Sõnale raske leiti 504 luuletust
Tunnete tuba
Mu sees on üks väikene tunnete tuba,
see on minu enda tundlik süda.
See tunnete tuba on poolenisti vaba
ja võtitki pole lukuaukku vaja.
Aegu raskeid ja helgeid
on peitnud mu tunnete tuba,
kuid õnne ja rõõmu rohkem,
oled soe süda- minu tunnete tuba.
Vahest kuulda on väikest koputust,
süda saab sellest ergutust.
Elan ja olen oma tunnete toas
niikaua, kuni süda vastu peab.
ava(n) ise hetki
valgeneb juba
varese kraaksumine
lõhub vaikuse
*
ülased vihmas
raskete piiskade eest
pead ära on keerand
*
huikab Pikksaares
äkki händkakk märtsiöös
sellest võpatad
*
mäe taga põllul
lõoke õhus lõõritab
puhtevalguses
*
laiali taeva
all kõikjale laotub rõõm
möödunud talvest
*
päikeseloojang
teeäärsel männitüvel
saabumas õhtu
*
hämarust kuulad
krabisedes pojengilt
kukkus õieleht
Juuni
Sõnad
On sõnadega vahel raske,
kas öelda üht või öelda teist?
Emotsioonid välja laskem,
kuid enne veidi mõelda võiks.
Lihtsam on vist kirjutada,
enne saatmist läbi loed,
saad mitu korda kustutada,
ehk veel saatmata see jääb.
Sõnadel on võimas mõju,
sõna loob ja hävitab,
hinges tunned elu võlu,
hingevalu valuta.
- Tarmo Selter -
2023
Vaatan ookeani
Vaatan sinna, kus laiub ees ookean.
Vaarun raskelt voodisse, tõmban hinge ja puhkan.
Mõtlen, kuis raskelt möödub üks ja siis ka teine päev.
Olen elus, kas ma selleks üldse ka vaeva näen!?
Vaatan ookeani põhjatusse sügavikku.
Kes see mulle sealt vastu lehvitab?
Ma põgenen, šokeeritult vaatan minevikku.
Ma põgenen, otsin väljapääsu, ahmin õhku.
Minevik hajub, minevik taandub, olevik tuleb,
tuleb ja neelab ära kõik jutud,
kõik sündmused - ära kõik lõhub.
Jälle mõtlen, seekord pikalt, seekord ainult sellest.
Tuleb tuul, puhub ära mu mõttelennu,
mõtlen taas .....
Ma ei osanud nautida vabadust
Ma ei osanud olla vaba,
nautida vabadust ja vaba olemist,
vaid kogu elu tööd raband teha,
nii poolele elule andsin end vist.
Ehk tööd armastasin liialt
ja seda nautisin.
Nüüd aeg on uhutud liiva
kui unenäost ma ärkasin.
Raske oli peatada aega,
mis vabaduse röövisid...
Töö peal olid mõtted nii ööl, kui päeval,
tunded segadusse ajasid.
Nojah, olin kõrvuni armunud töösse,
liialt palju oli südamel muresid.
Hing ei tundnud suurt vaeva,
sest tööd niiväga nautisin
ja tööle oma armastuse ja vabaduse kinkisin.
Kuid aasta uus tõi mõtetele uued tuuled, .....
.
Hoidsin Su kätt ja vaatasin Su silmi,
Veel uskumata, et see on ilmsi.
Su soe käsi vaikselt maha jahtus
Ja Su silmist eluvaim tasa lahtus.
Hoidsin Su kätt, kui Sa lahkusid,
Imestades, kuidas küll mahtusid,
Su eluteele kõik need raskused
Ja kuis Sina neile vastu astusid.
Ma hoidsin Su kätt ka siis, kui olid läinud
Mõeldes sellele, mida olime näinud.
Aitäh, et Sa olid ja aitäh, et ka jäid,
Isegi siis, kui liig raske kõik näis.
Maivis L.
Saialilletee
rüüpan saialilleteed
ja vean südamest välja read
mida raske seal hoida
kas ootad mind
Von Krahli põrandal
kas ootad mind
raadiokanali salvestusel?
kas ootad?
Sa lubasid, et armastad alati
alati
kaugelt
et piisab teadmisest
kui hinged ei ole valmis
siis ühendust ei teki
kas mu hing on valmis?
Jaanus ja tuisk
Lahti läinud tuisk
on tunda külma põues
kätes väriseb kelk ja uisk
sest lastel raske täna õues
aga meie lemmik koer, Jaanus
ikka teiste eest teele asus
ei küsi temalt vanus
kui valgesse ees tatsus;
nagu ustav hobune
on ta suur ja pruun
päris mõnus karu sarnane
keda austab terve kommuun;
ise kelgul lapsi veab
nagu saaniga mäe poole
marsruuti karvakogum teab
saates teisi uisuväljakule;
jahhh, küll on tore Newfouland
see tõug karu moodi
tema paitamisest ei saa villand
küll hea, et klassivennale Jaanus toodi
Tore on olla lumises metsas
Lumises metsas tore on olla,
valget lumevatti sajab taevast alla,
kuuskedel on paksud lumemütsid peas,
liikumatult seisavad ühes. reas.
