Sõnale sina leiti 1644 luuletust
Looduse hääl
Metsades kostumas elu,
linnud laulmas on imelist viit,
varsti kadumas talvine valu,
langemas elustav piisk.
Elu kandmas on ojade vulin,
kuuled loomade raginat metsas,
kes pesadest välja just tulid
nautima kevadet vahvat.
Seisa looduses, kuulata, vaata,
lase süda ja meeled kõik valla,
veidike veel ainult oota,
on loodusel palju veel anda.
- Tarmo Selter -
2023
EMA
Emal on naeratus silmis,
kätes on ravitsev võim,
hääles on helluse viisi,
leida armastust südamest võib.
Emal on olemas ema,
kes hoolib ja hoiabki teda,
olles kallis vanaema,
nii lahke ja armastav, kena.,
Ole emana päriselt ema,
ole olemas lapsele heale,
olles armastav, hooliv ja kena,
saab laps loota elus Su peale.
- Tarmo Selter -
2023
Emale on tähtis...
Emale on tähtis iga laps,
isegi kui elu tundub kurb,
ei armastades otsa lõppe jaks,
on lapse naeratuses peidus kuld.
Emale on tähtis olla ema,
kahjuks võib ta rajalt eksida,
väljast paistmas elu nõnda kena,
päriselt vaid laps see peksa saab.
Emale on tähtis olla ise,
lastest enam välja ta ei tee,
luues endast ema mõttelise,
pisikestel algab elutee.
Lapsele on tähtis oma ema,
kui on tunded, soojus, armastus,
ema vananedes hakkab kahetsema
kui on hilja, teda saatmas üksindus.
- Tarmo Selter -
2023
Emale
Sa emale võid rahus viia lilli
igal ajal, kui Sul vaid on soov
kallistada, teha väikse kingi
või iseennast hoopis kingiks too.
Sa emale võid ikka teha kalli,
on ema kaisus turvaline, soe,
ta rõõmsamaks teeb argipäevad hallid,
kui Sa talle ikka kaissu poed.
Sa ikka mõtle oma ema peale,
kes hoolitses ja oli olemas,
kui olid väike, haaval puhus peale,
ja suurena Sind oli toetamas.
Sa hoia ema, ära unusta
ka siis, kui elu viib Sind ära siit,
ta Sinu jaoks on ikka olemas
nii kaua kuni katkeb elu niit.
- Tarmo Selter -
2023
Kevadine
Rohulibledes mängimas tuul,
mis paitamas on õielehti,
öötaevast veel kaunistab kuu,
jääkristallegi mõnikord tehti..
Päike silitab metsa ja merd,
luues kõikjale soojust ja ilu,
puudes voolamas looduse verd,
tärkamas ümbruses elu.
Mullast kasvamas lible nii õrn,
okstel pungad on kevadest pungil,
on vaid mälestus talvest, mis karm,
mida maapind veel alles küll tundis.
Kõik linnud on tagasi jõudnud,
luues ilu meie metsade vahel,
jõevesi, mis vargsi on tõusnud,
kopratammesid vetele laseb.
Hoides hetki, mis meile on omad,
andes tagasi tunded nii head,
olle .....
Sel kevadel Sa ei tulnudki
Sel kevadel Sa ei tulnudki mu juurde.
Kas tõesti minu armastus läks tuulde?!
Kas liialt õrnalt sosistasid huuled?
Ma siiamsani vaevlen armuvalus suures.
Ei usu ma, et läksid teise juurde,
uut kevadet otsima.
Minu südames on kevad palju suurem,
ilma Sinuta mul hing ei rahu saa.
Valge kirjatuvi ilmutas end unes,
tiiba ripsutas
ja lendas minema...
Mina hingeahastuses suures
ei saanud pisaraid pidama.
Sel kevadel Sa ei jõuagi mu juurde,
kuid kõik kevaded ei ole otsa saand.
Tean, kunagi jõuad minu juurde ühel kevadel-,
seda kindlalt ma tean.
Küll vahel
Küll vahel on olla raske,
luua ootusi enda ümber,
olles kaotanud viimase tahte,
saates ära viimsegi tunde,
mida loonud on hetked me elus,
meie lähedased, armsamad need,
ma lähen, enam polegi valus,
olles üksi oma tunnete teel.
Küll vahel on meenumas ajad,
mil´ tundsid end hästi ja elus,
siis oli Sind teistelgi vaja,
elu tõesti oli nii ilus,
olles läitnud südames leegi
armastuse ja tundmuste tahil,
kas nüüd veel on hoolimas keegi
küsimata: "Mis vahid?"
Küll vahel on tugevust vaja,
olla ise iseendale toeks,
luua endal oma tunnete maja,
kus oma hingeraamatus .....