Sõnale suund leiti 100 luuletust
Romantism
jah, mul on autunne
ja võimalik, et elan kuskil romantismi ajastul
kus püstoliga oma au kaitsta oli normaalne,
et mitte langeda häbiposti
surra või mitte surra
aga iseenda au määrida elades tõekuulekat elu
ma ei lubaks
võimalik, et liiga palju vaadatud neid sarju
kus korsett tõmbab hinge kinni
ja lõputud armastuskirjad nõrestavad pisaratest pabereid
aga
ometi on see kaunis ja ilus,
kui tunne vallutab kogu su meeled
et sa võiksidki sellesse uppuda ja sukelduda
iseenda au kaitstes
sellepärast ehk ka minuga ei mängita
nüüd aastate jooksul on arusaam tekkinu .....
Lost Weekend Western Swing Band - Let's Ride Into the Sunset Together
Ma olen nägelenud ja hulkunud ning rodeotanud ringi
Ma pole kunagi mõelnud paigale jäämisest
Kuid kallis, hetkest, mil ma sind esimest korda nägin
Sain aru, et minu hulkuvad päevad on läbi
Olen juba ammu otsuse teinud
Kui õige mees tuleb, siis ma kuidagi tean seda
Süda truu, silmad sinised ja tema naeratus lai
Nagu lääne taevaskaar
Ratsutame koos päikeseloojangusse
Üksteise kõrval, jalused kõrvuti
Kui päev lõppeb, olen ma siin sinuga
Koos ratsutame päikeseloojangu poole
Olen sinu kaugörl, kui sina oled minu kauboi
Sina oled minu Dale, mina olen sinu Roy
K .....
Dominatsioon Vahemerel
On Maroko ja Hispaania
jalgpall ja palju merd
olnud mõlemale agoonia
peas muudkui peksab verd;
et väravat saada
enne penalte ei juhtunud
meeleheites palli taga ajada
mingit imet ei tulnud;
ent 3:1 kõrberahvas sai
kõik on 5 löögil hindel
värav ongi suur ja lai
ning suund peab olema kindel;
Marokot ei poolda
aga Hispaaniat ei salli
baskidel ja ktalaanidel ei lasta elada
ei anna ma romaani ravale kalli;
paras neile seal
8 sekka edasi ei saa
on pürenee rahval hinge peal
kaotus, mis põleb terve maa;
Aafrika saanud eelmine dekaad
aina paremaks selles spordis
.....
Naised roolis
Mehed võivad rohkem
luua õnnetusi ja surra
liikluses ka vähem lahkem
sest neid seadus ei murra;
aga ikkagi on naine see
kelle sõidustiil nagu võhikul
ta kogemata märgist välja ei tee
või tahtmata kimab valel ühikul;
täna nägin mutikest vastassuunda
pööramas mu sissesõidul kiirteele
isegi rullnokk end sinna ei koonda
pilt ajas külmaks meele;
pole ime, et tädi Sofia suri
kui lendas karjääri
poiste peale naine kuri
tujutsemine roolis ei vääri
küsid, kuidas parkida
siis lase, ma sulle räägin
ja et õige kütusega tankida
kuulda on, kas mootor nur .....
Pettumine
Ma jooksen paljajalu, põgenen
Põgenen kõige selle eest mis mu teel.
Mul ei ole suunda, ma ei tea kuhu lähen,
Kaua veel pean tundma seda tuima piina?
Olen eksinud, eksinud rohkem kui iial varem
Kuhu põrgusse ma edasi minema peaks?
Otsides rahu täis kohta,
Ekslen endiselt pettumuste linnas.
Ikka veel otsin ma rahu,
Ikka veel pettun ja mõranen.
Jäänud vaid mõtted nii heast olnust,
Palun öelge, mis maailm see selline on?
001 ITS, 696 GKB, 666 BB(midagi)
Autoroolis oleme kõik geeniused
teame kuidas sõidame ja teisi kritiseerime
tagurpidi pöörame liiklused
märk ütleb, mis kiirus - miks sohver pime?;
tee Tallinna on Eesti halvim
igaüks kiirteel on kurat
arvasin, et mentidele kittuda on ravim
et usuksid, nad nõudnud pardakaamerat;
tööautosse panna seda ei või
seega nöögin pätte kasvõi siin
minu sabasse saatus neid lolle tõi
selliste sõber roolis on raudselt viin;
ITS 001 - valge spordikas
teda, kui kihutajat, mingi oht ei muunda
nõelus vahele nagu prussakas
ja ei näidanud ükski kord suunda;
696 GKB - tu .....
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
segaduses
oli vaid natukene mängida vaja
pilli
hingekeeltel
et hakkaks helisema see kogu tervik koos
miks me oleme,
kes me oleme
ja kuhu me suundume
kas kõik koos või eraldi?
see, mida näed teistes, on raudselt sinus endas ka olemas, seega petis, petja, reetur, kahepalgeline, mõrd? koguni
alustame algusest
kes sa sooviksid olla?
mitte need eelpoolnimetatud, mis on mulle mu "pärandiga" kaasa antud
aga sa ei saa mängida poistega malet ja arvata, et kõik mängivad seda sinuga vaid soovist malet mängida
sa võid olla kuninganna, aga vali
kus kohas
Olime oleme oleme siin
Tulime siiade ammusel rännul
elime olime ilusti rahusti
istsime astsime hõisksime rannul
ainult et teinekord
rohkem kui einekord
tahtsime- naabrite pidul läks pahusti
Mõnikord noori käis tervedi küladi
naabrite neidude suundasid mudimas
rahvuste suhetes kilguti kõladi
naabrimees teinekord õigusi nõudes
lõpeti lõhuti üksteise lõuges
noodid said nuheldud nahale madinas
Mõnikord toonasest rohkem veel tänagi
rõõmud ja rahud meil käitavad rindasid
naabermees suurem ja jõhkram kui kunagi
on lõputult näljas
on enesest väljas
vahepeal jahtus taas aga rà .....
