Sõnale surm leiti 597 luuletust
Relv ise ei tapa.
Ükski relv ise ei tapa inimest,
Inimene ise tapab oma ligimest.
Pomm ei plahvata ilma abita,
Inimeste ühendatud kaablita.
Keegi kes raha taga ajab,
Vaid tema relvatehaseid vajab.
Korjata inimestelt relvad ja tapa vahendid,
Ka sõnadega võib leida lahendeid.
Kasutamata rahast võiks aidata abivajajaid,
Kasutamata materjalidest koduvajajaid.
Milleks suunata kellegi poole relvatoru,
Kas su elu on väärt kellegi teise elu.
Põrgu
Vahest mõtlen...et lõppes minu elu sellel päeval
Et äkki hoopis surin...kuis see juhtus
Ja see mis näen ning kuulen...pole ilmsi
See kõik mis tiirleb minu ümber...on vaid põrgu
Kuidagi ei suuda mõista...mitte aru saada
Kas oled see kes arvan...tiibadega ingel
Või hoopis keda kardan...sarvedega deemon
Kas ravid mind...või hoopis torkad põletad
Vahest mõtlen...et lõppes minu elu sellel päeval
Miks selles labürindis tiirlen...kui kaua piinlen
Kuidagi ei suuda mõista...mitte aru saada
On põrgu hirmus...palju hullem kui sa arvad
Et äkki hoopis surin...kuis see j .....
Orja armastus
Ma käitun nagu polekski ori
nagu iial poleks teinudki tööd.
Kortsus kleidis paljajalu tulin,
sassis juuksed puudutamas vööd.
Sa arvasid, et petan sind tulles
justnagu oleks magatanud meest.
Ei teadnud sa, et töötan ka surres,
vaid maltsaga sind petan kõblates.
Ma ei saanud öelda: "Olen ori."
ja purustada vale rikkusest.
Nägin kuidas miski sinus suri,
nii palju haiget said mus pettudes.
Sa vangutasid pead ja lahkusid,
ma üksi tamme alla nutma jäin.
Kõik pisarad mu silmis ohkasid,
mu vale väärtus mulle selgeks sai.
Sellest õhtust sai ö .....
Hingates ööd
Ma hingan sisse pimedat ööd,
mis lõpuks taaskord on minu.
End vastu ta varje löön,
vaikselt sosistades palun.
Mõrkmagusad pisarad palgel
ja kõrbenud usk minu sees.
Huultega vormin ma palve,
mis siiski kindlamaks ei tee.
Kuid üks kristallselge kaneeline hääl
vaidleb mu kurbusest tilkuva minaga.
Mu sisse ta särav peegeldus jääb
ja pehme lohutav puudutus sinama.
Ta palub: "Laula närbunud õitele,
valge lumega kaetud, mis on.
Sa vajud surmaga sõideldes,
suudle, teeksle, et elus nad on."
Ma rahunen unepilvede varjus,
päikeses kuivanud taim .....
Meeldetuletus
Ma luban ma kannatan ära,
see on ju vaid kohutav mäng.
Mäng minu tunnetega
siin maailmas olen vang.
Ka halbade päevade ilu
lummab mu piinatud hinge.
Ja südame eksitav valu
kurnab ja joonistab ringe.
Su salalik sosin murrab
tüki mu headusest taas.
Nii kergelt ma alla ei anna
su leegid kustutan ma.
Vesi, mis uputas minu
saab kargeks liitlaseks
mu surmast algab elu
su sulavas südames.
Kompensatsioon
Rahaga kompenseeritakse surma,
tuhandeid kurbi hingi.
Nutavad, ohkavad piinades,
nähes maailma kokku varisemas.
Me lõhume siit ja veidi ka seal,
et ehitada papist kindlused
metsade varemetele.
Pisarad, pisarad,
sest langes aktsiate hind.
Võitleme kõigi vastu, iseenese poolt.
Lõpuks leidmata
infoväljade prügimäelt iseennast.
Sureme hirmus,
et see on veel hullem
meie elupaketist,
mille limiit sai täis.
Raha ei osta meid välja.
Siit enam mitte…
Tõeline sõber
Pigem kõnniksin sinuga pimedas,
kui üksi heledas.
Kas me olemegi kokku loodud,
või mul lihtsalt vedas?
Sa tulid minu juurde,
kui teised läksid.
Sa ütlesid mulle,
et sinu juurde jääksin.
Kõik teed sinuga läbikäinud,
elu algust ja lõppu näinud.
Kui sul kordki kunagi raske,
küll ma sind edasi kannan
las ma täidan ise su käske,
käin läbi linnad, kannan maske,
aga palun, mu sõbral elada laske!
Sinine linn
Ühes kauges sinises linnas,
ümber sinised tänavad.
Looklev kivine rada viib sinna,
kus ees kuldsed väravad.
Kui neist väravaist sisse kord astud
mattub udusse sinine linn...
näe-kaugusest ruttavad vastu
need,kes armastanud on Sind.
Kerge tuuleiil pühib tolmust
kauged kallid mälestused...
Näed taas kōike, mis kunagi olnud
ja ka seda, mis alles tuleb.
