Sõnale rohi leiti 92 luuletust
vabandust, veel mõni rida lisaks
jah haiget olen teinud
armsamaile
kasvagu hetkile neile
peale kalmu rohi
see olnuks kui alles eile
verel meeles veel valu kohin
silmaveega kui seda
olematuks pesta tohiks
voolaks uuesti me soontes
Sul plika- mul poisiea
puhtus helgus
hing sellest üleni
meil uuesti helluks
oh, jumal
Lillele
kaua võtab aega
väga kaua
enne kui pilvel lased olla pilv
lillel lill mäel mägi jõel jõgi
põllul põld metsal mets
kärbsel kärbes rohul rohi
muutub suureks sinu jaoks
nende omailm
peatub sellel rahus silm
vaatamas neist enam väsi
vaim nende olemist
puutuda käsi
*
tsüklist „Poisiiga“
mu arm
me hinged kaua
on vaikinud
las nad nüüd öö läbi
ahnelt räägivad
janustena oma keeles
kuldseks säratavad
meeled kuni valgus
meid sellest äratab
saadab päeva teele
*
oh jumal kuidas
mu poisiea
hommikute värs .....
sirelid õitsevad
tõused täna vara üles
oled enesele poeet
vaatad pilvi läheb üle
kuum veel lillel leek
sinagi neis päevis
kuskil oled
hõõgub vaim ja meel
juuksed märjad taeva sinast
aega uks on lahti veel
mida ootad loodad
ei tea isegi
ilm läheks lihtsalt soojaks
muud ei midagi
*
ma imestamast
endiselt ei väsi
kui maa seest
välja tuleb rohi
kasel tagasi on lehekohin
kõrvu mullast puude tüvest
tõuseb öösel tume kohin
mingi kummaline sosin
et hetkes mõnes
nii hommikuni
olla lihtsalt tohin
et kõik see jõena
voolab verre
jääb sinna päevaks terveks
.....
oma õele
siis kui valgeid pilvi
läheb taevas
puudelt elu haljust
alla nõrgub
iga hetk on kuldne laegas
olemine saab juurde kõrgust
meel vastu võtma
tõrgub surma
inimese inetust
et ilu habrast hurma
neelab pimedus
*
üks oleks hing
kellega koos olla ajas
kallistaks kes su elu
aastaid see karje
taeva all kajand
ime et hing
üldse on elus
ärkab hommikul üles
tuleb päeva kaasa
hetki hoiab süles
mõnda neist ei haava
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ja hilinenud õitsemine
kuis olin arg
öid valgeid kartsid meeled
justnagu linnud parves .....
Veel mõned read plikaeast
ikka veel unistad pimedas
huulte puhtusest
näo piineldes surud patja
nutma puhked
akna all seistes
kuupaistega alanud ööst
vaikus hõbedane rohi
tähtede vöö nii hele kuu
lugematult taeva
kuldseid kirsse
öö mustal sametil
mis hiigelsuur
*
käe sõnade kirjutamisest
vabaks lasi otsa saanud
paber
karile sõitnud riim
varem oleks pidanud
juba tegema seda
see oligi liigne piin
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....
tagasi on järvel lained, pilved vees
kaua oodanud olen
lume asemel
jalge all mil rohi
kõrvus kevadtuules
teeäärsete kaskede kohin
tagasi on järvel lained
valged pilved ülalt vees
kaldal pilliroo hele kahin
sellest täitub uuesti meel
maailm ei muus ei muus
üleni vaid kevades
hüüab mu öödes
ahastuses hing ja suu
veri valust kuum
ühtviisi tuikab veres
koivalges kiivitaja kaeblemine
mets helerohelises vines
päev valus ere
põld kus lõppes külv
algab elu ime
surm ja sünd
korraga on hetkes ühes
ja sina ise
hammustades huulde
teel tundi uude
*
Czeslav Miloszit lugedes
Sõja üle elanutele mõeldes
vanade meeste luuletused
on sama läbipaistvad
kui tilgad vihmast oksal
sarnanedes täis kasvanud
lehtedele puul
kui paljud sõnad
linnade pommitamisel
ära on põlenud
jäänud mürsulehtreisse oigama
surema nõgestesse
neilgi mida surm pole
puudutanud
puudub endine värv lõhn
su .....
Jõusaali publik
Iga nädalavahetusel
lähen rahva sekka sportima
vaja silm peal hoida tervisel
keha ja vaimu asusin ravima;
sest, kui noor veel oled
on aktiivsus kõige parim rohi
vanaduses vähem haigustega maadled
suitsetada, tripsutada ja stressata ei tohi;
end ainsa mehena avastasin
keda ümbritseb naised ja neiud
kurvikaid kehasi vaatasin
on liibuvad riiete kiud;
ning mehele annab see energiat
võtsin püksiluku lahti
ja kolmanda jalaga kangi tõstsin
läks dopamiinitase üles viuhti;
jõusaali publik tunneb huvi
kõiki naisi järjekorda kutsusin
olen täna õhtul armutuvi
end .....
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Suurim tunne
Sulle, kes sa oled minu suurim tunne.
Sulle, kel mõeldes iial taha mõelda muule.
Sulle, kes kurvastades naerma ajab.
