Sõnale punane roos leiti 15 luuletust
lase mul minna
lase mul minna,
kas pole ma piisavalt kannatanud
lase mul minna
sinna
kus paraneksid mu valud
kus ööminutid mööduksid uinudes
mit´su draamakeeristes suigudes
lihtsalt, palun
lase mul minna
enne kui syda mul tolmuks kuivub veel
siis lase mul minna
ja leia uus syda, keda purustada
neid sydameid palju on su teel
olgu sul vähemalt valutu
-Reijo Roos-
25.1.2020
Ma nägin und ühest Maast
Ma nägin und ühest maast,
mis oli ilus.
Seal vaba olla ma saaks,
sest seal lihtsalt nii ilus.
Ei vaesust, ei rikkust,
ei nälga, ei himu.
Ei suurust, ei pikkust
ja vägivallale ei kisu.
Ma istusin majas, kus soe ja hubane,
ja päiksekiired langesid tuppa.
Ja aknalaual suur roos punane,
ja kõik on nii ilus, et kuhugi ma ei rutta.
Taavi Järv
roosi okkad
Ma neelan roosi okkaid
kui tahtmist ei saa
ainult nad maitsevad nii hõõgvalt.
Tuhanded ilma värvides roosid
õitsevad maas
kiirustades, pilvede poole püüdvalt...
Ma ei oleks läbematu
karmiin punane õis
näppude vahel
mis tähtsust oleks siis
mu hirmul pahel...
sooviksin olla vaid hävinematu.
Minu õrnahingeline naine
Mu naine kasvult väikene,
kuid süda tal kui kuldne päikene.
Mu naisel on silmad sinimere karva,
tormist meelt tuleb hingest harva.
Mu naisel on kastanpruunid juuksed,
huuled kui tulipunane roos.
Ta töökas on ja nobe,
õrnahingeline, kellesse armuda võid kohe.
Eesti ajalugu
Ega ei saagi ausalt aru, kuidas me püsima jäime, Brockmann luuletab me lugu.
Ega me muud, kui sajandite tuhk ja tuhandete aastate kaja, tuul puhub tuhka, katel kajab,
See, kes valitseb me minevikku, juhib tulevikku ja olevik on pelgalt hallutsinatsioon,
Tartu linn kannatab Põhjasõjas, Käsu Hans laulab laulu,
Igavesti ootame oma valget laeva, laeva, millest saab meie hukatus ja unustus.
Kristjan Jaak peab end tõeliseks eestlaseks.
Eestlane, ise ei mõista, käib oma aurukatla ümber.
Elu ja surm, me lõpmatu tants ümber aurukatla, surm ja elu.
Looduseusku ennemp kui Juma .....
Julgus
valgeid roose
hommikupäikese paitades
ma mäletan
kuidas punane raadio seda mängis
suures voodis laiutades
lapseund magades
ma mäletan
ma mäletan ka neid kõnesid
mis kestsid päevi ja öid
kuid ja kohati aastaid
nendel oli oma võlujõud
oma maailm, millesse eksida
tung armastuse kui tunde järele oli nii suur
et mis iganes inimhing selleks võimaline on tegema
nüüd ma proovin leida niite
mis viivad mind katkiste geeniuste lävepakkudele
kes deformeerunult ei leia vahepeal mõistmist
siinsel turuplatsil
siinsete hindadega
kas mina pean olema siis see,
kes võtab .....
Purpurpunane närbunud süda
Küünlaleek kuivanud roosilehtede kõrval
just kui sina mu närbunud südame ees. Purpurpunane kuivanud veri just nagu pleekinud tikitud linik. Selles päikeseta päevas ja kuuvalguseta ööl.
Kestab lõputu videvik, minu südame ees, mille küünal on lõplikult kustund.
Õigluse Sõdalane
Adrenaliin, süda pummeldab rinnus,
astub sammu, kõigel vana viis,
ei mingit kindlust, Ei mingit siirust,
enne kui elu lained vastu karisid pildund,
siis kas naeris nuttis või hoopis kiljus,
kõik oli hirmus, tald all joosta litsus,
ei miski õigesti omal kohal peas istund,
soovis siis sõprust au ja kiitust, soovis,
et asjad poleks valu suunda minnud,
kuigi see kõik on mis pani kokku korjama kildu,
isegi kui täiesti segaselt peksnud, vestnud,
kogu südamest, kõik peatükid selgeks tehtud,
seesmisest poeedist, lugedes hooliklat iga sõna,
ikka toimib, koostis on hõrk vanaem .....
Minu kallis oled
sinuga ma saan vaid hingata
sinuga end elavana tunda saan
kallis armastan sind väga väga palju
ilma sinuta ma ei suudaks olla
magusaid suudlusi ja tahaks
sinu kallistusi
kallis sinu nimel olen ma kõigeks valmis
olen mõtetes alati sinuga
tahan olla sinuga koos
kallis sa oled parim
sinuga koos olles olen ma väga õnnelik
kallis minu süda kuulub ainult sinule
igatsen sind alati kui sa oled minust kaugemal
minu armastus sinu vastu kestab elu lõppuni
sa oled minu jaoks kõik
sinuga tunnen et ei vajagi muud
sest sa oled tõesti väga kallis minu jaoks
palju ma sind armastan .....
armastus igavene
Kuidas väljendada armastust
kui tunne nõnda suur et
sõnadest jääb ka väheks
tühjaks olen varastanud taevasuu
alla toonud kõik universumi tähed
päikesekiired põiminud juustesse Sul.
Kuidas väljendada igatsust
mis hinge närib mul seest
kui puudub Sinu lähedus
soojust täis mu kõrvalt
inglipisaratest kaelakees
on unistused peidus
millest mõtlen õrnalt.
Kuidas väljendade õnne mis igavene
mida Sinuga jagada on mu ainus soov
armastusest õide puhkenud on punane
roos mis hoidmas meie kooslust koos.
Talvine õhtu
Päikese suur helepunane hõõguv kera
Vajus naaberküla taha maha
Läbi pilvede ujus välja kuuketas
Tähed üksteise järel joonistasid taeva täis.
Milline haruldane imekaunis suur vaip
Sai nähtavaks talvises taevas
Üks väike täheke hakkas libisema alla
Lai roosakas taevaäär hakkas helenduma ja kahvatus.
Võõras sõber
Sa tulid kui täiesti võõras
käes leekivpunane roos
kuid millega tutvust saab mõõta
kaua selleks peab olema koos
ühel päeval võõrast saab tuttav
vahel sõber kuid hoopiski võõrdub
elu kahjuks me ümber on ruttav
tuttav möödub, kuid tundmatu pöördub
peatub hetk ja ma selgelt näen
nendes sinistes silmades ennast
hetkeks puutuvad kokku me käed
möödub hetk, aeg edasi lendab
aga kripeldus hinge jääb alles
kas me kohtume millalgi veel
kas öelda ma saan siis talle
mul sind näha on väga hea meel
Gailys