Sõnale pp leiti 1948 luuletust
Sinu silmad
Su silmad on merekarva hallid,
Sa vist väga armastad merd.
Su pilk nii kauge,
neis sügav on vaade,
Sinu silmadesse vahest uppudagi võib.
Sinu silmad räägivad nii palju,
Sinu süda tuksleb
kui merelaine sees.
Ja armastust on palju,
Sinu pisarates peegelduvad need.
Esmakohtumine
Habras ja samas nii elujõuline
vastsündinud veresugulase tekki mähitud koguke,
esmakohtumisel kui kätele pandi,
silmad vaatamas otse mu südamesse
uskumatult läbinägelikult ja kõiketeadvalt.
Enne kui elu oma arenguetappidega vahele tuleb
ja inimeseks olemise töö tuleb väärikalt ära teha,
tuletab ta oma pilguga mulle meelde,
et me kõik teame sündides elu saladust
mille elades unustame,
ja mille üles leidmine jääbki elutööks.
Kevade rüpes
Linnulaul mind äratas
vara ülesse,
aknaavast puhus sisse
soe tuuleke.
Päikesekiir tuppa tungis
otse südame,
rõõmuhõiskel püsti tõusin,
unustasin aseme.
Hingest kartsin ilusat päev
ära kaotada,
paljajalu, kergel sammul
jooksin kevade rüppe ma.
Lapsemeelselt ringi keerleen
kaunis kevades,
lahti lasen muremõtted,
ei lahti lase hingest kevadet.
meel ikka
ikka veel ära ei harju
kulu asemel roheline rohi
raagus kased hiirekõrvul
maja taga mäel hommegi
vihmamärg longus karukell
hing sellest hell
aina varem kardinate vahelt
hommikuti valgust tuppa nõrgub
pilk vaatamast voodist seda
tõrgub kevadtaeva halli kõrgust
Ma olen
Ma olen kui kapp,
kui selgrootu tuvi.
Nälginud peegel
või põlenud rohi.
Ma olen kui laud,
mille peal pole toitu.
Ma olen kui küünal,
mis ihaldab koitu.
Ma olen kui prügi,
mille peal ei talluta.
Ma olen kui kann,
Keda keegi ei kalluta.
Ma võin olla ka tuba,
täis eredat valgust.
Kes ootab nii vargsi,
oma head uut algust.
Kevades on palju aega
Palju aega on veel kevades olles,
toas vähem istumist.
Loodus kutsub kui ema rüppe,
rõõmu rohket on ja avastamist.
Vaatad kuidas iga pung saab õieks,
igal õiel oma mesilind.
Vaatad rohul kastetilga helki,
päikesekiired helgil mängivad.
Märkad lepatriinut,
kel avatud on tiib.
Kuhu poole lendab,
ons' kodu kaugel siit-?
Lasen soojal vihmal
kosutada end,
kõik mõtted lasen vabaks,
las kevad kannab mind.
Tunnete pult
Kas on olemas pult, et reguleerida saaks tundeid?
Või kuskil ehk on nupp, et välja lülitada südame hääl?
Keegi ju ei küsi mult, kas liiga valjult ma tunnen neid.
Kuigi kurgus on nutt, ma vaikselt oma maailma jään.
Mõistus ehk keeraks kinni mõningaid kanaleid,
Lisaks volüümi seal, kus vajaka näib,
Me juhiks ise oma tundeid neid.
Kuid mis inimhingest nii alles jääda võib?
See on hoopis
Õde esinejat nähes ehmatab
kes riided seljast võtab
pole ta mitte räppar
see on hoopis strippar;
Juku nurga tagant trügib
ühest onust räägib
lapsi musitada on ta stiil
see on hoopis pedofiil;
üks mees pärib patsiendi pikkust
haiglas lesides antakse vastust
pole see arst mitte üks tepp
vaid see on hoopis puusepp;
uroloog teeb kannikale valu
auku topib, mida hetero ei talu
ta pole mitte Dr. Boriss
see on hoopis pepupoiss;
seksimüüa kiidab mehe tilli
aga kliendi pilgu ajab ta villi
kõrval ehmatab kauboi
et sängis see on hoopis femboy;
mutike aias kor .....
oma kallile vanaemale
selles aprillis on tavapärasest rohkem lund
kadunud aeglaselt kevade algusesse Sinu jäljed
mu maailmaaken väike - ka Tema ihu soojusest külm
südames huikab vastus vaikne - ebaõiglane on Surm...
päikesetiivad saadavad nägema sama armast und
ulatad tähtede tagant teemantsärava pehme käe
igatsus puudutuse ja häälekaja järgi
on enamat kui lihtsalt olukordade sund
vahemaa määramatu teineteist reaalsuses ei näe.
kurbuselilled muutuvad taas verevärvi
neisse punutud alatiseks levima mälestustelõhn
ütle millal tuleb viimaks aeg
kui astun Sulle läbi pilvetreppide S .....
