Sõnale see leiti 5025 luuletust
see luuletus jäta kindlasti lugemata
ma ei küsi Pessoa kombel
miks ma end ära ei tapa
kuigi inimese igavene
patt ja süü samamoodi
aja kohal ripub täna nagu
enne tuhandeid aastaid
kärbes aknast sisse lennanud
toas sumisev
valge maikelluke maja taga
peenral ons nendelt keegi
kunagi küsinud soovi loomiseks
igaveseks kohanemiseks küll tuule
küll kuivusest maa pragunemisega
varju puudumisega kõrvetava
päikese sügisese ligeduse eest
paradiisi otsimise ammu
olen jätnud selja taha
Eedeni aias Aadama ja Eeva eest
hea ja kurja puud
valvama pandud inglid
kuis lugeda olen tahtnud
teie .....
see tüdruk
see tüdruk Sinus alles on
kes olid kord poisipeaga
miniseelikus
jah hing ikka veel on
haige orb mis
armastas Sind meeletult
see saanud nüüd
loojangu valguseks
mis oli me puudutuste
alguses pikaks nukraks
malbuseks kui möödund
päevast mere kohal
kauge eha kustuv viirg
tsüklist „Poisiiga“
See tunne
Kas tead seda tunned,
mille eest pole kaitset.
Mis langeb su peale kui komeet,
mis tundub kui teine planeet.
See särama paneb su seest
ja tundeid tundma hingest.
See hõivab kõik su mõtted,
kaovad enesetapumõtted.
See tundub nagu viimane hingetõmme,
kui kuulen kellegi samme.
See teeb mu hingetuks,
justkui uppunuks.
Nüüd vaja läheb elustamisvõtteid,
pole enam muremõtteid.
On vaid meelepetted
ja etteheited.
See tunne on armastus.
See on nagu elumuutus.
See on nagu valgus tunneli lõpus,
nagu viimane päev suvelõpus.
see olnuks
see olnuks kui
teises ilmas
õites õunapuu alla
mereäärses
talus tegime endale
ööseks voodi
oli madrats padi
vatitekk linad
ehaks üle läinud
taeva sina
kuu me kohal seisis
kosta polnud mere müha
sulgkergelt sa vabanesid kleidist
nii valge oli kallas
süda Sinust muudkui joobus
endast üleni loobus
see oli justkui
teises ilmas meel mille
kildudeks teel korraga pillas
Küll see kevad on imeline!
Kogu mets on täna siginat ja saginat täis,
puudel võistu pungade puhkemine käib.
Liblikas on leidnud omal lilleõie kaunima,
mesimumm hakkab õiemett koguma.
Linnukene noka taeva poole upitab,
siristab ja hõiskab,
et uut kodu looma hakkab.
Päikeseketas hoos on
ja jagab soojust ilma,
keegi ei tohi jääda sellest rõõmust ilma.
Kevadhetked need on kaunid,
äratavad elule,
loodus tasapisi tõuseb
Ikka ja jälle jalule.
Ei tohi uinuda see kaunis maa
Ei tohi uinuda see kaunis maa,
ega alla anda sõjale.
Ei ole ükskõik, mis me lastest saab,
keda kodumaa kasvatanud ülesse.
Auga kaitsta tuleb igat maajuppi,
vaenlasele ei jalatäitki maad.
Ei saa võõra raevu sisse lasta südamesse,
oma piire igaüks tundma peab.
Kodumaa on üks ja ainus,
kus su juured on sügavalt maas.
Selle kodumaa eest seisad kindlalt kui kalju,
ja kui vaja, siis elugi kodumaa eest andma pead.
Mul meeldinud see nödal
Pealkiri ära ütleb
mida poisikesed nagu mina mõtleb
seoses pühade tulekuga
kostitas ilmataat maad lumega;
Eesti oli selleks ajaks tagasi ilus
valgeks kõik talv silus
tagasi nagu olema peab
kalamees jääle end seab;
davai, lähme ka sinna
tahaks jõele driftima minna
oma naised ka peale võtke
lähme teeme bemmiga retke;
mäest üles ja alla
vastlaliud olnud alla
ning eile reedel püha päev
sellinne tunne, et täna ongi pühapäev;
aga, eip, alles laupäev
puhanud läbi nädala töövaev
vedas see aasta, et 4 p. tööl
palju ärkvel tunde ööl;
Üks ja see sama.
Ära lase mul kunagi minna,
Et sina ja mina oleksime
Üks ja see sama.
Üks ja see sama.
ma ei karda.
'Sest ma armastan sind.
Üks ja seesama, jah.
Üks, kaks, kolm, neli.
Ärge küsige, miks.
Ma tean, et see pole minu stiil.
Miks sa siis mitte.
Lõpeta minu kerjamine.
Minu meelte all.
Ainult mina ja sina.
Ei, ma ei usu mineviku seljataha jätmisse.
Ei, ma ei usu minevikust lahkumisse.
Ma ei usu minevikust lahkumisse.
Ma ei usu minevikust lahkumisse.
Ma ei usu minevikust lahkumisse.
Ma ei usu lahkumisse.
Ei, ma ei usu minevikust lahkumisse.
Kes, kes see siin mu kotte sügab - ah, sina, Jaanus
Kitukaid
ja kotisügajaid on terve ilm täis
Sina, kituja, oled musternäidis, ehk Homo Perfecto?!
Mitu tuhat aastat teil on kaotsi läinud?
Ehitate,
aga seejärel hävitate teineteist
Lõputu tsükkel,
peidate enda silmi
ja siis näitate näpuga,
olete sama verega määritud
ikka
Teie ühiskond toodabki selliseid, nagu mina,
kes kaotavad mõistuse selles sinisilmses triivis
Milleks meile see valguse lein
Pikk ja põhjalik pimedus
Vallutab meeled ja keeled
Saaks sooja ja valgust
Tuleks kevad
Uus algus....
Küll tuleb
Kuid enne naudime antut
Hõbekandikul kantut
Põhjatut avarust väljas ja sees
Tähtede sära pimedas vees
Kahvatut kuukiirt
Ja pimedat pehmust
Enese ehtsust
Ja ülimat tõde
Pimedus on valguse õde
Vaata
Kuis pimedas säravad tuled
Inimmeel mõtiskleb enam
Tähine taevas on kenam
Pimedus paitab ja peidab
Küünlaleek seinale heidab
Varje,mis tantsivad tangot
Sumbudes raugesse hinge
Mis avardund enese sisse
Ilus see õhtu
See tants
Ja see vein
Mil .....