Sõnale ppematu leiti 11 luuletust
Piits ja präänik
mu emal ei olnud rahakotis minust pilti
vaid tal oli minu luuletus,
mis ma väiksena kiirustades bussis talle kirjutasin
ja nii jäigi
kirjatöö oli alati olnud mu isa rida
emale sellised mõttemängud väga ei istunud
tal oli praktilisematki teha
muud moodi kasulikum olla
isale püüdsin selgeks teha, kui tulem oli:
kui hästi siis präänik ja kui halvasti siis piits
ja nii see läks
kuni agressiivsete tülideni välja,
mis olid väidetavalt tema hinnangul baseerunud ainult
lõppematul armastusel
jah, ma pidin enda ees seisma
et koduses miiniväljas üksinda hakkama saada
i .....
Valik
Ma valikut pean kahe raja vahel-
üks kuiv ja kitsas, teine lookleb rappa,
kus piirdeks lauka lõppematu ahel-
vaid ekslik samm, ja muda võib sind tappa.
Ka kitsal rajal kuidagi ei suju.
Samm konarlikuks jääb ja kivine on tee.
Ning pööraseks ja hulluks muutuv tuju
koos luikedega lendaks Linnuteel
ja jätaks rajad mõlemad. Võib- olla
teel lõppeval on siht- ja vahejaam.
Veab iga kulgemist, et ajas olla,
edasi vaid õige arusaam...
Kogu ta süda
Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, .....
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Lõppematu tee
Hoova sellel lõppematul teel,
Igavik on terve ees veel.
Näha aegu, mil veri soontes kees,
Grandioossed kavatsused silme ees.
Eile justkui oleks see toimunud,
Diivanisse oma lohku muljunud.
Eile justkui oleks see alanud,
Punastades nurmel suudlusi andnud.
Äraminemise rusuv koorem,
Ei muutu see, kord olid noorem.
Veel igaviku kestab hingepiin.
Mida teha siis, kui sinu tulevik on tume,
siis, kui mingit roosat unelmat sul lihtsalt enam pole,
siis, kui juhe täiega on puntraks keerdund kokku,
tahaks tühjaks röökida end, hüüda miskit roppu...
Suitsuotsa süüdates ma rapsin vettind tikku,
üheotsapileti siis ostan minevikku.
Möödanikus püherdades ongi täitsa mõnus,
kuramuse tore tundub noorusaja võlu!
Endale ma kinnitan, et rohelisem rohi
lõhnas hulga helgemalt ja asju, mida tohib
öelda või siis mõelda, oli selles ajas rohkem,
ja et justkui saatuski mind viisakamalt kohtles...
Praeguseks on jäänud ainult me .....
Unistaja
Elu on täisväärtuslik ja hea, sest kõik läheb hästi,
enda emotsioonid ja tunded mattan ma risti- rästi.
Iga päev ma laiendan seda surnuaeda,
ma ei nukrutse endamisi, vingu ega kaeba,
ei ole mul nendeks piisavalt viitsimist ega aega.
Enesehaletsus ja kurbus oleksid liiast,
sest ma elan unistsutest ja elu võikast piinast.
Ma unistan maailma ilust ja inimeste lõppematust usust,
tihti pettun ja pean end leidma purunenud unistuste rusust.