Sõnale rakett leiti 16 luuletust
No ei ole
No ei ole minu tase
pauk-rakette lasta,
ennast vahetpidamata
kullapurru kasta.
Mulle sobib kõndimine
mööda seinaääri,
saabastesse topituina
hoida püksisääri.
Miks peab elult pigistama
välja aina viimast?
Enamjagu piisaks ikka
lihtsast leivast-piimast…
Avarduda võib ka õhku
mõtetes ja maitses,
lasta ennast täitsa vabaks
moes ja piirikaitses.
/Mari*Uri/
Hukatuse rusikas
Need pole tähed, mis sähvab
ära hukatu surma nähes silma suleb
kuis ühe figuuri hääl nähvab
tema käsk ülim, tuleb mis tuleb;
nimi kabinetis ütleb kõik
positsioon ja ainuõiged sõnad
ja kostub õhkutõusu hõik
mida toodavad põrgumasinad;
teda tuleb igas värvis
kasuvus, eas ja ambitsioonis
kõiki tappa on tal ainult tarvis
see diktaatori positsioonis;
ära mööda kurjust kellegi rollis
vaid seda, mis piiri ta peab
palju rakette on eelis
mida saatan ülikonnas kasutab;
ühes riigis kaks eri maailma
Ida - Euroopa täis kirgesi
jääb vastane võidust ilma .....
Aasta vahetub
Kella löögid viivad möödanikku,
uus aasta saabub, kust kõik algab.
Süda täis lootust, unistusi sees,
koidikul algab uus aeg taas.
Rakettide sära taevasse tõuseb,
õnnesoovid lendavad tuule tiivul.
Koos sõprade ja lähedastega,
astume sammu uude homsesse.
Vana aeg jääb mälestuste varju,
uuel lehel meie lugude algus.
Aastanumbri vahetumisel võime tunda,
uut lootust, armastust ja rõõmu imelist.
Otsetee merre
Sama uskumus maa pärast
sõjakisa jälle vaja hõisata
ei väsi kumbki osapool kärast
mida üksteisele visata;
on moslem vs juut
mõlemale püha Kaananimaa
GAZAle on merre marsuut
muidu ajalugu õitseda saa;
aga kumbki rahvus Vahemerel
ei tea, misasi on kaanani rahvas
üksteise suu on verel
kaugmaarakett lahvas;
istun ja vaatan
LIVE's, kuidas Juutuub näitab
põlengut ja juurde plaksumaisi võtan
mind võõramaal sõda huvitab;
hurraaa, kolmanda ilmasõja viljad
valmivad pärast õitsengut
põlevad naftaväljad
pärast tõusu ja loojangut;
ükshaaval mingi konf .....
Mis sooga tegu?
Kui kõndida laudteel
siis ei tee vahet meel
kas on raba või soo
ja see meenutab ühe loo;
riietusruumis naised vaatavad
pikk kuju tuleb, ees karvad
mis sama kohitsetud
ja rinnad ette püstitatud;
ei tea, kas korvpallur see
ja enne välja ei tee
kui riided seljast võtab
ning dušši alla tõttab;
nina lapik nagu kala
nüüd emased peavad hala
et kaasvõistlejal passib vorst ees
sportlaseks nendega transamees;
ajab kah ülal habet
ja oma alumist häbet
kui keegi teine püksi vaadanud
siis nüüd olukord ruumis muutunud;
naisi nähes ta rakett muudkui tõuseb
.....
Saripihkar
Klassivennal on teooria
mida rohkem onada jõuad
see on suur eufooria
kuidas ajult dopamiini palju nõuad;
suvi on siin ja piigad rannas
pervert binokliga külla hillib
igas mereäärses linnas
sellise iha suur, töölt viilib;
harilikult see mees ja noor
peoga punast raketti käivitab
ta oma enda vajaduste hoor
päev otsa jobi tulistab;
aga, kes sõltlane, see end kahjustab
keemia ajus närviühendusi närib
mälu, tundlikust ja tähelepanu pigistab
vanaduses meelekoht kiiremini käärib
Rohkem ma enam luuletusi siia üles ei riputa. Aitäh, kõigile neile, kes viitsisid neid lugeda. Ehk pakkus pisukest huvi.
nagu poleks elugi
olnud midagi muud
kui üks lõputu
ajalehe lugemine
mõrvadest
liiklusõnnetusteste
hinna ja maksutõusudest
olemine mitte midagi muud
kui politseiülemate kuningate
ministrite
panga- ja vangladirektorite
linnas teatrite ees
näitlejate hiigelpiltide
vahetumistest osasaamine
sekka kevad suvi sügis talv
rakettide stardipositsioonidele
viimine
mõned põgusad kohtumised
õnnehetke ootused
suudlevate tudengite
märjaks saamine
raekoja purskkaevust
aja hammasrataste vahele
et kättpidi jäi mõnel meel
ja muidugi majade
varjud täpselt samal koh .....
Sõja kaheksas päev
valgus tuleb ikka
taeva alla
ka siis kui ilmas
enam pole rahu
kergest kevadpilvest
oled lahus
päikse poole läbi kõdu
tõusvast sinilillest
elust endisest vaid
jäänud järgi tolm ja praht
põlemiste tahm
olemise miljon kildu
hing valust hirmust
päevi ja päevi vaid kiljub
*
suu on hakanud
öösiti igavikult küsima
mis on aeg mis inimene
kas Jumala
sisse- ja väljahingamine
milles arutult viibime
igavene olemine
hea ja kurja piiril
hele päikse kiirist
*
linnatäis poisse on juba
militaarkrematooriumis
tuhaks põlenud sealsamas
.....
Võtsin likööri
Vanaisa oli sünnipäevalaps
ta sai aasta vanemaks
ta ikka krips ja kraps
aastavahetus teeb peo ilusamaks;
ma võtsin likööri
tulime ta juurde
ta tütarde ja pojaga koos
suhtusin peole kirega
lapselapsed olid hoos;
ma võtsin likööri
seal proovisin alkoholi igasugu
suguvõsaga laua taga olime
sai huvitavaks lugu
kui rakette lasime;
ma võtsin likööri
sai kärtsu - mürtsu
taevas värvidesse kattus
naaber tegi õues suitsu
ja ümbrus värvidesse mattus;
ma ei võtnud likööri
sel õhtul oma perega kodu läksin
peo üle rahul oleme
hea meel, et vana .....
Gagarini päev
Külma sõja aastatel
nendel jürikuu kevadpäevadel
raadiost teadusuudist kuulame
et lennata orbiidile pole ulme;
kell 9:07 Votstok - 1 stardib
rakett esimest inimest impordib
Gagarini päev on hiilguseks
meenutame sündmust igaveseks;
108 minutit on ajalooline uhkus
Gagarin teadis mis temaga juhtus
ta polnud lõksus oma kosmuselaevas
vaid lõbutses UFO - tüdrukutega tähistaevas
tähtede tolm
Pühin eluteelt kokku tähtede tolmu
peidan ta teiste eest purki
et tuul enam üles keerutada seda
ei saaks ning silmadesse puistada.
Liiga kaua olen olnud
võõramaises galaktikas
oskamata siinset keelt.
Aeg on käivitada rakett
ees ootamas planeet Maa
läbi saanud puhkusepakett
reaalsust puudutavad jalad taas.
Aga tähtede tolmu raputan
tubadesse ja taevasse
et enam poleks pimedaid öid
Sul.Mul. Ja meil. Valgustaks
see läbivaid raskeid teid -
üksikutele hingedele kes
alatihti ekslemas neis.
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....