Sõnale rada leiti 263 luuletust
Julge
Julge elada
Julge tunda
Sest nii elad Sa päriselt
Julge end lahti lasta
Julge öelda mis meelel
Kuidas muidu nad teaks?
Julge lennata linnuna taevas
Julge kukkuda ning tunnistada oma vigu
Julge otsast alata kui selleks on aeg
Julge olla aus
See teeb Sinust ilusa inimese
Julge omada piiritut meelt
Julge näha asjade sisu
See lisab Sinusse sügavust
Julge puudutada teiste hingekeeli
Miks muidu Sa siin oled?
Julge särada
Sest Sa oled oluline
Julge olla Sina ise igas olukorras
Vaid nii oled sa päriselt võitmatu
Julge armastada jäägitult
See ongi elu mõte
En .....
itked
elada suurelt on hiiglama lihtne
hingelt pead pühkima ahnuse itked
itked mis istutand sinna on hirm
itked mis hōikavad minu ja mind
siirus ja headus need hääbuvad hääled
kallid kui armsama kingitud meened
asjades kinni ei saa käia rada
asju on palju, nii kitsaks jääb lava
radadel kulgedes end vabana tunne
isegi siis, kui uudne saab tunne
itked mis jätada sa kōndides sinna
neid pole vaja saad kergemalt minna
täiskuuöö
täiskuuöö ja tuul tōuseb tormiks
päev kōigub kui merepeal paat
vihmavaling mis öö üle kallab
oavarrest kui sajatab ta
päevpäevalt kōik polegi vennad
ülesalla viib rada mu teel
pole teada kuhu samm astub kanda
komistusi on alati ees
sōbraks saama pean kuuga sel päeval
valituul saatjaks vihmade voog
meelekindlus mis uhutakse märjaks
endas endiselt enda eluloos
Maailm vajab sind
Nüüd aeg on tõusta ja särada
tule näita, kui kõrgele lennata suudad
sul jõudu on enam kui arvata võid
meis kõigis peidus on leidmata võim
Sa tule nüüd ja kohe praegu
sest praegu maailm vajab sind
ei tule selleks paremaid aegu
vaid nüüd, siin ja praegu
Oma silmade ette kujutan sind
ja loon sinust ilusa pildi
kas mõistad, maailm vajab sind
mitte ainult neid ilusaid silmi
Põgenemine
Ta sülitas vaid päri tuult,
Pärineks ta justkui kuult.
Ei takistanud teda tuul ega vihm,
Ei hoidnud teda kinni kett või rihm.
Rebis end vabaks ja kadus,
Ettejääjad jalge alla ladus.
Ronis üles künkast ja mäest,
Oma rada rajas kõigest väest.
Toosude külge jäi vaid tolm,
See juhtus öösel kell kolm.
Kui kadus ta pimedusse,
Ta tee mattus saladusse.
Uus tuleb.....
Kõik saab läbi... Lõppeb tee
Külm on kaanetanud vee
Aasta uus nüüd rada otsib
Tulles külmas.. Tuult ja Tormi trotsib
Piilub aasta esimene tund
Tal ei täna tule und...
Kõik on uus... Ta alles sünnib
Üle aasta läve kõnnib
Pagas hiiglaslik ja uhke
Uksed aknad lahti tehke
Võta vastu külaline kauge
Tema auks üks ood ehk laulge
Sätib ennast sisse aasta
Ta veel ei vasta.. Su pilgule ei jaata
Küsides kuis läheb mul see
Ta muheleb suud lahti ei tee
Võõrustades kallist kaimu
Eks võib tulla valskust laimu
Tuleb kindlasti ka rõõmu õnne
.....
Mul hinges on kaks loomust
Mis teevad head, mis teevad kurja.
Üks nõuab endale kiivust
Ja kõik plaanid tal lähevad nurja.
Teine otsib suut armastust,
Kuid kahjuks kaob tal õige rada.
