Sõnale sild leiti 135 luuletust

Sild

öösel käisin üle silla
tagasi ei tulla saand,
aga nägin selja taga
keegi oli, hüüdis ka..

mina läksin
hüüdja hääl jäi äkki tasa
lõpuks kadus
kuju ka..

Olematu

Tulevik on juba minevik
Läbisin selle hetkega
Täna on juba eile
Kuid
Selles võib veel kahelda
Pole mõtet ära joosta
Aeg püüab mind kinni
Isegi kui sulguksin
Oma privaatsesse ringi
Valisin kirju
Kõige lühema sain
Seda üritades põletada
Piinas mind pain
Läksin siis sillale
Proovisin uuesti
Järsku kõik leekides
Mida ei kuulegi
Kujutad ette
Tulel pole häält
Kuid äkki see vaid mõte
Ja tegelikult väär
Sild põles ära
Takistus on läbitud
Mis järgmiseks
Täielikud hävingud
Jään ootama
Mul on ju aega
Veel niikaua
Kuni liivakella ei riiva ma saega
..... Loe edasi →

sügaval alateadvuses

kaotasin endas kõik elava
kui purunesin kildudeks
eneseotsingutel sügaval
sümmeetrilises alateadvuses.



köiejupp mille sidusin
teisele poole kuristikku -


kus ühendas südant - hinge
tuultes õrn õõtsuv rippsild.


laiub põletav tühjusetult tühjus
aurab eilseks kaduva päeva tuhk.


kas veel sulanduda üheks... inimeseks
või olen kadunud öös ühes... igaveseks.

Argus

Me seisime jäätund aknal
Bussijaamas ulus tuul
Sul olid hallid silmad
Sul oli kinnine suu
Ühe suudluse poetasid sa huulilt
Kaua hoidsid aknal kätt
Minnes vaatasin ma taha
Ei teadnud, et see oli hüvastijätt
Naersin, kuid hinges oli valu,
Eemal muigas bussijuht
Miskit kui värises mu käes -
Sinu saadetud sõnum- hüvastijätt.

Pühamaa

On's iga ilus tuba
püha ruum?
Samm tihti otsib pinda -
külm, ei kuum...
Silm sageli seab silda
üle vee,
kuid hoopis palju kaugemalt
käib tee...

Kus pesa teeb siis pühadus
Maa peal?
Siinpoolsus kohal on
ehk mujal, seal?
Ports priiust äkki enne
luua vaja?
Eesminejad vast valin'd
vale raja...?

Maa ise teab,
mis omal' pühaks peab!
Sa, inimene, osaled,
kui veab...
Kui usaldad, et Maa
on pühamaa.
Nii tarkadega
eksida ei saa.



/Mari*Uri/

suht siiber

ei taha suitsetada, ei taha magada,
ei taha liikuda, ega lamada,
ei taha näha kõiki teisi,
ent üksildus, see hirmutas,
kui enesega vastamisi seisin.

mul pole tuju, et lugeda,
pole tuju, et miskit luua,
tunnen, kuis tahan tal' kaissu pugeda,
kuid ei suuda end ta kõrvale tuua.

kadunud on mu julgus,
alles veidike hellust,
palju kergem mul tundus,
endas hiljem sain selgust.

Tõe järel

Järjekord, kuid mille järel,
Mille eest või mille pärast?
Tõe juurde(-)pääsu värav;
Lukus uks ja sildil särab:
"Pole vaja kisa kära,
Leppige ja minge ära!"