Sulle, kes päikse välja toob, kui sajab.
Sulle, kel tooksin tähed, kuu ja taeva.
Sulle, kes kergeks muudab raske vaeva.
Sulle, kes on minu salajane hingerohi.
Sulle, kel naeratan, kui isegi ei tohi.
Sulle, sest sa oled lihtsalt parim!
Näljane hundikari
Hundid sisse piiranud on kopliaia,
nad aia taga lõrisevad
ja näljased on kilatsevad silmad.
Koplis rohi haljendab
ja lilled õitsvad seal.
Üks liblikaski lendu tõusis
lilletuti pealt.
Koplis vissikari muub,
ega tunne ohtu,
vaikuses ja mõnuga,
mäletsevad mahlast rohtu.
Huntidel silmad kilavad
ja näljavalu närib kõhtu,
kuid suud puhtaks pühkima peab,
sest karjakoppel on kaitstud.
Nüüd saba sorgus minema peab tagasi metsa-
Metsa, kuhu hundid kuuluvad...
Üllatus lume all
2 päeva sula kestnud
ja lollid arvavad, et kevad
pole külmapüha veel tulnud
ning küll uued helbed sajavad;
vahepeal rohi paistab
igasugu asju saab avastatud
üks lõks ohvrit ootab
mis sinna maha jäetud;
kas koer või paadialune
nad situvad kõikjale
kinni kleepub üks tallaalune
mis omapärane sulale;
ja üllatus lume all
on igas suuruses miin
kui peale astudes su päev on hall
siis ära üldse kõnni siin;
vaata alati ette
või kanna lisapaari jalatseid
ja teised kandku kaasas pasakotte
muidu ongi reaktsioone vihaseid
Karjakoppel
Karja,karja
Maasu, Musti!
Aeg on tõusta
Lemmi, Täpi!
Karjakoplis rohi värske
pilvi paitab ere päike
Kopli poole kari sammub
koplis ootab rohi rammus
Karjamuri muudkui klähvib
soe on hommik
äikest sähvib
Päev on veerend õhtusse
lehmakari heina mäletseb
Lauta,lauta
Maasu, Musti!
Lemmi, Täpi
aeg nüüd alustada lüpsi!
Sirr, sorr, sirr, sorr
lehmal nisa raske on!
Lüpsitädi Maalike
appi tõttab lehmale
Sirr,sorr, sirr, sorr
Soe piim nii maitsev on!
Sirr, sorr, sirr, sorr
lüpsik laulab elust
rõõmudest ja valust
Igavesti hingede armastuse rotatsioonis
Su sõnad toovad mind endasse
Vaatama pikalt ja selgelt
Kus radu mööda olen käinud
Kas midagi on helget?
Või on seal asju,
mida ei taha näha ega kuulda..
Mida peidan enda eest oma mõistuse
Plokkide varju..
Ja pärast öös, iseenda unes ma karjun…
Appi..appi, mis toimub mu sees
Kas olen see taevane mina
Kus on see tunne, kus oled Sina?
Kus oled sina mu päris kallis
hinge soojuse sära
Kus oled sina, minu südame avatud värav`?
Ma tean et sa otsid
Kuidas leida tee mu juurde
Nagu minagi, tulen kinsosaali suurde
Kus vaatame filmi elust
Mis olnud ja oli
Kus kohas ol .....
Rohutirtsu viiul
Rohutirts,kus on sinu viiul?
Peidus rohututi all
Palun,võta välja viiul!
Kas kurbus suur sul südame all?
Kõrgeks kasvanud on rohi
lepadriinu tutiks lilleõie peal
liblikatel valged kleidid
udulooris virvendavad seal
Konnakullestel on tiigis pidu
vesirooside lõhna
sume suveõhtu täis
Õrnalt tirtsuviiul kõlab
rohutirts peidus
rohututi all
Julmkulm
Vaata seda kuju sääl
karvane tõuguke laubal pikutab
päikse all norskab mingi hääl
see karvakogum näos lausa elab;
ära ole julmkulm
see nagu täide pesa näos
kritiseerida seda pole julm
su koht on inetuse ajaloos;
raseeri karvad maha
eemalda keskelt oma umbrohi
see ei küsi sult raha
türa ma ütlen, kole olla ei tohi
sellist välimust ei sallita
tõmmu ja karvane inimene on elajas
vastik vaadata sind, kui kasimata
sest näed välja nagu värdjas
Tapmise pahe (Vabariik 103)
Soerd kraabib värava taga
tal keisriaeg on läbi
aga see idarahvas kõneleb püssiga
mida teha tahetakse, pole neil häbi;
koolipoisid lähevad, sest tunnevad kohust
vabatahtlikud tulirelvad haaravad
nende hingedes õitseb uhkust
isamaalisust nad avaldavad;
enamlasi tervitab tuli ja tina
laulavad kahurid kõuemürinal
sel sajandil toimub uus maailmakord
rööbastel kimab soomusrongide hord;
vannu oma au ja vere nimel
punased meid neelata ei tohi
olla iseseisev on rahva südamel
seda kinnitab püssirohi;
tapmise pahe - sinine on meie taevas
tapmise pahe - esivanem mus .....