Jänes silkab siia-sinna,
lumes raske on edasi minna,
hanged kõrged, pikk on tee,
toiduotsingud raskeks teeb.
Metskitsedel on pikad jalad,
suured silmad, säravad,
söögisõimed on nende päralt,
seal heinad pehmed, kohevad.
Kuuse tagant piilub karu,
tal ju koopas toiduvarud,
aga ikka luusib ringi,
uni pole mõtteski.
Metsamaailm on midagi muud,
metsas pole valu nii suurt,
alati tulen metsa rõõmuga,
hingerahu leidma otsima.
Terry Jacks - Seasons In The Sun
Hüvasti, mu ustav sõber
Oleme üksteist tundnud üheksa- või kümneaastasest saati
Üheskoos ronisime künkaid ja puid
Õppisime tundma armastust ja tähestikku
Kriimustasime enda südameid ja kriimustasime enda põlvi
Hüvasti, mu sõber, raske on surra
Kui kõik linnud taevas laulavad
Nüüd, kui kevad on õhus
Ilusad tüdrukud on igal pool
Mõtle minu peale ja ma olen seal
Meil oli vahva, meil oli lõbus
Meil olid aastaajad päikese käes
Aga need künkad, millel ronisime
Olid lihtsalt aastaajad ajast väljas
Hüvasti, isa, palun palveta minu eest
Olin pere must lammas .....
The Verve - Love Is Noise
Kas need jalad kaasajal
Käivad Hiinas valmistatud taldadel?
Läbi säravate proosaliste kaubanduskeskuste
Ja koridorid, mis jätkuvad ja jätkuvad
Kas me oleme pimedad – kas me näeme?
Oleme üks, mittetäielik
Kas me oleme pimedad – varjus?
Ootame välgult päästmist, jah
Sest armastus on müra, armastus on valu
Armastus on see bluus, mida ma taas laulan
Armastus on müra, armastus on valu
Armastus on see bluus, mida ma jälle laulan...
Kas need jalad kaasajal
Kas mõistate selle maailma viletsust?
Kas tunnete ära õiglase viha?
Kas mõistate selle maailma sõltuvust .....
Karge talv
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud .
Mõni päev on talvest helgem,
siis taevaski on pisut selgem.
Karge talv, kui ta tuleb,
siis külma võetud saab see maa
ja linnud loomad-kõik on mures,
kust siis söögipoolist saab?
Siis on metsarajad umbes
paksu lumekoore all-.
Metsaelanikel on nii raske,
kätte saada söögigramm.
Karge talv ei anna armu,
vaikib linnukeste suu.
Putukad, kõik sügavale puukoore varju,
peitu pugenud on ju.
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud.
Kuuled kuidas pakane paugub,
aina paugub ja paugub... .....
Mu peas on terve maailm
Mu peas on terve maailm, mida keegi ei näe.
Ma oskan varjata seda, mis mul mõtteis.
Välja olen mõelnud terve maailma, mis eksisteerib vaid mu peas.
Keegi ei näe, keegi ei tea.
See maailm pole püsiv, ta muutub ja kasvab koos minuga, ta on minu hästi hoitud saladus. Ta paistab väike, kuid minu jaoks on ta kõik.
Mu peas on paik, kus saan endiselt tunda lapselikke rõõme.
Või kasvada vanaks, olles ise veel noor.
Ses maailmas on unistused reaalsus ja reaalsus unustatud.
Päris elu käib siiski minuga kaasas,
tusase tujuga on sealgi torm.
See on aga okei,
Sest lill .....
Hingedepäev
Hinged on ududest saabumas koju,
hubelev küünlaleek- juhatav kiir...
Ootan sind aknal, mu pisike poju,
sealt kus on elu ja kaduva piir.
Kamin on küdemas, lemmiktoit pliidil...
Alati pikaks jääb tulekutee...
Elutants nugadel... Libedal siidil
jaheneb süda ja igritseb lee...
Raskelt kell pendeldab... Vaikusevarjud...
Ärevas lootuses sirutad käe
aastate taha... Nii ootama harjud
kui igatsust piserdab HINGEDEPÄEV.
Oktoober
Täna ärkasin ma üles ja mul puudus pea.
Kuhu see küll kadus – ei ma seda tea.
Muidu poleks hullu, pisut on ju tore:
hirmutada teisi – oh küll ma olen kole!
Ühel hetkel aga otsa lõppeb ind -
peitunud on iga kartlik inimhing.
Oma kodupaika otsima pean kaua,
ilma peata raske on leida oma hauda!