Sõnale tamm leiti 76 luuletust
Vintsutatud maa
Vintsutatud maal
Sitkeks oleme saand
Nagu tammepuud
Nii tugevad ja sitked
Juurtpidi mullases maas
Me tugevad kui kivised rahnud
Ükski tuul ei muuda meelt
Sinimeri,mis lainetel tuksub
Kõik see,on meiega veel!
Ei hingest saa kaotada usku,
kui laiali on pillutud ilm
Me hoiame ikka kokku
Hoiame seda,mis on!
Enam ei kokku-,ei lahku
Aeg rööpast meid välja ei vii!
Kurbus
Lehed paljaks pöetud tammepuul,
eluväsimusest tekkinud on küür.
Oksad harali kui otsiks kaitset ta,
puust välja voolab mahla,lörinal.
Juured välja ulatuvad mustast mullast,
ladvanupp ei jõua taevani.
Vihmapilvest aina kallab,kallab,
joodab vana tamme lõpuni.
Tunnen kurgus nutumaiku,
ängistus on südamel.
Lasen oma pisara,
põselt alla voolama.
Perekonna rahula ...
Kask leinab , kalmu kohal lehekullas,
eemal lillevaibal , kõrgub vana tamm.
Ta võimsas kroonis , mustas mullas,
tõusnud esivanemate põrmust, ramm.
Kord puhkan minagi , ses kalmuaias,
kui maailm siia ei vaja enam mind.
Puhkan elutööst ja vaevast lilleaias,
kestvat rahu hoiab püha kodupind.
Mis loeb sul , kui päevi vähe antud,
miski sinus muutub haaratavaks taas.
Oled uues vormis igavikku kantud,
kas puuleht oksal või lilleõied maas.
Minu laul
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu mõtted minu suul.
Hanekesel hane jalad,
aol ning ehal oma loit.
Oma tunne igal kehal,
igal vaimul oma toit.
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal…
Mitu haru elupuul!
Igal armul oma sarm,
igal sammul oma king.
Oma värin igal haaval,
igal punktil oma ring…
Igal lapsel oma hing!
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu süda minu suul.
/Mari*Uri/
Kevade luule
Ahistav igatsus krohvis ta südameseinu,
pole akendki millest õhku oleks imbunud,
ei siin hapnikku leidu.
Üks mõte kannab viha ta ajju,
ei leia keegi leegi eest varju.
Ta tunded on kirglikult kuumad,
ta kadeduse nöörid teda surmavalt poovad.
Ta süda jääb seisma kesk vaevalist tõusu,
kas pikk on neil samm
või ongi temast saanud tunnete vang.
Ta pilku ei tõsta, ta vaikib kui tumm,
ta mõtteis pole miskit selget,
on vaid ahastus, millel voolamise
peatamiseks puudub tamm.
Ta vaikselt nüüd kustub igatsuse embuses,
kaob vaikselt tal usk ja lootski hä .....
Kägu "kuk-ku"
Kägu kukub kuusikus,
kaasiku ja tammikus.
Käo kukkumise kaja
kõrvus mul on kogu aja.
"kuk-ku", "kuk-ku"...
Mets on hingel püha,
seal olla hea,
kui rahu ja vaikust tahad.
Kevad kutsub metsateele
ilu nautima,
tasast metsamühinat kuulama-
Mets alles jääb ja kägugi
"kuk-ku", "kuk-ku" kukkuma.
Tammed
Kaks tamme kasvavad keset põldu kokku kui väädid,
kümnendi, veerand sajandist ja lõpuks sajandi,
kuniks tuleb tuul, rebides nad lahku ja langeb üks,
kui lõpuks mädaneb esimene mullaks, teine tamm jääb üksipäini seisma,
kas näed sa seda tamme keset põldu?
kuuled sa kuidas tuuled teda tirivad?
kes ometigi püsima on jäänud aastakümneid, veerandeid ja sadu,
kuidas tal ka läheb?
kas ka tema on kõrges eas näeb kasvamas noort tamme tema kõrvale?
Aeg tuleb liigestest lahti *
Isa kingitud märkmikust kukkusid lehed välja,
midagi rebeneb,
aeg tuleb liigestest lahti*
mingid vanad pudemed,
kirjuta ennast teraapiliselt lahti
enne kui Draakon pead tõstab
Kingiti aventuriini,
et lennata julgeksin ka läbi une
ookeanite taha
Minu paindlikkus hävitas mind
selle asemel,
oleks olnud kange kaelaga massaaži laual
olla kergem
pahteldada seinu
tapeetida kuningliku mustriga elutoa seinu
Nüüd ma olen tagasi ringiga alguses
nagu ringteel sõitnuks oleks,
kes lõputult enam neid ringe lugeda jõudiski (?!)
Nüüd vahin tõtt realismi
ja unetusega
.....
Varemed ja sademed
Päikesekiirte eest põgenev vari,
harjumuspäratu, kriiskav ja vali.
Hõbehall, pilvine, kohev taevas,
kogu maailm nüüd üleni vaevas.
Raagus tammede kuivanud lehed,
üksikud, kurvad ja üdini õnnetud mehed.
Tundrataolised tugevad tuuled,
värvitud, värisevad huuled.
Kuukiirte eest põgenev päike,
harjumuspärane, vaga, ent mitte väike.
Hapnikust tulvil on inimtühjade linnade varemed,
puhtaks pesevad tolmust rünkpilvede sademed.
Kallis kodu
Koduväravani on jäänud veel üks samm,
juba eemalt paistab tuttav tamm,
tuttav linnulaul mul paitamas on kõrva,
pisar ikka ja jälle kippumas on silma.
