Sõnale taevas leiti 1134 luuletust
Süümepiinad
Su palge ette ilmun,
südamepagas häbi täis.
Silmad maas mul on,
hinges süümepiinu terve tonn.
Ei hakka õigustama end,
see valu toob rohkem kaasa.
Sa usaldasid alati mind,
tõde ei varjata saa ma.
Päikesetõusuga Su palge ette ilmun,
lahkun, kui taevasse tõuseb kuu
ja ulun kui hunt ma,
kui andeks ei anna mulle Sa.
Palun andesta!
Õhtuses udus
Õhtuses udus näed tumedaid varje,
saad aimata, mis toimumas öhe,
kusagilt kostumas vaikuses karje,
mõni loomake üle tee läheb.
Päikene enam ei siruta kiiri,
on lahkunud teisele poole,
varsti ei silm enam seleta piiri,
udu sees pinke ja toole.
Leiad end seismas seal laterna vihus,
kusagil seisab veel keegi,
udus on tundumas kõik nagu pihus,
öises taevas kuu süütamas leegi.
- Tarmo Selter -
2023
Lendav kannikas
Kurjategijad, ettevaatust
ta peab pilvepiiril vaatlust
nii kodus ja elus avalikul
võid olla tal sina sihikul;
pätid, kiusajad ja sitapead
teid näeb, teeb kohe head
kurjusele tuleb ots - otsaga
kostitab teid oma pasaga;
lendav kannikas - omanäoline
sangar, mis ebatavaline
ehk perse ise, seljas on keep
saad pihta, su uus sõber seep;
sitta ja paska välja tulistab
et turboga sõita, siis peeretab
teeb igas suuruses ja massis junni
ja annab vajadusel õppetunni;
näkku, jalga, kätte, makku ja rinda
seadusest lähtuvalt peab hinda
saab haisvas massis muhu
halvimal .....
Marsitillid
Kes aimanud, et 21 sajandil vaadatakse meid aegruumist ise
Ja veel ühe silmaga keset Päikesesüsteemi...
aeglaselt, aga neil kindlalt
Maad rünnata on plaanis
seavad valmis tee ülalt
oot - oot, kas see on peenis?;
Refr:
Marsitillid! Marsitillid!
pikad, rohelised, ees prillid
Marsitillid! Marsitillid!
nad kõvad ja all karvapallid
kae perra, taevast maanduvad
mitu - mitu laetud karja
nagu pagulased pilve pealt kukuvad
ei taha nad muud, kui kurja;
valge kleepuv laser liimib ohvreid
kes ette jääb, oma tipuga ära söövad
kollane hape tuhastab ära sohvreid
ja nagu .....
meid suve heldus
meid suve heldus
elu sigri-migrist teeb
siiski vabaks
kui aias astril avaneb õis
hommikuses külmas kastes
palja jalu käia võid
kaob muul kõigel sinu üle võim
kui sinitaevas valge pilv
pilliroo lehtedel järve ääres
veel väreleb päikese kild
suu küsima midagi enam
ei pea selles helduses
lihtsalt olla on hea
Rahutus hinges
Terve öö ma magada ei saanud,
sest taevas nuttis sorinal.
Muidu ikka magama olen jäänud,
oma mõtete norinal.
Tuul see raputas aknaluuki
ja tihkus nutta öös pimedas.
Suvi on nüüd ära läinud
või hoopistükkis otsa saand.
Tõstan pilgu aknale viivuks,
silm midagi ei seleta.
Ega tuulgi kelleltki aru pärind või küsind,
mis on kaunist suvest saand.
puuduta mu põske
puuduta mu põske kallis
ütle et homme suvi on alles
mis siis enam pole juuli
muutub sinitaevas halliks
koltub see mis kallis
õunad okstel aias on valmis
pungad kinni kui nööbid
palitul kevadeni
okstel raagus tead
lume puhtus meelde
uuesti kauaks saabub
hing sellele naaldub
Marsitillid
Kes aimanud, et 21. sajandil
isegi avakosmuset rahu ei saa
jälitatakse meid naaberplaneedil
plaanis vallutada Maa;
eriti suured kujud, ees prillid
rivi õhurünnakuke pikaks venis
rohelised ja sitked sellid
oot - oot, kas see on peenis?;
relvad valmis ja raketid taga
tõusevad õhku võõrad tillid
läks - läks, ära maga
tulnukad pikad ja karvased pallid;
kae üles, tervitusi tuleb mujalt
nagu pagulased taevast kukuvad
vastuvõtt ei käi soojalt
kui inimesed hukuvad;
valget laserit tulistatakse
ja tipuotsaga ära ohvreid süüakse
kollase veega kõik põletatakse
.....
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
üks helde suvepäev
meel hele ja kerge
et käsi saab joota
aias astrite januseid suid
laduda kuuri talveks
õues kuivanuid puid
sinitaevas kõrgel
tagasi on valged pilved
nii ööl kui päeval
Eestimaal nüüd
õitsevad lilled
hing sellest õnnest
nutta tihub vargsi kiljub
sellest ise oled justkui
puhtam õrnem pehmemad
kallistusteks päevitund sõrmed
Gung Ho
Taevas ere nagu päikesetõus
inimtekkeline valgus müskudega
on veel enamat selles šõus
vahendeid jätkub paukudega;
vaenlase kõmmutamine kasti
ja võitlus käest kätte
piirid minema lasti
võidud on läbi karmima võtte;
elusalt ära süüakse
tunda õhus surma õitsengut
sõjakisa välja hüüakse
püssipauk tähistab lahingut;
leek puhastab kaevikuid
ja teeb õhku müüri hall gaas
praetakse elusalt õnnetuid
ning mõni kõhib kopse välja taas;
nobedus ja aeg on võtmetegur
kõri peale minek teras ära pureb
võit on osapoolte kulgur
ning vahet pole, kes su .....
Tunnimees
Räägi, tunnimees - tunnimees
mis sa küll teed seal ees
silmad valel poolel vaatavad
mil vaenlased ligemale hiilivad;
arvutimängus mul käes granaat
millel väljas juba traat
kommunistide allveelaevas
ikka kaugele siit jääv taevas;
kuhu punase hing ei lenda
kelle tapsin üksinda
tunnimehel tekkis kokkupõrge
see oli arvutimängus tõrge;
granaadipauk ta üles paugutas
läbi lae laine lennutas
ripub nagu pinjata kommikere
keda iialgi enam näe ta pere;
jalad ülejäänud kehast
allapoole lae terast
kõva pea tal, et ühes tükis
läbi metalli kinni haakis
Päike ja mina
Päikest pole enam palju,
pilverünkad laiuvad,
õhtul ainult päikest tajun
silmapiiril vajumas.
Päikesena särad Sina,
luues hetki säravaid,
nõnda päikseks saada mina
tänu Sinulegi võin.
Päike taevas, unenäos
ja meie oma südames,
ealeski ei ära kao,
on vahel peidus kurbuses.
Ava oma süda neile,
keda hoiad, armastad,
nõnda minagi nüüd võin veel
päikesena särada.
- Tarmo Selter -
2023
Armastus ei otsa saa
Kuumas päikses kuumalt süda põleb.
Kallis, kus Sa viibid, kus oled?
Kuumalt põletab mu süda täna,
igatsusel kohta pole enam.
Öises taevas mõni täht veel vilgub,
taevast kõrgemale upitan oma pilgu,
otsin taevatävte,
mis minule vaid vilguks,
kasvõi üheksainsaks silmapilguks.