Sõnale suvi leiti 498 luuletust
Päikesega teele ...
Tuul väle väljal jookseb.
metsa - sasib , mühiseb.
Viib lehed kuivad puul,
murrab oksi , sügiskuul.
Linnud, lahkumas teele,
päikesega soojale veele.
Siin harv ta kuldne kiir,
üha nõrgem , valgusviir.
Sügis , suveaja talitseja,
tormi - rajude valitseja.
Raugemas , suvine ilu,
kurbus , hinges sul vilu.
Hansi!!!
Kullane valguse tooja ...
Kaunis igatsuste suvi , täis päikest,
mõjub kraadidega , nüüd palavalt.
Suur õnn , kui lootnud vaid väikest,
meid puudutada , võib rabavalt.
Koidikul maa , kõikjal kuldab üle,
silmapiiri õhtul , vajub siin looja.
Jahtub pisutki, tema hoolitsev süle,
taas sind ootame , valguse tooja !
Suvel läbi kodu Eesti ...
Rattad veerevad ja ees maailm,
uus avaneb kui seni näinud silm.
Vastu ruttab taevas ,mets ja tee,
sild, mis üle läheb sillerdava vee.
Nüüd , erinevad ridamisi - majad,
tänavail , nendevahel askeldajad.
Tüdrukud , tulbi kirjud seelikud,
elurõõmust , naerust ülemeelikud.
Lõpeb tänav puud, sirelite põõsas,
pleekinud õite lilla , päikeselõõsas.
Lai rukkiväli , mustamulla - rikkus,
silmapiiril järveni , põllul - pikkus.
Nii sõitnud läbi poole Eesti maast,
näinud kodukanti, selle - rahvast.
Maa meil väike piisab päevaajast,
sul seespool teha ring, pi .....
Tormilaine hinge ...
Suvi, merel vaikne laine voogab,
neid randa toob, sealt jälle viib.
Me vaimu, temast rahu hoovab,
see puudutus , kui õnnis inglitiib.
Sügis, ta pind , marutuulte vallas,
nüüd kitsaks jääma, kipub kallas.
Su hinge randub tema tormilaine,
taas muremõtteis, olemine maine.
Hansi!!!
Elujõgi igavikku ...
Elu algus sul , kui kevad-nire,
särav , pulbitsev , jõkke teel .
Jõudes sinna , kus kosk kiire,
tormad rutakalt , edasi veel .
Saabub suvi ,raugeb vete rutt,
elujõel mõtteid koguda jõuad .
Oli noorus , kui muinas - jutt,
läheb aeg ,sa sügisesse sõuad .
Nüüd möödas soojemad,ilmad,
hinges peagi , talvised külmad .
Nii hoovab elujõgi mereranda,
et hajudes sind igavikku kanda .
Hansi!!!
Suvepuhkusele!
Näe, kevad lehvitab, teeb pai!
Soe päike suve algust teatab.
Meil kolmas aasta otsa sai -
kõik õppetööga seotud peatab.
Taas õpetaja jagab mappe,
neis te enda tehtud edusammud.
Ka emmed koristavad kappe –
sa kärsitusest trepil tammud.
Nüüd aeg teid suveteele viib
ja päike pruuni jume annab.
Toob naeru näole kirjutiib
kui tuul ta maasikale kannab.
Aeg edasi kuid ikka rühib
ja sügis piilub õunapuul,
tuul sügislehed kokku pühib
me kohtume taas naerusuul.
Kõige Kallimale
Ma Sinuga olla tahaksin
homme ja ülehomme võiksin
Kevadel ning suvel sooviksin
Et Sinuga oleksin
Kui kurb või rõõmus oled
Sinu kõrval seisaksin
Kui raske või kerge
Minu kaisus oleksid
Oled minu kuu ja päike
Minu rõõm ning igatsus
Tähed taevas ja öine äike
Lootus, usk ja nii püha oled
Tänan seda päeva ilusat
Päeva mil Sind kohtasin
Tänan Sind kallist ilusat
Sind nii kaua ootasin...
LAPS OOTAB SUVE
PÄIKE TEEB KULLERKUPULE PAI
AASTA MEIL JÄLLEGI OTSA SAI
VARAKEVAD VIIS JÄÄ JA VIIS LUME
LAPSED MEIL AMMU ON OOTAMAS SUVE
LEPATRIINUDEL VAJA JU LUGEDA TÄPPE
EELNEVALT SELLEKS TARVIS PUHATA NÄPPE
ON LAULUD KÕIK LAULDUD JA OTSAS ON VÄRVID
PUHKUST VAJAVAD MELUST LASTEGI NÄRVID
MÕNI SAAB MAALE JA MÕNI JÄÄB LINNA
MÕNI SAAB ISEGI REISILE MINNA
KUID KUI VAHTRAPUU ALL KIRJUD LEHED ON MAAS
ME VÄIKESED SÕBRAD – SIIS KOHTUME TAAS!
Kõik on siin
Veel üks õhtu täis ööbikuid,
keda sina laulmas ei kuule.
Sest sa kulged kusagil mujal
ees mu aega või taga ei tea.
Need sumedad suveõhtud
saavad su karedat naeru täis
värskelt sadanud vihmaga
jätad maha moondunud aja.
Meist peavad saama need
keda usuti vallutama õhtuid
üksteise kaisus ja maailma
mis loodigi meile kahele, tea.
Haavad me hinges raviti, kui
leidsime end teineteisest üles.
Keegi enam ei saa lõhkuda
nii nagu meid lõhuti kaheks.