Enda sees on tunda tormisust,
Kus ei ole enam headuse koda.
Seal valitsevad kurjad tuuled
Ja suureneb valune rahutus.
Enam süda ei naera, kas kuuled?
Mälestused on ainuke lohutus.
Hing tahab kallisse rahusse minna,
Kus särab uus taevalik maakond.
Kuid raske on tulla tagasi sinna,
Kus oli kord õige teekonna suund.
Teretulemast kolmandasse dimensiooni
Teretulemast kolmandasse dimensiooni
Koht kus ainus mis loeb on meie tunded
Koht kus pole sirgeid jooni
Vaid läbi tähtede lõppmatusse sa lendled
Tere tulemast maailma
Kus elu on muretu
Lihtsalt kerkid üle taeva
Ja kellegile sa ei kuuletu
Teretulemast osooni
Kus sü süda on vaba
Kus seadused eiravad relatsiooni
Ja sa saad ise valida rada
Nüüd me elame kolmanda dimensiooni alguses
Sest elus peitub õnn
Kas sa näed neid tundeid valguses?
Kas tunned mida tähendab rõõm?
Nendel öödel kui sa ei suuda magama jääda
Nendel öödel kui sa ei suuda magama jääda
Sest valu on liiga suur
Siis vajud telefonisse et iseennast oma möttetest säästa...
Et vahelduseks möelda midagi muud
Mis ma teeks kui see juhtuks uuesti?
Mis saab kui igavesti jääb minevik korduma?
Ei taha ma neid öid unetuid
Kus kui hunt pean kuu poole hulguma
Neil öödel sa minevikule pöörad pilgu
Kas suudad parandada mis tegid valesti?
Su närv su sees on räigelt pilgul...
Kuigi sa ei saa aru et sa isseennast haletsed
Mis tegin ma valesti?
Kas saab miskit päästa?
Kas see ongi ainus viis... Mu ainus kainesti
Ka .....
Mulle ei meeldi et pean oma luuletusi nimetama
Kas ma iial näen valgust?
Kas ma iial kuulen tött?
Kas ma iial saan aru kus,
On minule loodud koht?
Kas ma iial veel ärkan?
Kas sa iial saad aru?
Kas sina iial üldse märkad?
Et valu pöhjustad kui püssi toru
Palun jätta mind.
Ma ei suuda su tahtmist täita,
Ma ei suuda enam usaldada sind,
Vöi enda tundeid maha laita
See suhe tappab mind
Lihast tühjaks jäämas minu rind
Vihast täitumas see pind
Sest iial ei taha näha enam sind
Reaalsus mu loovuses
On kui öhtune promill mu joovuses
On säilind tunded siin soolsuses
Ei tea kus viib rada siin teel
Kas iial ärkan .....
Äravisatu
KÜÜNLA VÕBELEV VALGUS ELAB MU SEES
HING VÄRELEB SAMAS TAKTIS
TEAN - SINUTA PAREMAD PÄEVAD ON EES
KUID MISKI ON SIISKI M`US KATKI
SOODE KESKELE VISKASID ÄRA MIND
NÜÜD ÜRITAD JÄRELE TULLA
KAHTLEN - KAS ENAM VAJANGI SIND
VÕIN VABALT SIIN EDASI OLLA
TEADES ISE VAID MINEKU RADASID
HOOLSALT VARJAN MA VÕÕRAILE NEID
EI VAJA MA VALESID SADASID
ET EI KORDUKS, MIS OLI MEIL
Kärbsed
Kustutan tule, lambipirnis hõõgub
miski oranžikalt ja kustub.
Siin pimedas toas tunnen end löödult,
lendab kärbes aknaklaasi vastu.
Ma ei küsi, kas ta sai haiget,
sest peagi uuesti ta seda teeb.
Me, inimvared kõik igatsusest haiged
ja mõte sellest meid haigemaks veel teeb.
