Sõnale sadu leiti 116 luuletust
täna ma küsin
kas tõesti selleks
et sõnade liblikavõrguga
püüda kinni mõni
siplev hetk
tarvis läbi on lugeda
toatäis raamatuid
tonnide viisi kaaluda
rõõmu ja kurbust
olla sadu kordi
tapetud haavatud
et saada aru elust
inimesest
lüüa sellele käega
ma enam ei suudaks
samuti teiseks end muuta
toast müts anna pähe
küll ma juba lähen
Kannatlikkus
ma proovin harjuda mõttega,
et vaatad mind
isegi kui mu esmane reaktsioon on "ära"
"ära vaata, ära tee, ära tule"
inimesed kardavad haiget saada
sellepärast nad ära'tavadki
hirm valu ees on nii suur
et pigem laduda müürid ette
või ehitada endale kõrge torn
ja siis fantaaseerida ja osaleda ulmejuttude konkursitel
et seda tekkinud painet enda kehas välja saada
või kirjamusta kaudu kehast välja uhuda
ma proovisin ennast peita
seni ei ole õnnestunud
seal, kus astun varju
ilmutab ennast valgus ja kui olen valge valges
hiilib ligidale vari
kes saboteerides tegevus .....
tankasid triiki täis klaas
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii kuid nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
kui Sa mind suudleks
hing avaneks luulele
õieks muutuks me
palavikus huultel arm
kaoks päevast sootuks aeg karm
tsüklist „Poisiiga“
kaks sina täna
mu päevas üks ülal ja
teine järve vees
nii sügav puhas ulbib
õhtuni meel nende sees
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
koltuva kase
otsas vares kraaksatas
uuesti vaikus
harv nukk .....
Hoia
Naudi loojangut veel Sa,
vihmasadudes käi,
lumetormides sumpa,
loodus üllatab meid,
ole sõbralik, tea, et meil on hea,
kui loodust Sa hoiad, armastad.
Hoia päikest Sa taevas,
vihmapisaraid peos,
lumehelvest nii õrna,
mis sulamas eos,
hoia metsa ja merd, meeles Sa pea,
meid loodus on hoidmas siis meie maal.
Ole endaga sõber,
olles teistega hea,
avaldumas nii tõde,
keda kallimaks pead,
hoidkem üksteist ja meil on siis hea
koos ühisel teel käia taas.
- Tarmo Selter -
2023
Jõuluööl
Öises taevas kuu naerab,
valgusvihte maale heidab,
sillerdab ja särab lumi,
sadu jätkub hommikuni.
Öös valges ilusas,
nähti jõule liikumas,
kuldses kuusäras tulemas,
rahus ja vaikuses astumas.
Nüüd imekaunis aeg on päral,
hing nutab ja naerab samal ajal,
süda ärevalt, ärevalt lööb,
juhtub imesid jõuluööl.
Muinasjutulisena
Taevast langemas kristalle
kümneid, sadu, tuhandeid,
paistmas mütse, kindaid, salle
kõikjal lumehangedes,
kilkeid siit ja naeru sealt,
veidi jonni, nuttu,
kui on lapsi kelgu pealt
hooga hange kukkund´,
kohe jälle lumehelbed
põski silitavad,
laste silmad nõnda helged
taas meil´ rõõmu toovad.
- Tarmo Selter -
2022
Tähesadu
Ergav tähtedelend
särinal pillutas tuhka.
Koidupunases kõrvetas end,
hommikuvalguses puhkas.
Kirepalangu jahtunud pingil
sabatähest erkpunane lõng.
Aralt tähtede vahel käib ringi
meeli tulitav igatsushõng.
Linnutee mänglevas tules
tähesadu süütas mu särgi,
leekivast tundetuulest
kustutas häbimärgi.
Kohvikus haigutab vaikus
Kohvikus haigutab vaikus
laual küünal virvendab.
Ãœksi siin, limpsin Å¡ampust
ettekandja mind teenendab.
Külma jäätist toodi lauda
siirupi ja kollase marjaga.
Mina üksi, üksik mari,
taldrikuveerele tõstan ta.
Tellin ühe kohvi ka,
kange, valge koorega.
Tasa silmitsen maalinguid seinal-
Kaunid ratsahobused, kuldsadulad seljas.
Tasane muusika, hea kuulata, mõtelda,
elu üle järgi mõtelda.
Mina kohvikus üksinda,
ettekandja mind teenendab.
Rohkem pappi!
Kodutu võib omale ülikonna osta
kuna talle annetatakse ka rohkem
käib järgmine asi, mille üle kosta
suurema palga üle me siis tõuskem;
vaatan kontot ja hindasid
võiksin end nüüd nagu Rootsis tunda
kuis kõik numbrid tõusid
leidsin ka rahakana iseenda;
nagu räppar, ma sulli viskan
pärast järjekorda sadu eurosi
kassas pooserdada oskan
aga toitu enam palju ei nosi;
inflatsioon taas siin
koos oma ilu ja valuga
see pole kõige suurem piin
võrreldes õuekuumaga
Jäämehe armastus
Mu jäämehe süda on purunud
kohati sulanud pärliteks punasteks
kohati kildudes katmas maapinda
juhtus kui olin ta surunud
taas enese kallisse rinda
Süda oli suurem kui enne
enam ei mahtunud
hetk varem olin kogenud õnne
hetkeks olin tundnud sind
mul südant polnd- piisavalt külmunud jahtunud
Südametu ma jäämees nüüd olen
teistele lõpmata kuri- sul lahke
naeratan isegi jäämehe naeratust
õhtuti aknaaluseks tulen
no vahtige naabrid- mu tundmusi nähke
Siis aga polnud südant ei sind mu jäämehe naine
kõik oli kevade tulvades sulanud
kõik oli talvistes t .....
