Sõnale suund leiti 101 luuletust
Käsi käib hästi, tänan küsimast!
Millisena lahustud täna,
punasena, sinisena, roosana
aga ma joon su ära
asfalt aurab ja õhk on niiske
puhub tuul ja jutud suul
tähed juba säravad
kuu muudab tujusid
pilved puhuvad end vormi
tuuled tahuvad ja lihvivad kujusid
ahvid, elevandid, jänesed
issanda loomaaed on kirju
pea täis mõtteid
jooksevad umbluu suundadesse
muster on kirglik kommi-pomm
magus sõltuvust tekitav kiusatus
nautida ehk anda sõrm
käsi käib hästi tänan küsimast
Meelte vallas
Kosmilises vallas, armastust saatmas, ei miskit tahtmas, las ta kaasa mind haarab,
Kodune tunne, kohuseks kulgev, nooruse mudel, täide minematta soov unelm,
mida ära karjunud, kõige sellega juba harjunud, midagi juurde taadilt ei palunud,
ladunult, ja ehk saavutan midagi, enne kui olen kadunud, samas sammus hull,
kui peale suur vaim on tulnd, millestki muust, kuigi olen kõigest lihast ja luust,
vihjan, enneolematut silmand, tunnen ennast kindlalt, kuigi miski teeb liiga,
vahest ka veidi piirab, nii kaugele tõidki mind tiivad, kui jään siiraks,
ehk kaugemalegi viivad, makaveli ja .....
Tuhat ja kaks aastat
Pole keelt mis täpselt tunnetaks kõiki tundeid,
pole meelt mis jutustaks kus kõik see tuleb,
teda struktuurina oma kõrvades õrnades sõnades kuuldes,
tasaselt paberile kandub tundmatu muster,
kuskilt sügavalt rinnust, südame juurest,
teadmata mis saab või mis tulema hakkab,
kas ekisteerimast üldse lakkab või endaga kaasa,
igavikku igaveseks mälestusse jäädvustunult maandab,
pealt alati pead vaatand, ootand, et sealt midagi ei haaraks,
mõtetest saanud vabaks, nüüd aina kallab, juurde saamas,
kuigi ega ei taha, kellegi ta iial paha, on nõus õpetama,
lõpetamas igav .....
Silman sind
Ma pole leidnud end, pole ammu otsinud,
ennast valedega pole moosinud, ei tunne seda jooksikut,
enda eest joosta pole mul, pääseda ei suuda,
kedagi ei muuda, keegi mind niikuinii ei kuula,
lasen lihtsalt puhtalt, puhtaks, hoidmas suunda,
vaid siiraste hulgas, kes üksteise radasid ei nurjand,
vaadates kõiki teisi üsna kurvalt, jooksmas surma,
ei mõista mis oli, mis on ja mis nõnda võib tulla,
kulla , sõber, ja inimene, kuldan maskis mõra,
ja kirjutan sisemise, et jõuda sinuni, jah just sinuni,
kes sa eest endal lidusid, tasaselt nüüd kuulatad,
kaasa õõtsudes kiikusid .....
Peaaegu Inimene
Naeratus kui portselanist,
vaevatus kõik mida silm näeb,
mustakaks halliks maalind,
nähes pinnapealsust,
tundmata sügavust,
hääl pingul igal real,
mida keel veab,üllatub,
saades natukenegi soojust,
ei enam ta ammu pole jooksnud,
istub vaikivalt räästa all ning jälgib,
mis selles massis toimub, ohkab,
pole lootust, miski ei kordu,
ei otsi lohutust, nõnda ka ei joobu,
külma südamega realist, seda ei ütle,
ta teab sind, ta näeb mis sinus toimub,
ei millestki siin ta enam kinni ei hoidnud,
kõik ennast eraldas, kõik temast loobus,
ka sõltuvused, ta ei tea isegi .....
Õigluse Sõdalane
Adrenaliin, süda pummeldab rinnus,
astub sammu, kõigel vana viis,
ei mingit kindlust, Ei mingit siirust,
enne kui elu lained vastu karisid pildund,
siis kas naeris nuttis või hoopis kiljus,
kõik oli hirmus, tald all joosta litsus,
ei miski õigesti omal kohal peas istund,
soovis siis sõprust au ja kiitust, soovis,
et asjad poleks valu suunda minnud,
kuigi see kõik on mis pani kokku korjama kildu,
isegi kui täiesti segaselt peksnud, vestnud,
kogu südamest, kõik peatükid selgeks tehtud,
seesmisest poeedist, lugedes hooliklat iga sõna,
ikka toimib, koostis on hõrk vanaem .....
Rea järel rida
Pean ma, panema tiheda, Pean ma, vabastama hinge ja,
Su nime nimetan, sügavuse pealiskaudsust kirjeldan,
liigendan, iga sõna mille lasen liiklema, vinged jah?
