Sõnale rohi leiti 92 luuletust
Marsitillid
Kes aimanud, et 21 sajandil vaadatakse meid aegruumist ise
Ja veel ühe silmaga keset Päikesesüsteemi...
aeglaselt, aga neil kindlalt
Maad rünnata on plaanis
seavad valmis tee ülalt
oot - oot, kas see on peenis?;
Refr:
Marsitillid! Marsitillid!
pikad, rohelised, ees prillid
Marsitillid! Marsitillid!
nad kõvad ja all karvapallid
kae perra, taevast maanduvad
mitu - mitu laetud karja
nagu pagulased pilve pealt kukuvad
ei taha nad muud, kui kurja;
valge kleepuv laser liimib ohvreid
kes ette jääb, oma tipuga ära söövad
kollane hape tuhastab ära sohvreid
ja nagu .....
Marsitillid
Kes aimanud, et 21. sajandil
isegi avakosmuset rahu ei saa
jälitatakse meid naaberplaneedil
plaanis vallutada Maa;
eriti suured kujud, ees prillid
rivi õhurünnakuke pikaks venis
rohelised ja sitked sellid
oot - oot, kas see on peenis?;
relvad valmis ja raketid taga
tõusevad õhku võõrad tillid
läks - läks, ära maga
tulnukad pikad ja karvased pallid;
kae üles, tervitusi tuleb mujalt
nagu pagulased taevast kukuvad
vastuvõtt ei käi soojalt
kui inimesed hukuvad;
valget laserit tulistatakse
ja tipuotsaga ära ohvreid süüakse
kollase veega kõik põletatakse
.....
memme kartuleid rohimas nähes
emana üha rohkem
oled hakanud hoidma
mulla ja päikese ligi
silitama pilguga karedaid käsi
unustama sõnade selged piirid
kõik on ju kogu aeg
üks ning seesama
temast tulvaveena tulev
ja temasse suubuv
nähtavaks saav aeg
temas olemise rõõm ja vaev
Tuhkatriinu kingad*
tuhkatriinu kingad,
mida mulle ulatati
jah, ma olen küürinud seda elu
piisavalt, et osaleda ballil
aitäh, aitäh, aitäh
kutsumast
maalilisse võlumaailma,
kus ma näen, et prints tuleb eesli
mitte hobusega
talutütreks tagasi
oma peenramaale
vagude vahele sibama
maasikaid korjama
ja rohima
rõõmsalt, krapsti
supsti, sapsti
et öösiti käia võluvatel ballidel
kui silmad sulen
ja umbne õhk
läbi toa valgub
nagu udune loor
unenäo ja tegelikkuse vahel
kes ulatas mulle need kingad
et arvas teadvat,
et mina just olen see koristaja,
kellel on potentsiaali maht .....
Omal ajal omal rajal
Rohi juba rohetamas,
rohi roheline on,
taevas värvi vahetamas,
taevas sinine on küll,
kruusateedel kruusakivid,
kruusatolmune on maa,
metsarajad, metsasihid,
metsas rohelus on taas.
Oota, kallis kaaslane,
kas läheme koos edasi?
Ole linlane või maalane,
kas kõik see jätkub sedasi,
et oleks naeru, rõõmulusti,
õnnelikum on maailm,
ei armastus saaks otsa ühti,
rõõmust säramas me silm....
Meil on kodud, maad ja majad,
kas ehk nõnda edasi
kesta saab me elu ajal
kõik veel ikka sedasi,
et üks hetk on ja jälle pole,
on elu üllatusi täis,
rahvas kaob, kuid e .....
ärgata sellises öös
ärgata öös
kus kodukakk Pikksaares
huikab mäest alla oja
järve veel vulab
metsa all sinilillel jahedusest
õied on sulgunud
enne kus hanged nüüd
rohetama hakkab rohi
öö otsa kasel mahl tilgub
pange küla keskel pesal
isakurg kolmandat päeva
nokka plagistades
ootab rahutult kaasat
ärgata öös sellises
milline rõõm
suus kevadest
sõõmu järel sõõm
Siiski on ju kevade
Päike tõusis nagu varem,
külmakraadid saatmas teel,
ehkki aeg see kevadisem,
rohi valgemaks sai veel,
luues hetkeks talvetunde
selles külmas kevades,
kuni vaikseid koidutunde
saatmas on soe päikene,
sulatades tee ja muru,
lumehelvest paitades,
selleks veidi aega kulub,
siiski on ju kevade.
- Tarmo Selter -
2023
kevadtalves
jah mind täidab rõõm
kui räästas majal
päiksest tilgub
keskpäeval trepp
lumest puhtaks sulab
kõrrel tagasi on lumel vari
kössi vajub hang
vahtra all täitub pang
mu suus jälle
karge kevadsõõm
öödes tagasi hõõg
veri sädemeid pillub
hing õnnest kiljub
et haljendama hakkab rohi
taas kõrvus lehekohin
seda jälle juua
lõputult tohin
Sula
äkki tunned taeva all
on kohal kevadkargus
sa päeva jälle oled armund
iga meel kui rohi mullast
külmast värisedes
aralt tärkab
rõõm sellest veres üles ärkab
silm lombi vees pilvi
madalas ja hallis vinas
lapikest taevasina
siis ahnelt märkab
ja ära ei saa kaua sellelt silmi
Lapsepõlve maa
Läevad mööda aastad linnutiivul
nagu põgeneksid kuhugi.