Kadunud lapsehing
Kuulata kuis kadunud lapsehing hüüab hiirvaikselt
Tahab ta rääkida elust mille kaotas kaheteistkümneselt
Ei suuda ta jutustada rohkem kui vaid napisõnaliselt
Aga sedagi üritab teha kiirelt ja lahkesti avameelselt
"Oma lapsepõlve veetsin inimtühjas elamurajoonis
Polnud naabreid ega kedagi kes aitas mind selles situatsioonis
Elasin vaid ühe kasuvanemaga kortermajas pruunis
Kus iga kord kuulatasin karmi hõiget TEMA hääletoonis
Mitte kunagi elus pole ma tundnud enda majas koduselt
Olen saatnud tihti mööda õhtuid mis lõppesid katastroofiliselt
Silmitsesin justkui .....
Ma tahaksin....
Ma tahaksin pead peksta vastu kiviseina
Kuid pole seda erilist paika veel leidnud
Ma tahaksin sõrmenukid lüüa veriseks
Kuid hiljem tekib raskusi nende varjamisega
Ma tahaksin vajuda veepõhja
Aga mul puudub julgus
Ma tahaksin mööda minnes kõndida kihutava auto otsa
Kuid samas ei taha teisele tekitada kauakestvaid süümepiinu
Ma tahaksin žiletitera suruda tugevalt naha sisse ja
vaadata, kuidas veri voolab mööda käsivart alla
Ent ma andsin sõna, et ei tegele enam oma pahega
Ma tahaksin langeda kaljult alla
Kuid mulle ei meeldi piinarikas surm
Ma tahaksin nö .....
Lõpp
Näen valgust tunneli lõpus, kas see ongi kõik?
Kas nüüd saabubki minu lõplik võit?
Nii palju olen käinud, nii palju näinud,
Ainult kaunimad hetked on meelde jäänud.
Kas nüüd sinu juurde viib mu tee?
Või pean minema läbi tule ja vee?
Poleks iial uskund, et ütlen ma nii,
Aga palun, lõpeta lõpuks mu piin.
Su südamelööke ma selgelt kuulen
Ei suuda mõelda millelegi muule.
Tunnen, kuidas miski läbistab mu kere,
See miski pani voolama mu vere.
Tundsin vaid korra tugevat valu?
Justkui oleks klaasil olnud paljajalu.
Enam ma midagi ei tunne,
Vist vajusingi l .....
Kõige Tähtsam
Appi, ma ei suuda enam
Ma ei taha elada ega ka surra
Tahan lihtsalt olla
Tunda end üksiku ning vabana
Nagu varem
Aga ma ei saa
Sest Tema ei luba
Jah, Tema, see kõige-kõigem
Ta tähendab mulle liiga palju
Ma ei saa Temast loobuda
Ma ei taha Temast lahkuda
Kohtusin oma Päikesega just siis, kui olin valmis
Igaveseks
Sulgema silmad ja kaduma siit ilmast
Aga nüüd
Iga minu rakk mõtleb Talle
Iga osake tantsib valsirütmis
Ja Hing
Tardub...
Seiskub...
Lakkab töötamast, kui ma näen oma Sõpra
Mõtted keerlevad Tema ümber
Iga hommik
Iga päev
Ja õhtu
Ei saa sõba .....
mägilane
prindin
oma sõrmed
sinu rinnale
nädal veel ja
needus
ujub pinnale
nädal veel
ja sul ei ole pääsu
ka kangeim rahn
ei sulge
väljapääsu
algab sinu
rängim ülestõus
mul ei ole
kahtlust
sinu jõus
kuid mul ei ole
kaasa-tunnet
sulle
oled võlgu
selle vaatepildi
mulle
kordan - kordan
ühte võlusõna
ma ei kuula
ammu enam
sõna
ma ei karda
ammu enam
hirme
ära närituna
läbi valukirme
pausi peale
jäätub
sinu pilk
sulab süda
nagu elav
tinatilk
nõnda sureb
sõdalane noor
ja nõnda
tantsijannast
laulab haldjakoor
Sanya
eks
pool päeva pingutad
siis oled
nagu laip
ei liigu emm ei enn
ei pee ei pea
va raip
ei koti seks
ei peks
ei kaine ega
parm
oh kunas aitaks
mälu-multipleks
eks
siis alles juhtuks
hirm ja vast
ka arm
siis vedeleda saaks ka
ratastoolis
ei istuks iial
koolis
ega roolis
siis alles tuleks meelde
vana uni
et elama
peab
surma tulekuni
Sanya
Ruumist ruumi
Hinge ei mahu
see tühjus ja valu
See kurbus, mis nakatab.
Ja ometi eile
su süda veel õnnest pakatas.
Sa käid ruumist ruumi
kusagil paigal püsida ei suuda
Võid ju end lõhkuda -
ulguda, et ulatub kuuni.
Kuid su ümber ja su sees
vaevalt, et midagi muudab.
Sa võiksid näha
seintel oma verd pritsimas
ja mitte välja teha
surmast, kes sind ootab ja irvitab.
Või tunda kaela ümber sõlme
mis järjest rohkem pingul
Kuid sa viibutad sõrme
ja hüüad:"Kuradile mingu!"
Sest ükskord täituvad toad
ja seinad ja kõik need pildiraamid.
Ja ka Kõigevägevama .....