Sõnale taevas leiti 1135 luuletust
Päkapikk eksinud on teelt
Päkapikk oli eksinud teelt,
ta oli välja kukkunud reelt,
öö oli pime ja pilkane,
päkapikk hirmul oli veidike.
Taevas paistis hele kuu,
poolavatud ei olnud suu,
taevatähed tuhmilt vilkusid,
öö saatis kõhedaid pilkusid.
Päkapikk hüppas lumehange,
seal kindlam oli,
lumetekk pehme ja valge,
peidupaik peletas hirme.
Päkapikud öösel ju ei maga-,
lastele on öö tasa ne ja vaga,
päjapikul veidi oodata on vaja,
kuniks uus regi möödumas on rajalt.
Juba regi kriuksubki teel,
päkapikul rõõmus meel,
laternate valgus silmi paitab,
päkapikku hanges märkab.
.....
Advent
Esimene küünal särab, lootust endas kannab,
Advent algab, süda rõõmust täitub rõõmsalt.
Teine küünal süüdatud, armastus on siin,
Lähedaste seas, tunned soojust südameski.
Kolmas küünal leegib, rahu toob endaga,
Särav rahu, nagu tähed öisesse taevasse sa.
Neljas küünal helgib, rõõm nüüd laias ilmas,
Jõulutunne südames, kui kingitused avada võib.
Adventiküünlasäras, loodetavasti leiad,
Igal hetkel ilu, rahu, armastust südamesse kanda.
ports tankasid, lõpuni pole tarvis lugeda
maha sadanud
lumest esimest korda
öösel ärgates
sel talvel toas on valge
seintel laes lume valgus
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
Räästast vihmatilkade kukkumist vaadates
vihmatilgaski
korraks seesama valgus
mis ülal taevas
võta kinni mu kaelast
sülle sügise vaevad
*
Harv sinine ja k .....
Aasta vahetub
Kella löögid viivad möödanikku,
uus aasta saabub, kust kõik algab.
Süda täis lootust, unistusi sees,
koidikul algab uus aeg taas.
Rakettide sära taevasse tõuseb,
õnnesoovid lendavad tuule tiivul.
Koos sõprade ja lähedastega,
astume sammu uude homsesse.
Vana aeg jääb mälestuste varju,
uuel lehel meie lugude algus.
Aastanumbri vahetumisel võime tunda,
uut lootust, armastust ja rõõmu imelist.
I advent
Valge lumi katab maad,
I advent nüüd saabunud taas.
Valge on kõik ilmakaar,
valguskiir on lähedal.
Hinges palju rõõmu, sära,.
advendiaeg lööb sörama täna.
Advendiaja sära
ei kustu iialgi ära.
Iga valge lumehelves,
mis taevast alla langeb,
on kui särav õnnetäht,
mis sinu hinge kulgeb.
Ehe uni oli
Unes nägin päkapikku,
valge kuu peal oli rippu,
tähed särasid ja kuu oli viltu,
päkapikk valgel kuul oli rippu.
See päkapikk oli veidi imelik,
ta habe oli kümme meetrit pikk,
ühes jalas sokk oli triibuline,
teises jalas täpiline.
See uni oli väga ehe,
ärgates vaatasin aknast välja kohe.
Päkapikust ei kippu ei kõppu,
taevast naeratav poolkuu vaatas vastu.
Kunst
Puhas kunst on ahvatlev,
kohe kutsub kuidagi.
Haarama sulge või pintslit.
pliiatsit. Või tušijooni vedama.
Loome kas koolis või
koduaias, maal või linnamüüril.
Kunst on ikka vaatajail silmis.
Kuu on taevas üks, vaatajaid aga palju.
Miks meil on vaja luua,
kas muidu ei saa?
Ei saa.
See tuleb kui paisust vesi
ja plaksumais rasva seest.
See võib tabada sind öösel,
nii naist kui meest.
Olge te kõik hoitud
selle sees ja selle eest.
(23.8.2022)
Jõulyaeg tõttab
Üha ligemale jõuluaeg tõttab,
üksinda kurvastama hakkan.
Taevainglid kaasa viisid minu kaasa,
vaid lein käib minuga kaasas.
Süttimas on jõulutuled südame all,
inglikoorid laulma hakkavad hingekeelte peal.
Taevas tähed põlema hakkavad kui küünlaleegid,
kustutada ei suuda keegi.
Kikivarvul tõele lähemale... **
nüüd alles
teises elupooles
hakkan tõele vaikselt
kikivarvul järele jõudma
kõik mu maastikukaardid
ja väljavõtted elust
kõik need, millel siis veel seost ei näinud,
öeldi, et elukogemus puudub
ja nüüd ma saan neist aru
noorena võid olla pea püsti
aga vanemana tuleb sisemine rahu ja tarkus
ja sa saad ennast plastiliselt muundada
nagu heeliumiga täidetud õhupalli
sest ilma hingamiseta poleks ju elu
Tähekaardi kesktaevas kirjeldab paljudki,
miks ma mida teen ja kuidas ennast esitlen
tollal ei saanud veel sellele nii tugevalt pihta
aga need on need kukl .....
jagan hetke
luiged sügisöös
tühi ja pime taevas on äkki
nende müstilist kluugutamist
korraga täis kuulad ja vahid
pea kohal pimedusse püüad
kuulda ja näha nende tiivalööke
ja siis on nad kadunud
jälle on pime tähitu sügisöö
kluugutamine haihtub
kauguses tiibeti helikausina
nii veres kui kõrvus
tsüklist november
hingedekuu pimeduses
kus puud on kaotanud
oma piirjooned taevas
mets põld jalge all külatee
korraga adud miski ent neis
pole siiski üksteisest lahus
kui valgusvihk peos
valgustab pimedust ees
sellele järgneb
sammhaaval meel
*
Sind vaadates tänaval eemalt
verel /suul?/ suudelda tuli Sind tahtmine
pea pöörasin kõrvale kiirelt
et haihtuks see soov
valu ei tooks ta hinge liialt
see uuesti ei muutuks
mus kauaks piinaks
Ma taha olla nigu Ahja jõgi
ma taha olla nigu Ahja jõgi
katõ tuhandõ katekümnekolmanda aasta keväja
et panõ tävve pasaga Saesaare tammist alla
niikaua ku toda viil om
ja minno om pallo ja ma ole vatunõ
a kiaki panõ õi süüs
pühäpäävähummokutsõ matkaja kaesse
ja pildistäse …
ja sõs- mõne käänäku takan kaugõmbal
olõssi ma jälki sulnis ja vaga
kinmähe uman sängün
vulisõsi müüda porikarva pervist
kos om pallo Ehini-vanaemehe sinilollilehti
nigu olõssi ma ei tuu jõgigi
kiä inne tan mauras …
stta tuu tamm
26.03.23
Taivaskujan
Kirvetöö
Kui töö maksab hästi
siis sellese ka kirja panen
ei saa midagi minna valesti
uue objekti nimel janunen;
pole vahet, kas päev või öö
ikka ustava riistaga käin
olla puid lõhkumas on mu töö
mõnda kohta kauemaks ka jäin;
mõeldakse palju, et miks
ma nii hilja ka tagasi tulen
mõne tõsisema raietöö autoriks
ja seda ainult mina olen;
nad annavad mulle numbri kätte
täiskuu paistab taevas
ja kui astun sinu ette
on uus kirvetöö mul kavas;
nad helistavad ja saadavad
mõrtsukas oma ohvri teraga klobib
ning nad pärast mõrva maksavad
on palju verd ja pappi, .....