Sõnale soe leiti 507 luuletust
Hommikusel metsarajal
Hommikusel metsarajal käin
ja aina vilistan,
sekka linnukeste vidin,
mis nõnda õrn ja ülendav.
Päike varje heidab teele,
taevalaotus sinetab,
kasest elumahla voolab,
kogu loodus nõretab.
Samblikus on seeneniidid,
kukeseened ärkavad,
maasikad ja mustikad veel
oma aega ootavad.
Alati, kui paistab päike
ja õhk on meelitavalt soe,
teen ma metsarajal käike
ja rõõmsa tuju koju toon.
Hoogu täis on kevade
Pajupõõsa tagant paistab sinitaevas
selge,
ilus kevadhommik on nii
helge,
kastepisar rohututil
helgib,
liblikas oma kollase kleidiga
kelgib.
Kuldse päikese soe süda
armastust kiirgab kõikjale,
turgutab loodust õitsele,
kuumaks kütab rannad ja mereveed.
Õrn õhk kannab linnukeste laulu,
mahe tuul linnupesa hällitab.
Mõnda lindu pole näinud ammu,
nüüd ta oma lauluga mind tervitab.
Küll see kevade on ilus,
köidab meeli rahuga!
Pajupõõsas pajutibud,
jäävad südant paitama.
Mis küll kevadega toimub?
Mulle see aastaaeg ei loe
sest on ebaharilikult soe
mis sobib pigem maikuu näoga
tuleb rohelus ebahariliku teoga;
asfaltteel sõites justkui sulab
ja nii ruttu linnulaulu kõlab
võiks olla 10 kraadi jahedam
ja liiklus hõredam;
lubati, et edaspidi radikaalsem ilm
praegugi ei valeta nahk ja silm
et tajuda rohkem kuuma tuleb
ja tormid rannapäevad suleb;
siniliilaid ja krookused õitsevad
seda ka on imelikku lool
3 nädalat varem aeda kaunistavad
mil alles jürikuu I pool;
pole keegi tahtnud seda
hea meelega õues ei veeda
sest harilikult peaks lund veel sadama
nag .....
Кино - Электричка
Ma läksin eile liiga hilja magama ja tõusin täna vara
Ma läksin eile liiga hilja magama ja ma ei maganud peaaegu üldse
Võib-olla oleksin pidanud hommikul arsti juurde minema
Aga nüüd viib elektrirong mind sinna, kuhu ma ei taha minna
Elektrirong viib mind sinna, kuhu ma ei taha minna
Elektrirong viib mind sinna, kuhu ma ei taha minna
Vestibüülis on külm ja samal ajal kuidagi soe
Vestibüülis on suitsune ja samal ajal kuidagi värske
Miks ma vaikin, miks ma ei karju? Ma vaikin
Elektrirong viib mind sinna, kuhu ma ei taha minna
Elektrirong viib mind sinna, kuhu ma ei .....
EMA
Emal on säravad silmad
Emal on naeratav suu
Emal on habras hing ja süda
Ema on andestav ja truu
Ema on kui soe päikese süda
Ema on kui öös särav kuu
Ema süda on kui õrnalt paotuv lillenupp
Ema on kui linnu nokatäis laulu-imelist
Ema hing on suuremeelne ja lahke,
kõik hea ja halva ajab joonde.
Emas on valu-ja õnnepisarad
Ema süda on suur ja andestav
Ema on kui taevane õnnistus
Ema rind on kui rahupaik,
kus tühjaks nutta end võid.
Ema rind on kui varjupaik,
mis turvatunnet on täis.
Ema rind ja tuksuv süda,
nii hea, kui tunda saad kõike seda.
Ma hakkasin mängima tulega
kõrgele lahvatas leek.
Valgusfooris on punane tuli,edasi sõidu keeld.
Väikesest lõkkest sai tulekahju,põgenen leekide eest.
Fooris süttis kollane tuli
lõppes edasi sõidu keeld.
Kui ette lõi roheline
olid järele jäänud vaid söed,
õrnõhuke suitsuvine
täiesti vaba tee.
Kuid minna ei olnudki enam,
oli kustunud valgusfoor,
söed enam ei soojendanud
tühjus valitses igal pool.
Jalutuskäik
vaatasin täna puid
mis armsalt kevade õrna soojust puude latvades paitasid
kohisedes,
mühisedes,
tuult polnud palju
aga see oli soe tuul
nagu tervituseks
kevade alguseks
vaatasin oja, mis vulises rahulikult jää alt välja
nagu ootaks uut algust
ja edenemist
sooja valgust
ma tundsin seda tunnet,
et aastate möödudes olen ikka see teismeline
kes kõnnib käimata radu
vahepeal kooliõpilased teda piilumas
ehk kas on tuttav nägu?
nagu matkaja, tee tallaja...
tuule tellija...
