Sõnale saba leiti 120 luuletust
Tuul
Täna tõukab tuul mis kole
ja tasakaalu mul ei ole,
tugev on ta tuulesuu,
mul kaduma läks õige suund.
Tuul ei anna ikka järgi,
arvab, et on naljakas,
kui minu kulul naljatab,
mu emotsioone kõigutab.
Tuhiseb mul ikka sabas,
lisab juurde viletki,
juuksed peas kõik sassi ajab,
pühib viimsed mõttedki.
Kollast
Mis teha, kui põis sügeleb?
ja ei raatsi kodus vetsu minna
siis hiljem keha piinleb
eriti halb, kui läinud linna;
juba autos või bussis
hoiad kinni tupest või nokust
kuri saatus otsa passis
mis piinab sind just;
Refrään:
ei päästa miski sind kusehädast
see päev ilusti ei alga
kas tunned seda kollast
jooksmas mööda su jalga?;
surud kokku põlved
seisad nagu delfiin sabal
trambib maad sinu hüpped
ja niriseb higi su laubal;
oooooi, ai - ai, sugutist paugub tuld!
ei anna häda häbeneda
mil su põiest lõheneb kild
et kasvõi puu taha saaks kuseda;
Refr .....
Volbriöö terror
Eesti Halloween on volber
kohata on kolle ja nõidasid
aprill on nagu oktoober
on ebausku ja pühasid;
ühte laande Emajõel
väljakutse tehti Elva vallas
nõidade pidu saatana toel
ja nõidade juht on Kaja Kallas;
sabatil ohverdatakse Oravale
mis üks kuri haldjas rahva legendis
et tuleks rikkusi Eestile
selleks lapsi ja vanureid õgis;
KAPO tegi nõidade pesa puhtaks
sõdides zombide ja maagiaga
enne kurjuse tõusuks
mis väljuks maast pauguga;
volbriöö terror sai pidama
nõidasi ootas õigusmõistmine
see ei saa viimane sabat olema
kui riigil kirikust vaba on o .....
Mõte
Ühelgi mõõdetaval kiirusel peale järele ei jõua
sabast saab kinni ehk haaratud, kuid kätte muud ei jää
järsku on hoopis nii, et endalt me liiga palju nõua?
oma suurte ootustega unustame väsinuks töötatud käe
Mõtted laastavad maad kui raevukas keeristorm
kiskudes lahti varem kokkulapitud tervikud
lihtsam küll oleks, kuid alatihti puudub neil kindel vorm
segapuntra ja selge pildi vahel seisavad kõrged tihnikud
Näljane hundikari
Hundid sisse piiranud on kopliaia,
nad aia taga lõrisevad
ja näljased on kilatsevad silmad.
Koplis rohi haljendab
ja lilled õitsvad seal.
Üks liblikaski lendu tõusis
lilletuti pealt.
Koplis vissikari muub,
ega tunne ohtu,
vaikuses ja mõnuga,
mäletsevad mahlast rohtu.
Huntidel silmad kilavad
ja näljavalu närib kõhtu,
kuid suud puhtaks pühkima peab,
sest karjakoppel on kaitstud.
Nüüd saba sorgus minema peab tagasi metsa-
Metsa, kuhu hundid kuuluvad...
Vee - tiiger
Mu nimi on dr. Moreau
ja teen inimestest loomi
ristada võõraid geene on au
ja keegi mind ei noomi;
sest olen enda saarel
kuhu mereturiste meelitan
tuleb neid igal kaarel
hiljem karvu neile keevitan;
puuris endine sekretär
kellele panin tiigrinaha
ja see pole väär
olla minu kiskja ei tee paha;
mu kiisuke lõriseb
läbi imbunud veest
pikkade küüntega klõbiseb
tean, et ootab peremeest;
sügan ta kõrvatagust
ja alasti keha silitan
laiutan sekretäri sabaalust
ning oma pükse langetan...
Uni
Oli see vast tore uni
nägin kuidas suvi tuli
Püüdsin aasal liblikaid
noppisin metsas maasikaid
Õhus õrnas liuglesin
päike süles, uinusin
taevatähti korjasin
maa peale pildusin
Tuulel kinni hoidsin sabast
lendasin üle soost ja rabast
Tundsin end kui linnuna
Nii vabana ja piirdeta!