Kevadteed
Mu jalg veel tallab kevadisi radu,
käia teid, neid on sadu.
Teeveerelt lilli korjan kokku,
lugematul arvul linnuviise kostub.
Mõni tee on sirge, pikk
ja lõppu pole näha,
mõni aga keeruline,
singa-vongatega.
Kevadteid ma tallan.
mulle meeldib see.
Teepervelt lilli korjan,
heliseb viisike.
Kraavivesi päikses sirab,
lilled janused-.
Kastan lilled kraavivette,
süda lööb õitsele.
Nii palju ilu ja rõõmu
on pakkuda kevadel.
Nii palju kauneid mälestusi
on kevadradadel.
Korjan mälestusi kokku,
igal kevadteel,
sest iial ei või teada,
mil ta viimane.
.....
Armastuse raievang
Ma vajan kallis sind ma vajan
ma vajan sinu armastust
ma vajan ühte sõna imelist ma vajan
ma vajan ühte luuletust
mis sees ma sinu tarbeks kõlan kajan
jah seda sõna sinu tarbeks vajan
ma vajan tähti sõnu lauseid
kust küll saan
end õhtu hakul õue ajan
Kust saaksin õiged sõnad just
seal ülal taevas tähed lademeis
ma ronin kõrgel künkal kust
saan taeva sirutada käe
saan püüda tähesademeid
saan sõnadesse taevalise väe
Ma künkal- vana kalapüügikahv
on käes ja teises mõlkis ämber
jah algab tähesadu algab jaht
ma keerleb pöörlen karglen
tähed sà .....
millestki muust
Natüürmort köögi seinal
Õhtu valgus sibulatel,
köögis, seinal.
Sadu aastaid nii on olnud.
Ei lõppu, ei algust
tekkinud rahul,
ämblikuvõrgul,
päiksekiirtel õhus tolmul.
*
me oleme tapnud
ojasid jõgesid järvi
mõrvanud meresid
ookeanide surmaga
lakkame ka ise olemast
muutume elutuks kiviseks
Marsiks
mille kohal miljardeid aastaid
üksnes päikese tõus ja loojang
kõrbete liivatormid
Põletavad näpud
Vaatan aknast tänavat
võõraga pilke ma jagavat
seal seisab mees, kes jässakas
ja on nii kiilakas;
astub kõrvale vaateväljast
et siseneda väravast
õde kilkas, et ukse taga lõhkumas
selleks mees on murdvaras;
jooksime koridori ette ja tirisime
ust kinni hoidsime
mahtus käsi pilust sisse
õde viskas kingi ja susse;
siis joosta kööki oli vaja
et saada kätte gaasisüütaja
mul lapse jõud lõppemas
mil onu käega upitamas;
mind natuke pigistas
nüüd õde nupule vajutamas
murdvaqras valust käratas
süütajaga näppe põletamas;
pole kunagi seda võõrale .....
Sõja kaheksas päev
valgus tuleb ikka
taeva alla
ka siis kui ilmas
enam pole rahu
kergest kevadpilvest
oled lahus
päikse poole läbi kõdu
tõusvast sinilillest
elust endisest vaid
jäänud järgi tolm ja praht
põlemiste tahm
olemise miljon kildu
hing valust hirmust
päevi ja päevi vaid kiljub
*
suu on hakanud
öösiti igavikult küsima
mis on aeg mis inimene
kas Jumala
sisse- ja väljahingamine
milles arutult viibime
igavene olemine
hea ja kurja piiril
hele päikse kiirist
*
linnatäis poisse on juba
militaarkrematooriumis
tuhaks põlenud sealsamas
.....
Ukraina rahvas
Jätkugu teil visadust ja vaprust,
jätkugu teil kindlat meelt!
Jätkugu teil tahet pidada vastu,
jätkugu teil reipust südames!
Küll saabub päev, mil juubeldada võite!
Küll saabub päev, mil kohtu ette toote
rahuröövlid, anastajad -okupandid!
Elagu vaba rahvas, vabal maal!
"USk ja lootus"
Elu - on täis lootust ja usku-kuid see on vaid noores eas...tuleb juurde vanust ja selgub see,et elu polegi-sirge tee...tulevad kurvid ja käänud su teele...Sa rabeled,yritad -ohkad ja jätkad...Sona-pean- sul tuksub kukla taga ja nii sa teed,sest seda on vaja...Kyll koik saab korda ajaga-kuid ka puhkust pead oskama hinnata...Kui siis uuesti jätkad sa reipalt-kadunt väsimus-uuesti yritad...kyll näed,sa koik raskused yletad,sest nii see elu kord on...vahel kergem,vahel raskem...kuid on onn,et meil visadust kingitud on...
— Elisabeth