Sõnale rabas leiti 11 luuletust
Sibul
venelane
raisk
saab tunda viha
on ainult ülbuse kehastus
ei suuda hoida enda rinda
ülbitseja
see on venelane
ei midagi muud
ainult keevavereline
raibe ei suuda anda seda
mida viskab
ainult sitta enda vaenlase pihta
viskab
mine minema venelane
sa oled ainult tühi
ülbitseja
krabasid hiinlaselt
maad
varsti Hiina viskab
sinu vastu maad
Uni
Oli see vast tore uni
nägin kuidas suvi tuli
Püüdsin aasal liblikaid
noppisin metsas maasikaid
Õhus õrnas liuglesin
päike süles, uinusin
taevatähti korjasin
maa peale pildusin
Tuulel kinni hoidsin sabast
lendasin üle soost ja rabast
Tundsin end kui linnuna
Nii vabana ja piirdeta!
Olid ilus lind
Pikad jalad, pikk on nokk
oled ilus lind.
Olid ära. Tulid - šokk.
Mis on selle hind?
Vanaisa - minu kallis,
jalutasid rabas.
Juuksed juba ammu hallid,
terviski nii habras.
Miks sa tulid koovitaja?
Miks sa viisid tema?
Meie elu hävitaja!
Miks just minu oma?
Varsti aeg ja jälle lähed.
Ei igatse me sind.
Taevakaarel uued tähed.
Olid ilus lind.
Hirm
Hirm on mu ümber
Hirm
Hirm söövitab mu naharakke
Hirm
Ta poeb läbi mu keha
Hirm
Ta tuleb ikka ja jälle
Siis kui meenuvad mälestused
Siis kui pilk on tühi
Siis kui pintsel enam ei võlu
Ootamatul hetkel
Ootamatust kohast
Samas... oodatult
Tema truud kaaslased-
Valu ja Piin,
tahavad mind hävitada,
lõpmatusse tühjusesse tirida
ja äkitselt kaobki tasakaal,
kindel pind jalge alt,
jääb vaid segaduste virr-varr
ses mälestuste rabas
Kuni
Olen
Põhjas
AKNA TAGA JÕULUVANA OODATES !
VAATA PAPS (LAPS) SEAL ON ÜKS MEES
JA TAL ON VALGE HABE EES !
NÜÜD TA "MERSUST" KOTI RABAS
PÄKAPIKK TAL TULEB SABAS
AITAB KANDA VITSAKIMPU
VANA VINGERPUSS TEEB VEMPU
VITS MEIL AMMU POLE MOES!
ISEGI EI MÜÜDA POES!!
KUI SUL SALM ON HÄSTI PEAS
SIIS PAISTAD VÄLJA TEISTE SEAS
KUI OSKAD LAULDA - LAULA SA!
SIIS PEAD SA VIISI PIDAMA
KUI EI - ON TÕESTI ASI PAHA
JA PÜKSID AJA MA PEAD MAHA
OI!OI!! SEE POLE ÜLDSE SEE
SA STAGNA .....
On siiski kurb
On siiski kurb, et pärib surm
selle südame,
selle südame, täis joobumispuhke,
täis soovide sinisädelust - kuid ometi loobumisuhke.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame
ja kõik tema laulmatud laulud -
Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm
selle südame laulmatud laulud!
Meid hoopis teiseks teevad mõned ööd:
kui viimne peotäis valgust ära võet,
päev maha langeb nagu kalts,
siis on ka võetud kõige arv ja mõõt;
hirm sul, kui oleksid teind veretööd,
ja oled süüdlane ning poeksid rettu,
kui irdub sinu ümbert päeva pahkund koor.
Ja si .....