest ei tundnud ei teadnud ma sind
päikesest paistsid sa silma mis pime
kraaksatas puuladvas mulle sust lind
Pilv tuli avas sust pehmema süle
tuul aina keerutas meelitas sosistas
jahedas pimedas kordas veel üle
vihm sinust sadudes nuttis ja vesistas
Tuul pöördus metsa ja tegi sust müha
nägin sind puude all päikeselaikudes
voolavais jõgedes lauldi sust üha
lindude loomade juttudes kaikudes
Kas oledki olemas- mõtlen sust naine
kas annad end mulle nii lihtsalt kui loodus
loodus küll lubab ent siiski kui paine
sa elad va .....
Põhjala sügispäev ...
Veel sadu piiskadena , langeb maha,
halli pilve õhtuks , klaarib meretaha,
Kui häbenedes päike , roosas taevas,
sealt viimse pilguga meid , saatmas.
Viib koidukiired kauge maade randa,
kuhu unistuste tiib , võib sind kanda.
Öös sumedas päev , puhkeb koitma,
meil jahe kõikjal, hallad katnud maa.
Hansi!!!
NALJAPÄEV
VIHMAPILVEL TULI MÕTE
TÄNA MITTE NUTTA,
MUIDU JÄÄVAD KUMMIKUTES
LAPSED KINNI MUTTA.
MÕTLES - LASEN HOOPIS ALLA
PAKSULT LAIA LUND,
SAAVAD SIIS APRILLI TEHA,
KUI ON KOOLITUND!
ÕPETAJA PALUKS VÕTTA
LASTEL KOTIST KÄÄRID,
SEST ON MEISTERDADA VAJA -
TULEMAS JU NÄÄRID!
LAPSED AGA RAPUTAKSID
PEAD JA JUUKSEID MÄRGI,
SEST ET KATKI KOOLIMAJA -
VIHM EI JÄÄNUD JÄRGI!
/Mari*Uri/
kokkuhoid
mis kellast
alates
kaob sünninaeratus
mis päevast
jututuju
rammupiimalt koor
nupp nupu järel kinnisemaks
vajub pult
sest ükski pilv
ei muuda taevas
oma kuju
veel oled noor
veel keele all on
sülge
veel põõsastes peab
siilikene pesa
veel okkad võtavad
puhkevaid lehti külge
kui viskad siruli
ka minuta
kesk kesa
Sanya