Eksistents
Nagu väike elu. Sünnist surmani ja mälestuse salves. Paberit määrin. Tehniliselt need on minu käärid. Lõikan elu mida väärin. Meenutan mõtteid, mis on lõppend ja paremaid päevi. See on tehnika millest ma räägin. Kirjutades viibin teises sfääris. Teen märkmeid, olen kauge, vaatan kuidas töötab. Olen siin. Kuid ikkagi ei näe mind.
Tajun, seda mida toodab mu aju, sinna vajun
Psüühilises labürindis otsimas radu. 60 000 mõtet päevas, töötlemas tunnet, mida demostreerin sulle.
Kõik on elades tundunud
Olen päriselt vaid endasse sulgunud ja kirjutamise hulluses. Otsi .....
Tädi Sofia sai õndsaks
Perenaine tahab tagasi neitsilikkust
et muuta ära seda tüütust
milleks saanud tema elu
saatus kohtleb teda nagu lelu;
kas tõesti on ta neatud?
hukatusse olemasolu seatud
sellele saaks vastata Taevaisa
soov teda näha on visa;
kirikukellad helisevad pühadel
seal moraalitase kõrge õndsatel
Sofia mõtles, et hakkaks nunnaks
ja oma kohustused põrgu saadaks;
olla ema ja lesk, adjöö
see on kõige nõmedam töö
nüüd pojad omaette jätab
Jumalakotta rahus tõttab;
seal peldikupotil istus
lunastaja Jeesus Kristus
ootas ära junni
mil näppis oma munni;
lõhn .....
Jackassi stiilis
Kõik, kellel nüüd all ripub
ja igavusest meel lolliks kipub
jalge vahel õiges eas
ning trikihullust peas;
pole külmikust enam võtta
materjali ja keegi ei tõtta
poodi ostma kanatoodanguid
et rahuldada lihavõttenaudinguid;
pole hullu, poisid, ma ütlen
ühe idee ma välja mõtlen
teil vaja ainult paar tööriista
ja ka enda riista;
lükake lont eest ja presenteerige
oma munad lauale serveerige
kui tahate ikka veel värvida
saate selleks vahendeid valida;
haamer, nui, malakas, okastraat või nuga
valige välja viis ja jõuga
oma munadele valu andke
ja siis alla .....
Tagant rääkija
Olen kiisuga ta toas
mõtlen, et katsun teda taas
istun voodi peal
ja tema vaade mujal seal;
seistes telefonitsi räägib
tähelepanu räigelt nöögib
mõtlen talle ligineda
pole midagi häbeneda;
mil ta toru otsas
mu käsi vastu kanni laksas
talle ja näo sisse toppisin
prakku, mida ninaga väristasin;
mõmisesin "KAJA!" ning
sai täis tüdruku hing
et mis ma talle ütlesin
lihtsalt selja taga esinesin;
olen tal tagant rääkija
otseses mõttes häkkija
tüdrukute jutu vahel
mil tõsine teema neil kahel
Muudkui surrakse
Võtan lahti mobla või läpaka
ja mis mu ees ekraanil
teen ilme õige opaka
midagi, mis polnud näha plaanil;
jälle sussid püsti ajanud
keegi avalik tegelane
elu otsa lõppenud
arhitektil, näitlejal või on teadlane;
ja nimed mulle täiesti tundmatud
ei anna uudis juurde manti
infod mulle asjatud
sest neid ei tunne, ei koti;
mil masina käivitan
et ona panna
hoopis ära ehmatan
ekraan rauga molu ette loopis;
ei läinud kõvaks
kui mingi hallpea otsa passis
nagu nüüd olnud tavaks
Postimees võõra esikohale tassis;
pühade meeleolu kadus
kui muudkui surra .....
Suur on minu igatsus
Kuidas ma küll mõtlen Sulle,
pisaraid pidama ei saa.
Nii hägune on silmavaade,
et arugi ei saa,
kus taevas, kus maa!?
Täna rohkem valdab mind see tunne,
olen kui pea kaotanud ma.
Enne ei suigu ma rahulikku unne,
kui pole mõelnud Sinu peale ma.
Pisarad nutan kõik ülespoole taeva,
nad vihmana maha langevad.
Osa pisaraid jääb patja,
osa põsele kuivama.
Elu aitab leppida,
kurbust maha suruda.
Aga igatsus hinge jääb püsima,
südamesse elama.
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....
