Sõnale seks leiti 1209 luuletust
anna andeks ema
Su päevitunud paljad jalad
nende jäljed märjal külateel
siiani mu mälus alles
saanud helluseks
enam haiget ei tee
pisaradki mis liiva laavana
ikka veel kraatri teevad
ja sina muudkui kaugusesse
lähed ja lähed minust aina
eemale hääl nutmisest kähe
selle valuga magalas viimaks
kasvataja süles silmad suled
aastaid kulub
enne kui miilates kustub
selle valu leek
Sa oled igavene
Sinu silmis helgivad tähed –
nii säravad ja valged.
Need pajatavad lugusid,
joonistades juurde fantastilisi pilte
ja luues ennenägematuid filme.
Näitamaks Sind
ja ainult Sind. Näitamaks,
et sa oled inimene,
kes kord elanud.
Näitamaks, et kõik, mis on Sina
on igavene,(Ma loodan, et Sa oled igavene)
nõnda nagu on need tähed,
mis helgivad nii tähelepanu püüdvalt
Sinu silmis.
Näitamaks, et sa oled alatiseks
raiutud kosmose kividesse,
et ka tulevased põlvkonnad
saaksid näha seda ilu,
mis oled Sina.
Kingitused kallile emale
Kogu päikesekulla
kingiksin ma emale,
sinitaeva säravatest tähtedest
punuksin tal kaelakee,
naeratused kõige kaunimad
tooksin huultele,
allika kristallselgel veel
laseksin voolata ema südame,
kallistusi ja kauneid lilli
kingiks ikka ja ikka kallile emale veel.
Toksilisus*
süda kiilub kinni
võlts headusest
mis inimeste jaoks võib olla tõene
hetkes
aga laialivalguvat armastust ta ehk ei sisalda
niivõrd et selles
ekselda
valed ootused ja lootused
murtud lubadused
harjumine inimese miinuspooltega
surmaga vaidlemine
ja taidlemine uuel elurännakul
ma ei taha sind oma lähedusse
sest sa oled toksiline
sest ma ei tea, kas mõtled nii või naa
kas su sõnadel on päris alus
või on see mänguline fantaasialend
mida lihtsalt kasutad sõnade ütlemiseks
suurustamiseks
see teeb mulle haiget
ja samal hetkel kommentaarid argusest
mis ei ole .....
Rutakas mõte*
tahan tänada seda inglit
kes päästis mind surmasuust
kes hoidis mind
kui ma murdosa sekundi vältel
suutsin vaid mõelda
kuidas ma langen
ja millal ma seda teen
uudishimu ei vii alati sihile
vahel on liigne uudishimu takistuseks
edasiliikumisel
kuidagi peavad rongid käima
ja liiklus säilima
hirm elu ees
läbi kukkumise ees
et prantsatad isegi trepilt maha
nuttes, et miks just minuga juhtuvad sellised asjad
et emo külastan tihedamini kui oma surnud sõbra hauda
keegi hoidis mul käest
ja päästis mind
küllap oli see torge
et ära kipu sinna surnute maailma
kui .....
Ema igatsus*
süda murdub
reis määrdub
määrdub sini-punaseks
trepist alla
tasapisi
mitte rutates
ilma muhkudeta
aga ometi
siin ma seisan
arglik nagu uruhiir
ja seda veel heidetakse ette
et miks ometi ei ole ma
koleerik
või kärsitu sapiga inimene
olla osa maailmast
olla osa perekonnast
mis paneb mind tundma
et aina enam tahan varjuda oma kookonisse
tahan seda rahu ja tasakaalu
vajan oma ema
oma ema rahu ja soojust
sellist sõnadeta olekut
kus maailm ei kõigu nii palju
seda emalikku soojust vajan ma kõige enam
ei vaja suuri sõnu
ei vaja plaanide muutmist
vaid kindlu .....