Me nagu kari kärbseid lendame
ja lööme end vastu teiste laotud seinu.
Ja mitte ainu - korduvalt leiame
end läbi elamas kord tuntud leinu.
Me sumiseda terve öö pimedas toas
ülimalt valjusti võime
mõistmata, kui naeruväärne olla saab,
teha end kuuldavaks püüe.
Kedagi ei huv .....
Sinine linn
Ühes kauges sinises linnas,
ümber sinised tänavad.
Looklev kivine rada viib sinna,
kus ees kuldsed väravad.
Kui neist väravaist sisse kord astud
mattub udusse sinine linn...
näe-kaugusest ruttavad vastu
need,kes armastanud on Sind.
Kerge tuuleiil pühib tolmust
kauged kallid mälestused...
Näed taas kōike, mis kunagi olnud
ja ka seda, mis alles tuleb.
Emadele
Tahan sind kallistada, sest oled veel siin,
unistuses vabana mõtted lendlema viin.
Tahan tunda, et targasti oma rada olen käinud,
tahan tunda, kui meie aeg on ümber ja läinud.
Nii kindlalt kinnitatud inimlooma teadvuses,
kus supluses on laps, kui suplemas ema headuses.
Aitäh, mis kõik suutnud oled anda,
endas ja edasi antut väärikalt püüan kanda.
Tahan sind kallistada, sest oled veel siin,
unistuses vabana mõtted lendlema viin.
Tahaks nii tahta, võtta, jõuda Sind sülle,
sõnades, see päev, Emake ,on just Sulle
Oled looduse loodud loodus imekena,
Ait .....
Olemus
Paha-paha, kõik on paha.
Tagasi nullis, edasi ei taha.
Silmad rullis, mul on raha.
Kas tuleb kord aeg, mil otsa saab valu.
Kannatus ja valu vaid.
Alati seda rada käid.
Kuskil ei paista headus.
Imesid selle endasse justkui pimedasse koopasse.
Peast justkui veidi lihtne.
Teadma ei peagi kõiki elu trikke.
Ma vaikselt tõusen, üritan.
Sest tugevamaks saab nii mu elukest.
Kao mu elust paha, tule palun mu juurde hea.
Kas nüüd on okei, arvad?
Sul on siiski sinu oma karma mille ära teenisid.
Sa ju niipalju mind veensid.
Veensid olemast mu olemust, kedagi kes ma .....
Südamesoov
Mõtted, minge eest,
ma proovin soovi soovida,
mis tuleb minu seest
ja palub end proovida.
Saavad mõtted segada,
kui peaksid olema loojad?
Jätavad soovid lebama,
selle asemel, et midagi luua.
Soovi võlu on piiritu,
nii nagu mõtete mängud.
Õnnestumiste rada ikka rivitu,
mille vahel kahtluste võrgud.
Mõtted, minge eest,
ma proovin soovi soovida,
mis tuleb minu seest
ja palub end proovida.
See soov on lõpmatu,
ääretu ja energiat täis.
Mis teeb minust kartmatu,
võitmatu, just kui näib.
Teadmatusega homsest...
Ma kõndisin ääretus tühjuses
Pimedas linnutee serval…
Otsides valgust, janunedes soojuse järele.
Nagu mäng, mil keerutad õnneratast
Astusin galaktika tolmus.
Ainult valikud on meie ees…
Õiged-valed, kas on sellel üldse tähtsust?
Kas on vaja mürgitada meelt
vaadates kõverpeeglisse…
Otsides olemasolevaid vastuseid-
Gravitatsiooni poolt väändunud tõest.
Kas on mõtet ekselda kaugel
Püüdega lahendada mõistatust,
mis on elus tähtis?
Aeg voogab läbi mu elu
Viies kaasa tükke mu hingest.
Lammutades hetke, milles olen ärkvel.
Ma ei näe und selle .....