Kui peatuks aeg ja seisatuks veel viivuks,
mind lapsepõlve maale jälle viiks.
Ah võta mind sa kaasa lapsepõlve maale,
ma sinna tahaks minna ja seal me kokku saame.
Ah võta mind sa kaasa unistuste maale,
ma sinna tahaks jõuda, kord seal me kokku saame.
Rohi rohelisem oli siis veel
ja jões voolas selge allikas.
Hobu sõitis tolmavatel teedel
ja linnulaulust helises seal laas.
Kuidas saaksin tagasi kord minna
kui suletud on minevikku tee?
Vaid mälestustes vahel jõuan sinna,
nii armsad on minule nüüd need .....
Iizi i
nad on alati seal
kus neid ei ole vaja
ei ole kunagi seal
kui neid on vaja
röhitsevad
ja mäluvad
nagu sinised
lehmad
rohelisel väljal
saamatud
ja otsivad endale jõukohaseid
ei saa hakkama
kui tekkib tõeline ramm
jooksevad eemale
ei suuda teha
seda mida peavad
mökud
Wendigo
On lumi maas ja kodus kaugel
ühe potawatomi hõimu naine
väsimus jalgades pingel
ning tunne üha vähem kaine;
eksinud metsa ja nälg tuleb
mõttes see tõde tärkab
kui külma kätte ta siia sureb
siis ikkagi ta üles ärkab;
ainult annab lootust kuusesalus
asula suits ja tuli
pea käib ringi ja kõht valus
ja ta kukub lumme käpuli;
üks kuri vaim üle võtmas
mis ärkab, kui nälg vallutab
wendigo hinge matmas
mil kütt hädalise leiab;
hiljem püstkoda tühjaks tehtud
kui võõrustaja sisse astub
kõik elanikud ära tapetud
ning naine lumehanges istub;
peas .....
Hingedepäev
Täna tunnetan kahte hinge
oma pea kohal hõljumas.
Üks hing noorem teine vanem,
mõlemad kokku kuuluvad.
Magus valu südant rebib
hinged on nii lähedal.
Kalmistul, kus kasvab rohi,
hinged ammu läinud sealt.
Ei piina enam tunne hinged
pole südant neil, mis valutaks.
Pole süümepiinu nende hingel
ei murekoormat kandma pea.
Täna tunnetan kahte hinge
oma pea kohal hõljumas.
Üks hing noorem teine vanem,
mõlemad mu südames elavad.
Sügismuusika
Hall sügisõhtu nagu mahe viiul,
kust helid pagend külma iili eest.
Täis vihmamärgi lehti laud ja riiul,
neid laperdades keerleb aknasse.
Ja viimseid pihlu rapsib äge vihur,
et koltund rohi rõõmu tunneks neist.
Las sügisõhtu jahenevad pihud
nüüd otsida mu palgeil teineteist.
Rusk udutekk vaob hiilides mu ööle,
sest hellitusest lummub hingelind.
Seon luigehüüdeid ussikirjaks vööle,
jääks muusika et tuisus saatma mind.
Antropofaagide puhang
Nad tulevad sulle järele
parem nüüd jookse elu eest
kihvad uhuvad verele
igas eas naist ja meest;
ei aita iialgi ussirohi
ega ka tavaline püssirohi
need monstrumid on väledad
kõrgele hüppavad ja katustel ronivad;
bioloogiline relv on inimese keha
oled nendega võrreldes null
sõduriteks eksperimenteeritavaid teha
on unistanud iga hull;
rebivad su perel väja konte
liha, verd ja soolikad ihuvad
miski ei peata neid tonte
enda rebestamist ohvrid vaatavad;
sinu ja ohvrite kisa
on meloodia nende kõrvadele
nälg on nii visa
ja ei saa parata ohvrite mõrvadele;
.....
hilissuvi
veel täidab päeva
päikse kuldne valgus
ilm on kõrge katedraal
taeva aluse hiigelsaalis
toimub
elu katkematu palvus
puul oks pole elutu raag
veel rohi võetud pole maast
lehti põõsail puutuda saab käsi
majadel alles vari
ees hämarus mis
meeli tuulena kuid räsib
nüüd seda endale palun
hing vähem oleks valus
suve hullutav õitsemine
meenuks mälul vahel
kui kõik on lumes valges
tardund aher
hallis pikas talves
Tädi Sofia rannapäev
Lahkus kodust ema
perest tüdinenud jälle tema
poisid vigisevad, et varsti kooli
aga Sofia nende murest ei hooli;
kui on kuumapühad iga päev
olla toas nagu saunas on suur vaev
päike ise kutsub meid ujuma
saab augustikuus sujuma;
liivarannal viskab isegi pesu seljast
naiste blääžil ei tehta välja temast
otsis üles päikesekreemi ja rohtu
et peavaluga ta ei satuks rannas ohtu;
veeres küljelt külili ja pikuti
joonud tableti, ajas end kõhuli
tunde möödub kaunil päeval
ühtegi pilve pole pakkuda taeval;
tunde hiljem leitakse punane keha
millega pole muud teha .....