Sõnale solvang leiti 10 luuletust
Sa pole mulle midagi
Sa solvasid mind,
see ei teinud haiget,
kuid ma ei solva sind,
ei näe mõtet, õiget.
Loodan et oled nüüd rõõmsam,
sul meeleolu võimsam,
sest rikkusid minu oma,
aga mul on ükstapuha.
Küll ükskord vitsad peksavad,
sinu solvangud maksavad.
Kui teinekord satud hätta,
siis pole hullu sind sinna jätta.
Ära imesta kui ei tee sust välja,
sest vabandada sul on liiga hilja.
Nii et pööran sulle lihtsalt selja..
Palve....
Mul ääretult on kahju, et rikkusin su õhtu…
On silmanurka valgund kibe pisar….
Süüdistusi alusetuid paisatud sai õhku…
Ma enam nii ei teeks ….ma kohe lisan…..
Äkki saan veel saatuselt võimaluse uue….
Prooviks veelkord kõike otsast alata…
Eales enam solvanguid sa minu suust ei kuule…
Armas jumal äkki ….saad mind aidata….
Kui oled haiget teinud teisel
Kui oled haiget teinud teisel
ja susanud mürgisel noolel sa,
siis olla halb on su enda hingel
ja rahu raske leida.
Kas tõesti hea on valada
oma viha võõra selga.?
Kas tunne on siis mõnusam,
kui laadid viha teise peal?
Kui sul solvangutest küllalt saab,
siis seisa peegli ette.
Vaata, kas näed tõde seal
või on see meelepete.
Peegelpilt ei valeta,
ta hääletu ja tumm,
kuid mõtteid sinus...
äratab ta küll.
Pärast olla on nii hea,
kui leidsid enda hinges vea.
Nüüd võikski õnnel hõisata
ja rõõmsat meelt jagada!
tähelepanu saad- see mu halastus, vabadus kui teravat keelt vallanud, vastandun, kui paha aimanud, sind aidanud, et sa ei lõpetaks seal kus kõik need alatud, murtakse teil pimedas jala luud, naisest saab luud, ja sinust ka ei midagi muud, kribatud jutt, siis vihatud Kuut, kuulsin oma nime su äbariku suus, karmid räpparid, kohe näha kelle riista nad imesid, kelle stiili nad näppasid, nõnda tähtsad siin, teevad nägu nagu nad mind ei märkakski, kindlasti kindlasti, ridadevahele peidavad solvanguid, vigased tähed, kes mul ammu ära omatud, ärbelda julge ükski siis, kui mind .....
— M KKuklalask[1]
Kuhu suunda see maailm on minemas, teades inimloomust miski enam imesta,
Tee paistab õige libedalt, iga uus seadus aina kurssi kiirendab, pooled on pimedad,
ülejäänud pool närtsib lillena, enam kellegi laused tõde ei kirjelda, üksteisi piinamas,
sõber sõpra ei hinda kah, vaid solvangutes võid olla kindel sa, ükski liider ka,
mingeid piire taha avada, ega neid likvideerida, ei keegi ravi vaja, kui saaks aind vehkida,
ennast kulla ja karraga ehtida, keda petsid nad? Keda kepib ah? Mind ei meelita,
Silm peal igal mendil ja kui skoori täis ei saa, peavad leppima ühe palgaga,
.....
All olid veel madalamale käisid
Uhkus, on kõik mida üldiselt näen,
ning see ka põhjus miks tagasi ma ei lähe,
Isegi kui armastan, isegi siis kui pean üksi surema vanana,
Ei tagasi ma lähe, seda isekat väge mis iial ise,
mu juurde ei leia teed, ei vabanda ja kasutab ära igat meest,
see feminatsi kiivri dieet on näidanud valgust mulle mu sees,
Ei ma ei kibestu, rahul olev naeratus näol mu parim kirjeldus,
su üsa on viljatu, lapse käest vihast maha pillanud,
andekust iial ei hinnanud, pühendumust vaid pilganud,
ehk oleksin pidanud sind petma, kohtlema sind kui lehma,
sisisev madu ju alati igas vales vah .....
seaduskuulekas kodanik
Seaduskuulekas kodanik
kogub endasse teiste
mõnituste, pilgete
solvangute, hoopide
prahti.
Kas ruumi selleks piiritult?
Ühel hetkel lendab
prügikastilt kaas
ning välja paiskub
mõni otsekohene lause
või löök vastu -
vahtimist.
Vandaalid hüüavad
seaduskuulekaid
appi.
Lugupeetud kodanikest
saanud -
saavad kriminaalid
sest etikett
puruneb nagu brikett.
Provokaator
hingeliselt
haavatavalt
suurim -
kannataja.
Silmapiiril Silman Lilli
Korda kolmandat ma luuletan,
uhkena ei suutnud oma nina hoida,
ja tuju on muudetav,pummeldab,
süda kui kuulekalt, rutiinselt süüdata,
soovin müüri mis mind müürimas,tüürimas
uppuvat paati karidele, variseb kokk mu lüürikas,
süüdista mind,ma süüdistan ka, et ei suutnud küündida,
sinna kus vajalik, juudase elu nad kõik taga ajasid,
vajasid vaid selgust, inimeseks ma tehtud,
jumaliku kogemusega see elu kestvust,aina peegeldab,
sõnu heegeldab, mis on reegel tal? AUSUS, laulnud oma laulu,
mõtlema,su jobimokka pannud, paadund, ja karlovas edendas kasvu,
nii .....
On ju neid...
Lasen solvangud ma kõrvust mööda,
olen juba nendega harjunud....
On ju neid,kes su väärtusi ei hinda,
vaid oma egosse üleni pugenud...
Maha raputan mõnitused turjalt,
mis päevadega sinna kogunenud...
On ju neid,kes teiste vastu halvad,
vaid oma õelusesse silmini surutud...
Lükkan eemale kadeduse nooled,
mida nädalaid mu meeltesse loobitud....
On ju neid,kellel alati vähe,
vaid oma ahnusesse täiesti kiindunud...
Tõrjun kaugemale ülbusi täis mõtteid,
mida mitmeid kuid külge poogitud...
On ju neid,kellel puuduvad tunded,
vaid oma piiratud mõistuseni laskun .....