Sõnale sina leiti 1635 luuletust
Sina...
Sa tulid ja läksid, päris kiirelt kui olla aus,
ja kuradi hästi arvasid endast.
Sa tulid ja lõhkusid kõik,
mille olin vaevaga ehitanud.
Ma avasin sulle oma uksed
nii oma südamesse kui hinge.
Lasin sind oma hinge salakambritesse,
kus polnud keegi veel käinud.
Olin sinu jaoks alati olemas,
kui seda vaid vajasid.
Tegin kõik, et Sul meelejärgi olla,
kuid see polnud vist piisav.
Ootasin Sind alati,
kuid Sind ei tulnud.
Tekib tahtmine endilt elu võtta,
kuid seda ma ei tee.
Sest rämps nagu sina,
pole seda absoluutselt väärt.
Sina
Su nägu ja hääl ja lõhn ja soojad käed…
Su kaunid südamelöögid,
Sind ümbritsev maailm, mis näed…
Ma elan su imelisest lõhnast,
Ma suplen su hallides silmades…
Unistan vaid sinust, kuigi oled kõigest mälestus,
Elad siiani mu südame kildudes…
Su silmad ja mõtted ja tunded ja naeratus…
Seda kõike kaotada… Oli tõeline õnnetus…
Ma puudutan su nägu,
Ma suudlen su naeratust…
Kuid oled kõigest elutu kogu
Nendel katkistel, räsitud piltidel…
Sina
Su silmad , need on nii ilusad,
ning su juuksed need on nii mõnusad.
Sinus on palju ilu,
mis mu ära võlus.
Iga kord kui sa mind vaatad,
siis ma oma ajataju kaotan.
Ma vaatan su pilti,
ma vaatan seda väga tihti.
Sest ma tunnen kuidas mu süda keeb,
ja hing neid ringe teeb.
Ma sinu hinge soojust lähedal tunnen,
ja igat su sammu kuulen.
Ja ma vist tean mida see tähendab,
ning ma olen sellele väga väga lähedal.
Sina = Su elu
Sinu saatus on sinu teha,
Mõista, suunata, saata.
Pilgu eemale korra sa heida,
Enda elu sa algusest vaata.
Kui kord unistad millestki suurest
Lase tulla sel ellu just täna,
Näita väärtused välja kõik põuest,
Ava hiiglaslik kivistund värav.
Sinu ootused, tahtmised, nõuded -
Kõik on lähedal, hüüa vaid neid.
Kui vaid tahad, ükskõik kuhu jõuad,
Just su elu - on suurim leid.
Kõhkled, embad öös salaja hetki
Millest igatsed päevast päeva.
Meenub endiselt valusaid retki,
Sellest möödunud palju on vaeva.
Lase elada, rõõmu tunda
Ja las juhtuda kõigel - .....
Ainult Sina
Vajutan mõra taas siledaks kiviks
Varjutan järvevee eredaks sinaks
Leegiga kirjutan vee peale nime
Mulle mis püha ja sulle nii tuttav
Ei, sa ei tea minu lummavat maailma
Pole sa kuulnud ta mahedat kaja
Õhtu eel hämaral kastesel ajal
Tallatud heinatee kaebuse najal
Teegi on üksi ja vaevas kui lookleb
Ristides jõge, mis järvesse voolab
Teeäärseid kive ma kuhjaga korjan
Kuldsesse liiva neist ehitan torni
Sinna ma vannutan põleva hinge
Südame peidan ja hinguse tõmbe
Möödudes minust et eales ei reedaks
Armastus sõprust, mis põimib me teesid
Nii las see jäà .....
Sina ja kuu
Väljas külm,just kui elu kuul,
jäisest õhust,armas naeratus sul suul.
Vihm möllab,puud painduvad tuulde,
lähen läbi uduse vine,et saaksin su juurde.
Vaatan kaugele,ikka näen sind,
hõikaks valjult,kas kuuled mind?
Torm taandub,tuul vaibub,
nüüd meie hetk saabub.
Saame kokku,meil on hea,
meie kaks,rohkem teisi olema ei pea.
Silun juukseid,hellitan su õrnu huuli,
jah,elu on kuul,sest su silmade sära kuuni.
Marko Vaima
Tärkaval aal´
Pajutududest looduse padi
on liblikal puhkuseks hea,
kui looduses lehti on nadilt,
seal pehmelt ta puhata saab.
On kollane liblikas nähtud,
värvikirevam tiirutab veel,
tõenäoliselt polegi ohtu,
et vihmane suvi on teel.
On tärkava looduse ilu
kõrgel taevas ja mullasel maal,
on kevadet südames minul
ja Sinul sel´ tärkaval aal´.
- Tarmo Selter -
2024
Kevade
Lumi vaikselt talla all
on leidmas oma kohta
sulavetes kraavis küll
nagu oli loota.
Kevade on leidnud tee
tagasi me juurde,
luues korraks sügise
enne veel ka suve.
Kraadid tõusmas suure hooga
ülespoole plussi,
juba homme hakkab looma,
näha saab ka ussi..
Mina istun, ootan päikest,
linnulaulu kaja,
hoides iga hetke väikest
sellel kaunil ajal.
- Tarmo Selter -
2024
Talvetrall
Oh kui tüütu oli tõusta,
vihma kallas ladinal,
kraade plussi oli jõudmas
väga tubli viiekas,
kuid va´ ilm, Sa salakaval,
nulli viisid ilma just,
tehes nägu, mis ma ajan,
teeseldes ka üllatust.
Miinuseid siis tasa-tasa
lükkad muudkui alla,
jäisel teel siis sala-sala
libedustki annad,
luues tunde nagu oleks
käes meil ikka talv,
kevad varsti jälle tuleb,
lõpeb talvetrall.
- Tarmo Selter -
2024
Pilveke ja Päikene
Taevalaotuses on näha
Pilve Päikesega koos,
vahel Pilv see nutta tahab,
taas siis päikene on hoos.
Pilveke see vahel nutab
rõõmust üle Päikese,
oma piisad maha jätab
toitvad, rõõmuläikesed.
Päikesel on omad tujud,
vahel veidi kuumemad,
taevalaotuses kõik sujub,
päevad saavad kaunimad.
Eal ei tohi tülli minna
Pilveke ja Päikene,
kuumust tuleb juurde liiga,
müristamas äikene.
Päikene see läheb ära,
öises ilus tuleb Kuu,
Pilvekese varjus särab,
jahedust loob öine tuul.
Siiski Päikene see ärkab,
taevas särama see lööb,
Pilvekene teda mä .....
Munad
Ãœhel munad kollasemad,
teisel punased,
kolmandal on rohelised,
on ka sinised.
Igas värvis peitub võlu,
hool ja armastus,
kaasnemas veel naer ja mõnu,
vahva tunnetus,
kuni kätte jõudmas aeg
on mune koksida,
tasutud saab kogu vaev
rõõmu, naeruga.
- Tarmo Selter -
2024
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....