Tule, sest ainus kes hoolib
peidab end sinu silmades.
Lähme ja võtame taeva alla,
et te näeksite - kà .....
Sinule...
KEVADE HÄÄBUVAS ÕHTUS
SU HÄÄLETUT KUTSET MA KUULEN
KUID SAMAS MA TAJUN -
SEE POLNUDKI SINA
VAID MU ENESE IGATSEV LUULE
SUVE HOMMIKUVALGUSES
TUNNEN SU IHARAT SUUDLUST
SILMI AVADES PETTUSIN -
SEE POLNUDKI SINA
LIHTSALT TUNNEN SUST PUUDUST
MA EI TEA, KAS TULED
KORD KEVADE HÄÄBUVAS ÕHTUS
VÕI ÄRKAD MU HOMMIKUVALGUSES
MA EI TEA, KAS KORD KUULEN SU SOSINAID
JA OLEME TAAS KORD ALGUSES
TEAN VAID, ET MINEVIK PITSITAB MEELT
JA PABER KANNATAB VALUSAT KEELT
MUL SÃœDAMES HAAV,
MIS ULATUB LINNUTEENI
AEG TEAB, MIS MINUST KORD SAAB
HEA SEEGI…
Keegi ootas
Keegi ootas sajusel oktoobril
kedagi vaikides Raekoja platsil.
Oli see saatus, mis hoolis
või juhus, mis naeris vaid.
Keegi tundis kellegi ära
kui see keegi ei märganudki.
Tuli minna nagu sel päeval,
kui need hinged kohtusid.
Keegi ootas kuumal suvepäeval
kedagi, keda kunagi ei tulnud.
Ootas nõnda terve aasta,
lootus ammu juba tuhmund.
Keegi oli võib-olla unustand
või leidnud kellegi teise.
Nutnud, tõusnud tuhast taas
ja lepind uue mõtte leides.
Sind oodates
SINU TULEK NII TAVALINE NÄIS
JA ESIMESEL ÕHTUL VÕISID MINNA
SEST MINU MAAILM OLI TÄIS
MINU PERET - NAD KUULUSID JU SINNA
KUID SÃœDAMEST MA KILLU KAOTASIN
SU SUUDLUSTESSE, SILMADESSE, HINGE
MA ENESESSE UKSE PAOTASIN
SIND OOTASIN - MU KEHAS ÄREV PINGE
SA VEEL MU LÄVEPAKUL SEISMAS IKKA
EI LAHKU - SISSE KA EI ASTU...
KAS TÕESTI PELGAD OOTUST PIKKA
KUID MA JU POOLDE ELLU TULEKSIN SUL VASTU
HÜVASTIJÄTT?
ÄRA LASE MUL MINNA!
ARMASTUS ÜHA MUS PÕLEB
EHK PÄÄSEN SU SÜDAMELINNA
KUID PRAEGU MU ÜMBRUS ON KÕLE
ÄRA LASE MUL MINNA!
SU TUNNETEST POLE VEEL VILLAND
POLE TAGASIPÖÖRDUMIST SINNA
KUI KATKI ON ÃœHISED SILLAD
ÄRA LASE MUL MINNA!
HOIA KAELAST MUL KAHE KÄEGA, KUULED!
JA SUUDLUS PITSERIKS VAJUTA SUULE
ÄRA LASE MUL MINNA...
ÄRA LASE MUL MINNA!
MU MÕTTED ON MINEKUVALMIS
KUID KUI LASED MUL MINNA
SIIS POLE EI MIND EGA SIND, MU KALLIS
ÄRA LASE MUL MINNA...
MÖÖDAS ON AASTA
LASTEAEDA TULLES NÄIS,
ET LÕPUTU ON SINU PÄEV.
EMA-ISA TÖÖD JA HOOLED
SINU MÄNGUDEGA POOLEKS.
SIIT SA SÕPRU JUURDE SAID,
ÕPETAJALT PIKA PAI.
PALJU TARKUST JÄÄNUD PÄHE,
KIRJUTASID NIMETÄHE.
NÜÜD KEVAD KAASA VIINUD NEED,
SIND OOTAMAS ON SUVETEED.
TÜHJAKS JÄÄVAD SAHTLID, KAPID,
KÄTTE SAATE TÖÖDEMAPID.
KOHTUME TAAS SÃœGISKUUL
KUI PUNAPÕSKSED ÕUNAD PUUL.
sisustus
sisendan
sisestan
endale et
ei vaja su lähedust
luubi alt otsida tuukrina
süvasügava
pelguvat
vähendust
las jäävad alles mu
härmased suved
ja külmutav-
küllased tagasihoidlikud
talved
suurte villaste sallide
pehmendav-
soojade kallide
palumata palved
kaisuloomade salved
sest võibolla
omavad kunagi need
veel tähtsamat
tähendust
Sanya
Värvililleline keeleliigutus
Päikselises ilmas kannan musta -
vihmas hoopis mitmevärvilist...
Poest saab igat sorti rõivaid osta -
ärme näita nägu närvilist!
Looduses pastellilikud toonid -
harva kohtab silmatorkavat...
Seda kaunimad on õiekroonid!
Vaid sügisel näeb meelisorkavat.
Talve taustal iga laik on ilus -
soojalgi on oma sulnis värv...
Varjudelgi - valguses ja vilus -
ära puhkab küllastunud närv.
Päikesega armastan ma musta,
pilvisega mitmevärvilist...
Värvililleliselt kõigi eest võin kosta -
sullegi peaks punast tooma vist!
<3
/Mari*Uri/