Crickle K susserdamine

Hommikusöögiks suubusin tanklasse
kus täna sõbrapäeva matkimine
sain kohvi, esimesena järjekorda sisse
toimunud kliendiga venimine;

mindki võttis vastu naine
keda enne näinud polnud
see päev eriline ebamaine
ta säravalt naeratanud;

"sõbralt - sõbrale" tehing
teed võõrale kohvi välja
ei mõistnud mis on see ring
see süvendanud mu nälja;

sest susserdamine segadusse ajas
mingi kohvi välja tegemine teistele
millega firma raha teenida vajas
mil, pidi tasuta kohvi niigi olema mulle;

sai valida, kas ei tee nii
tädi manipulatsioon viisakusest
kestis ja os ..... Loe edasi →

lihtsurelik

täna ma toimetustega ei rutta,
mu keha terveks päevaks jäänud on unne,
ent õppisin, et saab ka oma õlal nutta,
aga nii on väga üksildane tunne

ma ei tea, mis on see miski mu sees,
rõõm voolab mu'st välja kui katkisest pudelist,
ning siin ilmas ma pole nagu kala vees,
olen hirmul, ärev, enneaegselt surnud surelik

Sildumine

Las loksuda laineil su lapitud paat,
kes tast hoolib, kes tast teab.
Purjekatel on teised teed ja veed,
tankerid sind ei märkagi.

Ja sa proovid merd sõita
oma piiratud võimalustega.
Lained ei arvesta, et su paat on väike
ja möödujate keeristes vintskled kui siug.
Rahulik vaid siis, kui valid väiksema vee,
jõe või küladest palistet järvesilma.

Nii kohtud inimestega,
kes sind ka märkavad, sind näevad.
Külas võid olla isegi oodatud külaline,
uudistega suurest ilmast.

Mis sest aga rääkidagi, et põlati sind ära
väikseks, mannetuks ja sind pea polnudki. ..... Loe edasi →

Üksildane tunne

Vahel tunne on nii üksildane,
kisub silmad veele,
hiilib vaikselt südamesse,
trügib hingekeelde.

Elu ongi tundeline,
tundeid täis ja kummaline,
suuremeelne, üllaline,
hingeline, luuleline.

Mälestus *

Päike, ära mine veel looja,
kui kümme tänupalvet Sulle esitada
Sa võtsid mu sõbra
hirmuga, ent teadlikkusega
mõtlen, kas mina olen see,
kes järgmine järjekorrast võetav?

Taevas ja Põrgu
ei tundu enam nii õudsad,
kui Sul on seal tutvusi
üks pioneer, kes Sind seal alati
ees ootab
sirge seljaga võimlemispallil veeredes
hantleid keskööl kangutamas

Kõik "Muumid" ja "Aladdinid"*
saavad kui lõputuks hobuse jahiks,
ent ometi
kui hingasid veel õhku
ja olid kokku varisemas,
miks ometi olin mina
kurbuses otsimas igat
nooti, igat märguannet
et üksildasest su ..... Loe edasi →

Üksildane mees

Ta oli üksildane mees
ja kurbus oli tema silmade sees.
Ta oli tundeline mees
ja elu valu oli tema südame sees.
Ta oli hapra hingega
ja silmapaistev mees.
Tema lood on hoiul
päevi näinud raamatus sees.

Sügishetked

Sügisesed imelised hetked,
mis nii värvilised, imeilusad,
kaunid päevad, üksildased retked,
lehed tuulemängus keerlevad...

- Tarmo Selter -
2023

loobumine ajast,
kurbmõtetest, kus sajab
uppumatu vaev,
üksildus ja raev
kuhu minema pean,
et keegi siin, mind veel vajaks?

Üksildane

Täna üksildane olen-,
kõikide teiste inimeste seas.
Üksik olla on ehk parem,
siis vähem ohkeid tuleb reast.

Üksildus

Kiilid tantsisid vesiroosidel,
konnad krooksusid kaugemal,
udu tiigi ümbrust kattis,
ritsikas kiikus kõrre peal,
hinges pesitses selline vaikus,
et lausa hirm tuli peale seal.

üksildus

üksilduse karjet
keegi ei oska kuulda
üksilduse pisaraid
keegi ei oska näha
üksilduse tühjust
keegi ei oska täita
ma anun sind,
palun aita!

üksildusevang

Pimedikus valguse vari,
paar surnud rotti, nari
külmad rõsked seinad
vajub varsti lagi
hullunud mõistus, valed
süüdistav, hale ja kole
küsin lõpuks, kes ma olen?