Arvad, et ma ise tean? Piinlemas, iga päev mil elu kiirendab,
ennast mööda minust kihutab lendavalt,
eeldan ka, ei suuda meeldida, iga rida sündimas imena,
sest kes ikka suudaks seda seedida, mida ma teenimas,
teerist taas, kuhu suunda pean minema, silmad sulen,
imestan, et jälle suunas kus lilleõies kasvamas viljana,
kaua otsustati mind piinata, sellest valust kiirgan Ta,
pealt hoitu silmata, kirjeldan, mis soovib vai .....
Psühholoogiline revolutsioon
Nüüd kui märkad märke, pole enam nüri tera,
Nüüd kui oled ärkvel, on aeg ühineda,
Pshühholoogiline revolutsioon
Nüüd kui märkad märke, pole enam nüri tera,
Nüüd kui oled ärkvel, on aeg ühineda,
Pshühholoogiline revolutsioon
Näen valu su silmades, kuulen segadust su tunnetes,
kõik unelmad on purunend, endiselt surub südames,
Valu elavaga ühendab, unest meid äratab,
su silmad on lahti, nüüd sind päästa saab,
aeg käest haarata, kõik on üks, kõige eest lasub süü,
sina ostad, siis tema müüb, surm maskeerunud säravas rüüs,
selga vajutatud .....
Ka see
Igavene, kaduv kui virvendav silmapete,
lihtsameelne, haudun lihtsa meetme,
kirjad teele, neile, kes hindavad hetke,
heidan ette, siirus südames ainus reegel,
vabaduse poole, kandes tundeid millel koorem,
pelgupaik on remondi ootel, rohked ohked,
enne kui kohale jõudsid oli pool koolend,
ületamas norme, kõnes avar, kõrvetamas tonte,
vastandub luules, karastub julges, muusikast sai..
mu unelm, igat sõda südamest välja lugend,
pead murdes, tean, et hull mees, avameelselt suhtleb,
tabas end ja nuhtles, selgroogu õgvendamas,
aastakümmnetest mis riimid paberile põletavad
ka .....
K6x
Sündinud 93' riimi armastama hakkasin 98nda aasta teine pool,
Kui onu Ain mulle kasseti oli toond,Esimese riimi kirjutasin kui olin kolmteist,
internaadis milleks on ala kool, kütkestab endiselt mind vool,
see kuidas see mu kadunud lapsepõlve uueti loob, see mu ainuke,
vanemlik hool, isa polnd, ema oli valelik hoor, kodust välja kui 15,
ema ja kasuisa ühine soov, jõe kolm, kus iga naaber kas bompz,
või oli neil pshühiootiline neuroos, enamik neist surnuks end tänaseks joond,
seina tagant kostus kopsudesse surev, kõrval majas elas karakter tume,
kangiga mu korterisse sisse mu .....
Mõtlus
lõpp ennast kuulutab, suunda pole kuhu suunduda, nõnda jutustan,
oma kurbust ma enne kui enam ei saa midagi teile öelda, jätan viimased memuaarid,
pühendumuse, sellest mis mu maailma maalis nõnda kalliks, nõnda südame lähedaseks,
Nõnda tähendades, vaid häälestades, kuid mu lümfisõlmed öelda ei lase, mida ritta panen,
ei saa olla kade, ei saa valetada, nõnda ma langeks, enne õntsust, ehk mul pole iial olnud õigus,
ehk vihisesid kõik Ta juhatused siiski mööda mu kõrvust, ja paradiis oligi tegelikult põrgu,
kuid see ei takista mu sõitu, miski mis meeltes mõlgub, an .....
Kuristiku serval
Kuristiku serval ammu
oled enesega.
Edasi ei ühtki sammu,
tundud ebalevat.
Käed sul kütkeis, kinni seotud.
Silmadki sundima suletud.
Ühel pool on kaos ja hirm,
teisel vabadus ning arm.
Ümber pöörata ei saa -
seal vaid minevikuvarjud.
Suunda valida ei tea,
sa ängistusest karjud.
Võin su vastu olla hea
ning ulatada käe.
Kuid olen aus, et ma ei tea,
kas ise rohkem näen.
Mina võingi olla see,
kes sind ahastusse rihib
teisalt äkki sama tee,
meil tuleviku kingib.
Aju väsinud, kuid päris hull, see kui pähe määrinud, seda häälikut mis uue värsi mul, sättinud, nõnda hästi ju, et kui väärikust, pole nad närinud, taas tähtis jutt, käsitlus miski mis ei pätistu, kaua neid nokkis nuppe näpitud, iid siin on täpitud, las sisisevad rästikud, mu üritus su mõnitus, mu südikus sulle tõrvikuks, mu mõtlikus, könnil muld, kõndiv juust, K kuus, pajatamas luulusid, avastamas tundmusi, mis surusid kui suundusin, tühja jutu kurjus stiil, tuuldub siin, nii, et väga viis, muundub kuueks, tseeni muutev, julm vend, mäletad ehk? Häälestan teid, .....