Helge õpetaja
Õpetajal oli õigus.
Puhastada laused prügist.
Need kirjanduslikud liialdused ei anna midagi juurde,
kui nendes pole sisu.
Olen elu lõpuni tänulik Sulle selle juhatuse eest,
et juhatasid mind oma kirjanduse õpetajani,
kelle kaudu sai mulle selgeks nii eetilisus kui ka moraal.
Ta lubas mind nutma ajada, ma alguses kahtlesin,
kuid ma nutsin, kui kirjand oli liiga halb.
Ma olin nii ambitsioonikas, et olin nõus võtma eratunde,
(ma pole kunagi pöördunud võimalusest õppida topelt)
siiani vahel mõtlen ta peale ja tuleb meelde helgus ja suursugusus.
Ma ei teadnud veel siis, .....
Ses kevades on muinasjuttu
Nii ilus on täna olla,
sest kevadpäike paitab silma
ja laste rõõmukilked on linnulauluga läbisegi,
soe kevadtuul paigi tegi.
Kaunid metsalilled õitega eputavad,
liblikad kui
baleriinid,
tiivad helendavad,
kastetilgad lehispuudelt
tasa langevad.
Õhk on mitmevärviline
vikerkaare all,
kevad on muinasjutuline,
mõtteil ilusail.
Siiski on ju kevade
Päike tõusis nagu varem,
külmakraadid saatmas teel,
ehkki aeg see kevadisem,
rohi valgemaks sai veel,
luues hetkeks talvetunde
selles külmas kevades,
kuni vaikseid koidutunde
saatmas on soe päikene,
sulatades tee ja muru,
lumehelvest paitades,
selleks veidi aega kulub,
siiski on ju kevade.
- Tarmo Selter -
2023
EMAKE
Emakene minu hinge
jätnud jälje sügava.
Olnud ta kui taevaingel,
eluteel pikal ja ilusal
Mäletan ta särasilmi,
kallistusi õrnemaid.
Kõik mu soovid olid pühad talle,
täitis neid, vahest ohvrikski end tõi.
Kevade kui saabus sala
ja rõkkama lõi linnukoor,
viis kevad kalli ema ära
ja taevasse kerkis must uduloor.
Hetk peatas lillede sirgumise,
norus olid pead.
Soe kevadtuul puhus hellemini,
veelgi hellemini silitasin emakese pead.
Hinge selline kevade,
jääb kauaks ajaks minule.
Kevade võim
Kevadest ei ole enam jälgegi,
kuid soe on tunne südame peal.
Seda on olnud ju ennegi,
et talv kevadega võitlema peab.
Ei kevade vastu talv nüüd saa,
missest. et lumehanged on maas.
Ei lämmata see kaunist kevadet,
ega võta rõõmu südamelt.
Lumi, see talve viimane varu,
kevadpäikene saab sellest jagu.
Minu süda tunneb ja saab aru,
et kevad talvest võimsam ja tugevam on.
Kevad
Miks peidad ennast kevade,
kuigi oled siin?!
Pilvekardinate tagant piilub päikene,
mul olla kurb on nii.
Alles sa tulid mu südame,
soe oli päikesekiir,
lilleke õrn ja nii haprake-,
külmetab mu hingepiir.
Tule peidust välja mu kevade,
too tagasi päikesekiir,
loo õrnad tunded taas õitsele,
lihtsalt ole siin!
Kevade saabumine
Kui talv hääbub ja lumi ära sulab,
Uus hooaeg ootab kõiki mängima.
Õhk on soe, taevas sinine,
Maailm tundub värske ja elu on uuenenud.
Siristavad linnud laulavad armsaid meloodiaid,
Täites atmosfääri rahuliku kergusega.
Lilled õitsevad elavate toonidega,
Tantsimine päikese ja hommikuse kaste käes.
Õrn tuul kannab magusat lõhna,
Kuna saadetakse värskete õitsengute aroom.
Päevad muutuvad pikemaks, ööd, vähenevad,
Kõik olendid tähistavad seda rõõmustavat seost.
Kevad on õndsa taassünni aeg,
Võimalus uuteks väärtusteks ja väärtuseks.
Niisiis, rõ .....
Kevad kutsub
Kevad kutsub metsateele
oma ilu, võlu näitama,
see rõõmsamaks muudab meele,
paneb südamel armastuse õitsema.
Esimesed sinililled-,
esimesed pungad puul-,
esimesed laululinnud-,
esimesed linnupesad puul-.
Sammun järel' kevadele,
kaunist loodust avastan,
südamel on soe tunne-.
Kevad, sind ma armastan!