Aeg
Ajal ajatult on raske,
aeg see peatuda ei saa,
ajal elus minna laske,
ei tea vaid, mida oodata.
Ajal üllatusi mitmeid -
häid ja halbu, halvimaid,
aeg teeb elus omi lükkeid,
suunda leida vaja vaid.
Aeg on peatumatu jada
sündmuseid me eluteel,
luua hetki, armastada,
üksteist leida elus veel.
- Tarmo Selter -
2022
Vihm sajab üles
Vihm sajab üles
jääb üles
ja alla ei tule
ei tule. Mida iganes teed ta sajab üles.
Terava tipuga tilgad
ojad ja lõpuks ka joad suunduvad üles.
Nuta või naera,
palveta, loitsi või nea,
nad suunduvad üles, need veed
viimse tilgani,
sest taevane keeris, mis kord juba avatud,
ei sulgu.
Meil ei jää muud midagi üle,
kui jääda alla,
kui jääda sellele vihmale alla.
Meil ei jää muud midagi üle,
kui jääda vihma kätte,
et lõpetada alustatut
ja siis lõpetada seda, mis on juba lõppenud.
Mitmekesi
Varemete varju jäävad
jäänused ja praht.
Majakate majutada
laternad ja taht.
Lainemurdja töö on
mitte lasta tormi randa.
Seest suurte, väljast tavaliste
meeste muu on kanda.
Positiivse poole kostub
negatiivse naer...
Aga ilma teiseta
ei sõua randa aer.
Ta ei jõua, ta ei jaksa
täitsa üksi minna -
kuigi väga-väga tahaks
viimaks saada sinna.
Madaliku suunda liigub
mere tõusuvesi...
Usk ja lootus - jääme alles
kindlalt mitmekesi!
Varsti kostub laia vee pealt
kajakate laul.
Peagi paik on austusel...
Ja aususel.
Ja aul.
(Pühendus: Heiki Tomson)
/M .....
elu
...On julm see elu,kui asju ajad, just selliseid,mis sul on vaja.Käin kontoris koju ja kodust kontori,vaid raiskan oma aja.Nyt istun kodus,ootan,motlen...kuhu suunda nyt sammud sean...kas kodust kontori voi vastupidi,ohhhh kes kyll vastust teab.Miks on nii raske see lihtne asi, koik paberid olemas on kuid ikka ise pean käima läbi nii monda ust ja tuba,ei tea kas saangi korda ma selle,mis selge peaks olema juba...
— Monika GröndahlLinnutiivul
Linnutiivul lendamas
uus aasta
Puudutades taevast ja maad
Suunda tuulesuu tal näitab
vahest kiirustki
maha võtma peab
Uuel aastal
korda saata palju
Tühjad kohad täitma peab
kui üle aega
siis saab ka nalju
mida elu ette seab
Nõnda aastakene tõttab
Siia,sinna samme seab
Õige või vale
Kuidas vahel aru saada,
kumb on õigem otsus,
süda ühte suunda vaatab,
mõistusel on vastus.
Lähenedes kirega
võid lõpuks saada haiget,
lähenedes mõistusega
tead Sa vastust õiget.
Lõpuks võta kokku end,
tee otsused, mis tahad,
ikka need on saatmas Sind
Su oma teel või rajal.
- Tarmo Selter -
Varjude Varjud
Lootmata muutusele, siin hullude keskel,
mannikuleeritud, pedereeritud, peedistund,
ühiskong, tüli toov, su ülikool su prügi kroon,
süttinud, mu hääl ei küündinud, püüdlikult,
süübinult, müüdistus, enamikul reaalsusest..
Mürgistus, lahti laskmata, armu andmata,
kaval mõistus ennast üle kavaldand,
kaotanud avara, see oli alati vaba maa,
kuigi käest anda ei taha sa, maast madalast,
orjusesse meelitati meid kõiki rahaga..
elu tagamaad, aga sedasi ei avastand...
Mis hoiab löömas seda südant?
Mis süütab aknal selle küünla?
Ma ei tea..ei tea.. kuid teada .....
Mõttemajake...
Ei tuul see suuda murda
hetke, mälestust,
muutes veidi suunda,
elutunnetust,
kuid ei kao need hetked,
mis ajas tuhmuvad,
meil jäävad mõtteretked
ka kõige kaugemad,
luues taas kord ilu
mälestuste kambris,
hetke melu, võlu
mõttemajakeses kaunis...
- Tarmo Selter -