— M KAllakäigu Ühiskong
Alla käinud ühiskond,
Vanglaks saanud ühis norm,
Ühed ühel-teised teisel pool,
Jagatud, pole truudust,
pole armastust, halva kasvatus,
sõna vabadus - maha magatud,
mõistan, kuid aru saamatult,
ehk ahastus, mis vallanud,
kui teid vallatuid vaadanud,
tunne kurb, õrn puudutus,
vihaseks pettuseks muutunud,
Paljud suutnud uut,
vana nõnda juurdunud,
juhtugu mis juhtunud,
Ühiskond kildudeks murdunud,
Eristatult, lootusi hellitanud,
Et üks päev petlik kadund,
et trellid ei saabund, veri ei valguks,
Lõpust ehk ei saagi uut algust,
Mõtlus avalikult siin mu suurim kaasl .....
Kodu
Need on lood, kohast mida nimetasin koduks,
koht mis nüüdseks on ohus, valede võrgus,
mandumis nähtuses koorund, andestage Jobud,
sülitan vaid nohu, lülitan end vaid selleks et kostuks,
et te poleks jooksnud, ehk leian moodust,
et teile kinkida, kirglikult vabanemist sihtida,
avanesid ja viitsid taas, kõndida läbi põõsaste,
isegi kui hinge põhja nad kriipimas, mul tripib ka,
kuid mitte päeva lõpus, siis kui jälgin mõistust,
ei mingit võitlust, vaid sõprus, ei teda ma tõrjund,
aidanud ka kõige nõrgema tõusu, vennaskonnana..
edasi sõudnud, läbi sellest põrgust .....
Avaral Tuksel [2]
et mu kaaslast ei lükataks kraavi, kuigi nüüd ta juba põgenes, mõistis ohtu mu tõdedel,
tõdes end, kui mu kõnes polnud tühi paljas keelepeks, hetkest hetke selgeks teen,
meetmeks pehme veste seest, leian eriskummalised teed, hinge südame kasvatamiseks,
taeva puhastus tulele tagastamiseks, pühendus neile kõigis mu salmides, Looja poole,
rallides, igas sõnas valmis keeb, hariv meede, taas siin tassin kergelt, kui lendlen,
tõsiduses, õpin tundest, kõnnin luules, tagasi terve mõistuse juurde..Võitmata kedagi,
ei tea küll miks meelelahutust nad minust eeldasid? See pole ju .....
Avaral Tuksel
Adrenaliin, lõua liin, kaua-kaua kisasin siin,
oletamata, alati annan talle tappa, takka,
mingit tunnet mis ei haava, ei kulge ei tule kaasa,
ei munne ei mingit paska, midagi pole karta,
kui populatsiooni lasen sikutada alla,
kuldse miljardini, tegi hiigel diili, kuningas kogu mu liigil,
reptiili külmaverelisuse piirid, plaan paigas, suurel pildil,
Lõppude liidriks Billi, hoia enam tagasi miski, pole kitsi,
väravad lööb lahti karistama nurjatuid hingi, klammerdumas,
hoidmas väärtusetust kinni, määrused tehtud, et tõmmata tillist,
ninapidi veetult, iga rida vaid petnud, isa .....
Kuklalask[1]
Kuhu suunda see maailm on minemas, teades inimloomust miski enam imesta,
Tee paistab õige libedalt, iga uus seadus aina kurssi kiirendab, pooled on pimedad,
ülejäänud pool närtsib lillena, enam kellegi laused tõde ei kirjelda, üksteisi piinamas,
sõber sõpra ei hinda kah, vaid solvangutes võid olla kindel sa, ükski liider ka,
mingeid piire taha avada, ega neid likvideerida, ei keegi ravi vaja, kui saaks aind vehkida,
ennast kulla ja karraga ehtida, keda petsid nad? Keda kepib ah? Mind ei meelita,
Silm peal igal mendil ja kui skoori täis ei saa, peavad leppima ühe palgaga,
.....
Tänu Kõige vägevamale
Jalad vajunud pehmes liivas, tänu kõige vägevamale,
selles ma seisan!
Viimaks vaba, olema vaba, vihmast mõistsin, et vaid kalla,
suunda võtmata mööda põski alla, ja nõnda ma kirjutan,
ilma teadvuseta, ainult seal kus ennast olen eirand,
et leida mida ego kõigi eest ära suutnud peita,
vabanenud, vaevatud vetest mil triivides ennast petnud,
Taeva isa üles leidnud, tema auks kõik mu salmid on tehtud,
nõnda kaunilt mu elu vestnud, uhkusest ma keeldun,
kui kõik voolab alla mäge, enam ei tunne ennast neetult,
kõige ilu vaadeldes, südame valmis tagus pikse haamer sees,
t .....