Sõnale poos leiti 151 luuletust
MUNADEPÜHA
Täna leidsin hoovist munad
kes küll on need munenud?!
kas on tõesti võõrad kanad
meie hoovi pugenud
Kaagutamist pole kosta
ega tiivasabinat
aga põõsas keegi norskab
haaran kätte labida
Hiilin lähemale siis
mida näevad silmad
lakku täis on naabrimiis
pükstest jäänud ilma
Eile jõudis hilja koju
pigem täis kui kaine
"Tule siia, vana roju!"
karjus talle naine
Alandlikult roomas ligi
teda see ei päästnud
kurba nägugi veel tegi
seegi meest ei säästnud
Proua vaatas talle silma
ütles: "Nüüd on kõik!
Munadest jääd kohe ilma
ja siis kao siit - .....
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....
Patriootiline kevade
Tali näpistab veel kevadet,
näpistab pungi puul ja põõsal,
näpistab kevadlinnu varbaid,
näpistab murututikest,
näpistab lilleõiekest,
näpistab õrna hingekest.
Tali ei kaua näpistada suuda,
midagi jääb alles veel.
Kevad siin on,
ta ilu uuesti looma hakkab,
ja seda võimsamalt veel.
Kirglik seikleja
Ta uitas kaua üksi, kuni tabas, et tegelikult on tal palju sõpru.
Teda saatis hoolimine, armastus ja üks lõputu seiklus.
Ta oli kannatlik ja ta nautis iga hetke oma elust ning oma raskused kirjutas ta ümber ühte õpetlikku juttu.
Ta viskas mõõga põõsasse, jättis võitlemise ning nägi sihti hoopis kõrgemale... ronida mäe tippu.
See polnud võimatu tal sinna ronida, kuid selleks oli vaja palju enesesse usku.
Nüüd kirjutab ta igal õhtul .... peen sulepea kribab valgele paberile tindist sõnu .... maailma ilust, puhtast rõõmust, armastusest, igatsusest, lootusest ja m .....
0.5.01.2024
Tulgu ja aitage taipu.
Või ei näegu mu silmad enam linndude lendu.
Ema maa lilled on sinised, põõsad on rohelised.
Voolab jõgi, ületab sisinaga.
Sired lõhnavad, elu kõhnemaks läheb.
Paksu mett ma voolutan endast, iga hommik juukseid koolutan.
Lilled armastavad päikese lasereid, paiku neid paiku!.
Kuu on jättnud pisaradest suure laigu, mis osutab mulle teed.Oleks ainult palunud kustuta mu jäljed teekonna järjest.
Nagu lilledele mulle ei jättku neid kiireid talveks, ärge nutke ärge nutke.Näete pilvedes mind möödumas muinesse külla.
Ma igavesti ulgun südam .....
Punakõhtu leevike
Üks punakõhtu leevike,
armsaks saanud on minule.
Põõsas kükitab kullake,
noka vahel külmunud marjake.
Noka vahel külmunud marjake valge,
kukkus potsti lumehange.
Punakõhtu leevike,
noka vahel siutsuke.
Lendas vurrdi minema,
järel jäin teda vaatama.
Õhtu kiirelt kätte tuli,
põõsas oli ikka tühi.
Punakõhtu leevike,
oli hinge pugenud minule.
Sirel
Vana laguneva maja juures korjab noor tütarlaps sireleid,
pool sajandit tagasi siin samas aias visati üheskoos tireleid.
Pehkinud puidu ja mõranenud klaasidega maja kunagist hiilgust meenutamas vaid sirelipõõsas nii suur,
selle põõsa taga on ajalukku vajunud kunagine uhke kuur.
Minu ema ema sai vaadata, kuidas ei kusagilt hakkas hiilgus tekkima,
minu ema sai vaadata, kuidas hiilguse sambad särasid, kuid vaikselt hakkasid pehkima.
