Sõnale puhtus leiti 68 luuletust
Tundepuhang
Milline rahu voolab südame,
kui kõik tundekeeled lahti laseme.
Milline värskus ja puhtus tuleb hingele,
kui endast kõik patud lahti laseme.
Milline armastus lööb lõkkele,
kui me ligimesest hoolime.
Millist rahu, värskust ja armastust
toob elu hingele,
kui me seda ise vaid soovime.
nii on juba kord
räästate tilkumiseni
ojade voolamiseni
lumiselt põllult alla järve
pungad oksal palitus
metsad raagus
nii on juba kord
talvel puude saatus
taludes suve kaotust
uue kevadeni
olla tardunud morn
justkui emata-isata orb
*
Ühel kevadtalve õhtul
talv otsa meel hoidnud
end on lume valguse
ja puhtuse ligi
selles katedraalis
hiigelsuures
kordagi ometi
käinud pole pihil
mõne hetke vastu
nukralt liibund
tasse arutuna kiindund
mu poisiea
mu poisiea
armastuse puhtus
mis ma sellega enam
nüüd teeksin
kui me koos pole saanud
olla isaks ja emaks
jah oled endiselt
erutav kena mind
hullutad kui mais
heleroheline kevad
mis siis Sind nähes
ma selga ei keera
pisaraid neela
mu poisiea armastuse
puhtus hingest mis üle uhtus
meilid
mida teed
aknas täiskuu
seda vaatan
nii minagi
Sina seal
mina siin
me vahel
täiskuust
hele silmapiir
*
nüüd sügis koob jälle
halladest võrku kuhu kinni
jääb suve hääbumise
nukker hurm
vahtrate leekimine
lillede kortsumine
nende aeglane surm
jah hingele näha
on julm nende hukku
kui veres ei tärkaks
kevade ootust puudel
helerohelisi lehti
näha poleks lootust metsas
kus kõrvu kostab käo
vali kukku iga põõsa
alt kadunud lume puhtus
otsast peale
nagu valgusest päev
täitu igal hommikul
sinagi ilust ja headusest
et viivuks näha tuled kust
päike võta appi
kui meel on olnud liiga must
hetkes mis antakse
ole üleni kohal nagu
olid seda poisieas
kus elu sind kurja
eest hoidis harva küll
silitas pead
seal kuskil veel alles
mu poisiea
puhtus ja õrnus
ema igatsuse hellus
veres aastaid kobrutanud
ideaalid
vabadus võrdsus vendlus
kõigi inimeste embus
puuduta mu põske
puuduta mu põske kallis
ütle et homme suvi on alles
mis siis enam pole juuli
muutub sinitaevas halliks
koltub see mis kallis
õunad okstel aias on valmis
pungad kinni kui nööbid
palitul kevadeni
okstel raagus tead
lume puhtus meelde
uuesti kauaks saabub
hing sellele naaldub
Süütuse spekter
Terastormi keskel haigutav silm
on see, kus taevas veel sinine
ümber on halb ilm
ja homne päev on ei tea milline;
Bahmutit ümbritseb süütuse spekter
ehk viimane elu asula piiri sees
hakklihamasinal on iga meeter
mis tahab süüa puhtust oma ees;
on keiser oma enda liigas
idanaaber troonil viskab noolt
WAGNERi võit hiilgas
ülejäänut linna kannab saatus hoolt;
keisri kuradid lehvitavad lippu
nagu Berliin jälle oleks langenud
see tähendab rindes lõppu
mille eest põlisrahvas võidelnud;
surma puudutuse lõpmatus
see tõmbab kodud koomale
iga elava verine mat .....
sellest sina ei peagi
sellest sina ei peagi
saama aru miks ema
aastaid kiriku treppi
pesi mulle valusalt
armsaks sai kellade helin
mis taevasse tõustes
hinge viis endaga kaasa
mis pidi alla maa
peale jääma
kuidas kuminas kostus
vastu hellus ja puhtus
mis pilvi ja rohtu tuulena
puutus kella löökides
iga kord otsatu nukrus
inimese pärast vastu kajas
noorukina
kuu valguses Sind juua
ilm nii luua
taeva all kus ainult
õrnus puhtus
ära ütle see kunagi
kuhtub leekides hukkub
võimalik vaid poisieas
siis kui käharates lokkides
meil alles pea
*
kord olnud armu leek
meis päriselt ei kustu eal
mis hõõgund vere sees
jääb sinna igaveseks
ta nagu aknas tähe valgus
öösiti mis tuppa valgub
*
öö saab otsa akna laual
tilkuv küünal
enam Sind ma eal ei kohta
Su suu mu nime valus hüüa
mis oli tagasi ei tule
saab veel vaid uneks
mälu sinna ukse suleb
kaod kuhu Sina mu arm
meis olnud lemb ja sarm
Sinusse voolas
samamoodi nagu vesi jões
aja voolamises oled sina
mitte pilliroog kalmus
kaldavees kevadeti pilgeni
täis vett kraavid ojad
päevad õhtud ööd
hommikud on su kõrged
madalad kaldad
pilvine lapsepõlv
indiaanlaseks olemise
poisiiga onn puu otsas
kartulid küpsemas tuhas
nukust liblikaks saanu
märjad tiivad kivil kuivamas
niidetud luhal
Sinusse voolas
mu poisiea puhtus
ta otsatu nukrus
meretäis kurbust
Meie hetkene ühiskonna pilt minu silmavaate kaudu
happeline elu soodustab happelist keha
toetudes Dr Riina Raudsiku teooriatele
ning elupõlisele praktikale
meie kõige vingem kiire elu narkootikum
on kofeiin ja kui arvatakse, et see ei ole
narkootikum siis lugege "Why we sleep"
ja proovige elada ilma rohelise tee või kohvita
linnavurled ütlevad, et ei, sellises ühiskonnas
sellise töökoormuse all hetkel
pole see absoluutselt võimalik
jah, maamajas ahju küttes ja lõunauinakuid tehes
miks mitte
kusjuures peaksime püüdlema aluselise elu poole
see hoiab ära haigused
see hoiab keha tervena
meil on küll meditsiin arenen .....
talvest lahkudes
põllul lapitekina
lumest järgi vaid
viimsed valged siilud
veres üles ärganud
puhtuse janust
meelel ammu
ununend siirusest
hing nende vastu
vaid korraks talvest
lahkudes liibub
*
põllul lapitekina
lumest järgi vaid
viimsed valged siilud
talv otsa olnud
lumevalgus puhtus
ka öös pimedas
teel libedal
hing nende vastu
tänuks siiski korraks
lahkudes liibub