Tuuletõusmed
Külvaks tuult ja lõikaks tormi
pole põlispõlumees
miska kastaks miska väetaks
kuidas saada saagid normi
Esimesed aastat kaks
luurin põllul silmad vees
külind tormi lõigand tuult
saak on jäänud viletsaks
Kannan kannatust kui mäge
andke tuuletiival jaksu
pange tormivõrsed tõusma
nõutan taevast abiväge
Vaikib taevas- vastab öö
tasuks andameid ja maksu
luban- meeletuna nõus ma
papist poiss ei riste löö
Saabub keerub noorepoolne
alasti kui ahvatlus
tuuled tormid tülid saan
võtab naiselikku hoolde
Ma ei kahtle keerubinnas
laiub hinges kahtlustus
.....
täna ma küsin
kas tõesti selleks
et sõnade liblikavõrguga
püüda kinni mõni
siplev hetk
tarvis läbi on lugeda
toatäis raamatuid
tonnide viisi kaaluda
rõõmu ja kurbust
olla sadu kordi
tapetud haavatud
et saada aru elust
inimesest
lüüa sellele käega
ma enam ei suudaks
samuti teiseks end muuta
toast müts anna pähe
küll ma juba lähen
America - Tin Man
Mõnikord hilja, kui asjad on tõelised
Ja inimesed jagavad jutu kingitust omavahel
Mõned on kiired õnge jääma
Ja püüavad täiusliku auhinna
Mis ootab karpide seas
Aga Oz ei andnud kunagi midagi Tinamehele
Mida tal polnud, mida tal juba ei olnud
Ja põhjus polnud kunagi õhtu põhjuseks
Ega Sir Galahad'i troopika
Palun usu minusse
Kui ma ütlen, et keerlen ringi, ringi, ringi, ringi
Suits klaas plekk ere värv
Pilt liigub alla, alla, alla, alla
Seebivaht rohelised kui mullid
Oh, Oz ei andnud kunagi midagi Tinamehele
Mida tal polnud, mida tal juba ei olnud
Ja põhjus .....
noorukina
kuu valguses Sind juua
ilm nii luua
taeva all kus ainult
õrnus puhtus
ära ütle see kunagi
kuhtub leekides hukkub
võimalik vaid poisieas
siis kui käharates lokkides
meil alles pea
*
kord olnud armu leek
meis päriselt ei kustu eal
mis hõõgund vere sees
jääb sinna igaveseks
ta nagu aknas tähe valgus
öösiti mis tuppa valgub
*
öö saab otsa akna laual
tilkuv küünal
enam Sind ma eal ei kohta
Su suu mu nime valus hüüa
mis oli tagasi ei tule
saab veel vaid uneks
mälu sinna ukse suleb
kaod kuhu Sina mu arm
meis olnud lemb ja sarm
see olnuks
see olnuks kui
teises ilmas
õites õunapuu alla
mereäärses
talus tegime endale
ööseks voodi
oli madrats padi
vatitekk linad
ehaks üle läinud
taeva sina
kuu me kohal seisis
kosta polnud mere müha
sulgkergelt sa vabanesid kleidist
nii valge oli kallas
süda Sinust muudkui joobus
endast üleni loobus
see oli justkui
teises ilmas meel mille
kildudeks teel korraga pillas
mai
kaua peatus pilk
öö eest sulgunud
tulbil mis kui laps
ema rinda nüüd
päikest ahnelt joob
maa sisse ja välja
hingab hetk end ise
õitsemiseks loob
*
Vaade aknast
mänd haljas
okste vahel eha taevas
ka tuhande aasta pärast
samamoodi õhtu saabub
päeva kohale öö kaardub
mida annavad juurde sõnad
nad on kogu aeg olemas
nagu pilv pärast talve
mu õues lehtima hakkav
kask aastatega auku
kulunud tee
loomisest saadik
hall olnud taevas
mida annavad
sõnad juurde sellele
mida näed ja kuuled
hommikust õhtuni iga päev
olemist mis sõrmede all
nagu veri soontes tuksleb
süda et lööb hing on alles
enam olema ei pea pikas
talves värsside püüdmiseks
pliiats olema terav valvel
meelel kinni püütud ekstaasist
õhetamas korraks palged
ka see leht võinuks jääda
siiski trükimustast puutumata
lihtsalt valgeks
mu katkistes tanksaabastes
paigatud dressipükstega
poisiiga jälle saab haiget
kui ma kotitäie armsama
kleite ja pluuse moest
läinud jakke käekotte
mantleid sokke pükse rätte
laon kärule konteinerisse
viimiseks
mu eesvanemad kõigis kalmeis
andke mulle andeks
et seda tehes häbist
ei värvunud palged
ei meenunud te lapsepõlve
jalgu külmetavad talved