Jaanusele meeldivad lapsed
Viisime klassivenna koera jalutama
siis hakkas ta ära jooksma
kuuleme laste hääli
seal kus on liuväli;
lapsi koer taga ajab
ja saba propellerina lippab
ilast saanud jääpurikad
palju nalja said poisid/plikad;
mõni arvas, et nägi karu
siis said lapsed aru
et see on Newfouland
pole enne nii suurt koera paitand';
Jaanus ulatas käppa lastele
see ta terekäsi inimestele
Jaanusele meeldivad lapsed
kõik suured ja väikesed
Kohus
Mind suleti kongi kuid miks
anti hallikas räbaldund rüü
kas aastaks või kaheks- või sajandiks
ei öeldud- ei öeldud mis süü
Vangla müürid ja trellid on näivus
sulen silmad ja usun end vabaks
unes elan ja hingan ja käin kus
vanglaülem mul iial ei lubaks
Mõrkja õliga määritud raudu
kannan kui hõbejaid ehteid
rüü sätendab mõtete kaudu
täna auklikud püksid on uhked
Vangla katuselt kurgede kannul
lendan- õitsen ka ülaste kõrval
leban kivina loksuvail rannul
laskun tagasi katuste tõrval
Nokk kinni ja saba on lahti
kõik näivuses seisneb ja ongi
.....
m1
olen see kes olen
aga pole see kelleks mind oletad
pole mina deemon
ega tema kaa
need kõigest sõnad
mis meid teineteisele kirjeldavad
valitsuse keerdkäigud
seadused
vastasseis oma rahvaga
kes seadused välja kirjutavad
vahva seis
pole siin kohal vaja kellegil asja ilustada
esoteerika tuhende näo salgad
kes enda tegevuse maha salgab
põgeneb kui ees seisab vangla
puhtad ilmed
sisemus must
luhta läinud teekond
kaitseks seisab nagu post
täielik sabarakk
kirjelduse ohver tont
kas tõesti ei saa me mõistma
et keegi meist pole võitja
niikaua kui .....
Suhkrumõmmi seiklus
Karvakogum Jaanus
õues müras ja tatsus
paksu lumevaiba peal
teda oli tore vaadata seal;
suurte käppadega kodust läks
tilkuv ila muutunud jääks
mil valgel alleel jalutas
ja end võõrastele tudvustas;
isegi päästis kalamehe jõel
inimestega suhkrumõmmi pole õel
sai hädalise sappa
ja andis teretates käppa;
saba muudkui lipub
ning auku kaevama kipub
talle tänutäheks anti maius
mis kodus lumel laius;
ta kõrvatagust kratsime
ning lastele mängida temaga lasime
täna oli koeral veel üks seiklus
kui jälle ise kodust lahkus
Jõulukella kaja
Juba on kuulda,
jõulukella kaja
Näha taevas
ta imeline sära,
Sabaga täht
seal pilvede varjus,
varsti on langemas,
sellega harjund
Tule taevas appi,
hüüab mu meel!
Nii hea on mõelda,
jõulude eel
Kaugel,kaugel
juba kuskil on teel,
üks lootuskiir,
mis sõudmas su hingele,
lähemale veel...
Sügis sammub omas kuues
Sügis hallis udukuues
jalas kummikud on suured
tatsab läbi porist,veest
naudib samme oma teel
Käte otsas kannab korve
kõik need täis on sügisande
juustes kirjud vahtralehed
kaelas küpsed pihlakeed
Järelkäruga veab pilvi
pühib pisaratest silmi
tuult ta sabast keerutab
ülevoolavalt vilistab
Põues kannab kurba nooti
laseb selle välja hooti
pillib tühjaks nukra meele
pühib jalust depressioone
Sügis, sind on nähtud juba!
Sullegi on antud luba!
Rähn
Rühnil oma ateljee
avatud on iga päev.
Peas tal müts on punane
kaelas mõõdulindike
Kangad erivärvilised
tikandiks on udusuled,
nokaga ta lõikeid pusib,
meistrimees on oi,kui usin.
Varba otsas niidike
siidiussi kingike.
Ei või kangas käriseda
nagu harakate saba.
Rähnil harakas on meeles,
kädistab ta igas keeles.
Kelkis oma kullaga,
valgest rüüst vaid unistas
Rähnil oma ateljee,
kullast kallim on tal see.
Kangad erivärvilised,
tikandiks on omad suled.
Ma tahaks et KUU oleks mu koda
Suletud silmadega maailmas
seal, kus öö unenäos
kõiksusel on lõpmatud piirid
Sinuga koos kallis läbi aja
ja tähetolmu ma triivin
Püüame koos sabaga tähti
sinu ümber ma seon siidpunase räti...
et oleks soe, hubane, kodune tunne
Mis ärgates jääb mälestustena unne
Mis vahel tundega poeb üle unenäo piiri..
su südamesse ja hinge end liimib..
Justnagu päris...ütled sa ärgates
vaikselt naeratust suunurkades märgates
Just nagu päris..kordub veel mõtete kaja
Palju rohkemat polegi ellu ju vaja!
Sest sinu südame tunne, elab koos Sinuga seal
kusagil kauge .....