Mina vaatan vana lagunevat maja ja viimast kunagise hiilguse sümbolit-sirelit,
minu tütar, kui peaks ta tahtma mulle tulla, saab eikusagil, kaaslasek .....
kaldapajusid järve ääres vaadates
äkitselt tunned
aeg muutub siin
üksnes
vaid kevade ootuseks
põõsastele koos
kuivanud pillirooga
tuisus seismiseks
lumega rääkimiseks
ööga hommikuni
vaikimiseks
üks hääl sus kuni lausub
mine ära enne kui algab
päris pime sina oled siin
vaid külaliseks keegi sult ei
küsi isegi su nime
mine ära koju
Norra sakib
Ma muudkui saan teada, kuidas Turjamaa
käitub, et saada taliolümpias kulda
nende suhtumine kunagi paremaks ei saa
ei võida, saavad oma perse mulda;
keegi nende dopingut kontrollib
või, kuidas nad suhtuvad teistesse?
Üks suusahüppaja vastuolu valib
võistlus viis Klingenthalisse;
šveitslasel jäi maha ta riietus
ja norrakas seda pildistas
ei toimuks nende maine langetus
kuidas Šveitsi koondis käitumas;
et mustada meedias vastaseid
ja veel Brathen mõliseb kaasa
spordidirektori teravaid lauseid
ei tee olukorra tasa;
norrakas jäi vahele spionaažis
ja välismeed .....
JALAJÄLJED IGAVIKUS LUMES
PIME METS OOTAB MIND,
ERKSAL JA VAPUSTAVAL JÕULUKUUL.
HELISEV VAIKUS MUL KÕRVA LÖÖB,
ÜKSIK TUUL MUL KANNUL KÄIB.
OLEN ÜKSI SELLEL TEEL,
AINULT VÕÕRAD JÄLJED LUMETEEL,
ON MINU KAASLASEKS,
SIHTPUNKTI,
MIDA MA EI TEA VEEL.
TAEVAS SINAKASKOLLANE KUU,
VALGUSTAB MINU TEEKONDA.
METSALISTE HÄÄLT TEEVAD PÕÕSAD,
PUUD MINUGA EI RÄÄGI.
MÄEAHELIK MULLE VASTU VAATAB,
LUMEHULKASID ALLA PAOTAB.
PÕTRA MA SILMAN,
AGA LÄHME OMA TEED.
KÜLMUNUD ON KÕIK VEED,
LINNULAULU MA EI KUULE,
MÖÖDA ON SIIT SÕITNUD REED,
KAUGELE, KUULE.
INIMTÜHI KOHT,
VÕI LIHTSALT MULL .....
Valge talv
Sahad siin ja sahad seal,
lund sajab terve ilma peal.
Kojameestel seljas rohelised kuued,
lumelabidad neil uued.
Lumest puudu nüüd ei ole,
südamel ja hingel olla on tore.
Külmapoiss ära peitnud ennast,
kasukat vaja võtta ei ole varnast.
Tihased kiiguvad nöörijupil,
rõõmu tunnevad pekitükist.
Leevikesed lendu tõusevad sirelipõõsa pealt,
lumi keerleb järgi neile sealt.
Metsarajad täis on lund,
koobastest õhkub talveund.
Kitsekestel püsti pandud söögimaja,
et talv ei saaks neid näljutada.
Tõesti rõõm on valgest lumest,
kaugele ei jää jõulude tul .....
kuni rohi roheline
seni kuni maja ümber
aias põõsa all
rohi roheline
talv veel verre tule
endaga too kaasa
maa jäise tardumuse
silmapiirini valge lume
kevadeni raske une
päikse asemel ta
põleda vaid laseb
toas lambi tulel
meel kuni viskub
taeva alla tulnud
kevade puhastustulle
lahtisi silmi nii arutult
julgelt
Minu Maailm
Kujutan ette selge sinise taeva,
midagi muud ma ümber ei näe.
Avaras maailmas mind miski ei vaeva,
päikese poole venitan käed.
Pimedas vaatlen ma säravat kuud,
öö on nii pehme ja hell.
Vaikselt sahisevad põõsad ja puud,
aega tuletab meelde vaid kell.
See maailm on alati kaunis kui roos,
selles peitub maagilist ilu.
Linnud siristavad üht viisi kõik koos,
see laul haaraks kaasa ka sinu.