Kodu kallist ei unusta ma iial,
ka võõrsil olles,
kõik mõtted koduni mind viivad
ja koju tagasi toovad.
Oma kodule au ma annan,
tema eest hoolt kannan,
armastan ja ei vaheta teda iial luksuse vastu-,
Kodus on mu hing ja mu süda,
hea, et ta alles on täna.
Ma taha olla nigu Ahja jõgi
ma taha olla nigu Ahja jõgi
katõ tuhandõ katekümnekolmanda aasta keväja
et panõ tävve pasaga Saesaare tammist alla
niikaua ku toda viil om
ja minno om pallo ja ma ole vatunõ
a kiaki panõ õi süüs
pühäpäävähummokutsõ matkaja kaesse
ja pildistäse …
ja sõs- mõne käänäku takan kaugõmbal
olõssi ma jälki sulnis ja vaga
kinmähe uman sängün
vulisõsi müüda porikarva pervist
kos om pallo Ehini-vanaemehe sinilollilehti
nigu olõssi ma ei tuu jõgigi
kiä inne tan mauras …
stta tuu tamm
26.03.23
Taivaskujan
Abi *
Abi palunud olen viimasel ajal palju,
psühholoog nimetab seda selgroo kasvatamise aluseks
justkui legoklotsidest tee
isikliku vastutuseni
mis kuulub mulle
ja, mis mind teps mitte õnnelikuks ei tee
või mis vastupidiselt kärbib mu tiibu
hakkiva kääriklõbina saatel
tahtsin ju ometi tiibu!
ja siis sa vaatad,
mingid hetked minevikust
kui oled olnud iseenda kontaktis
vitamiinidest pakatav nagu eksootiline puuvili
ja siis hakkad mõtlema,
millega ma igapäevaselt tegelen,
et mustad mõtted jäävad mu magamistoa
kirjutuslaua sahtlisse?
ja ehk ongi õnn, et nad sealgi .....
Kingitus
Kingin Sul tammetõrudest kee,
kuldsed kastanimunad sees,
sügiskarda puistan peale veel,
kirjusid kehti nopin juurde teelt.
Mul on ütlemata hea meel,
tean, et see kingitus Sullegi rõõmu teeb,
toob meid lähemale loodusele veel,
igal sügisel kingin Sul õnnekee.
Abi *
kümmekond aastat hiljem
ma seisatan
ja mõtlen,
et kellelgi on mu südamefilm
mu südamelöögi sagedus,
millest saaks teha nii filmi, heliklipi,
kui ka gifi või muu IT-värgendusena maha müüa - rahaks teha
broken hearted girl
süda lõi ka seekord kiilu hinge vahele
nulltolerants draamade suhtes
mis võiksid morjendada mu igapäevaelu
rõõmuhetki
ma näen ennast tegemas midagi,
mida ma ei arvanud, et kunagi teen,
loobumas raamatutest, sõnade sõnadest,
mis oma aja käigus valesti hoituna,
on muutunud lugemiskõlbatuks
ja Lev Tolstoi "Poisiiga" asetus mu lauale
n .....
Puhkus Eestis
Paremat paika ei ma tea,
kui mu kallis Eestimaa.
Siin ma tahan puhkust veeta,
siin ma soovin puhata.
Iidsed tammed, kuused, männid-
kõik nad minu südames.
Kodurajad, paigad kallid,
kindlalt hinges püsivad.
Iial ei või ette teada,
mis juhtub minu südames-
siis, kui Eesti võetaks väega,
võõra väega, südant lõhki rebides.
Siiski loodan Looja peale,
usun kõue vaikimist.
Eestimaale teen tiiru peale,
naudin kodumaal puhkamist.
Karu teene
Me teame muinasjuttu Karu majast
ainult talle oma pesake meeldib
see teema vaba ajust ja ajast
kuidas idanaaber sõdib;
et võita kasakaid
loeb strateegia teha varalist kahju
mõned irooniliselt andekaid
võib panna põlema tuumaahju;
puhka rahus Kahovka tamm
kes ei ohverda, see šampust ei joo
otsa sulle tegi pomm
aga, ega Karule see kasu too;
sest see oli põhimõtteliselt ainus
mis Krimmi veega varustab
nüüd ongi see miinus
kuidas füüsika rahvast karistab;
oleks Noa siin, ta laeva teeks
nagu maailmalõpp ja 7 nuhtlust
kõikjal poolsaarel suplust suveks
jätku .....
Talupoja mõistuse klass
Kuidas võib üksik puu kusagil
jääda alati mingi hanke ette
on palju jõudu kaagil
kes viskab kõik ilusa vette;
Leedu pealinnas oli tamm
suur ja 130 aastane
käib ärimehel üle ramm
tema tegu oli sitane;
segavat taim midagi tehnilist
seega see maha saeti
kinnisvarafirma ei hooli ilust
meer ja president vihaseks aeti;
see oli hoop kahe Balti riigi suhetele
põlispuu oli ju kaetud taraga
mis pidi alles jääma linnale
jah, oli nii küll, siis aga...;
kutsuge mind hipiks, aga sellist jama
on igalpool näha ja ajab närvi
kord ühe remmelgaga oli ka draama
millegi j .....
Kevadine
Rohulibledes mängimas tuul,
mis paitamas on õielehti,
öötaevast veel kaunistab kuu,
jääkristallegi mõnikord tehti..
Päike silitab metsa ja merd,
luues kõikjale soojust ja ilu,
puudes voolamas looduse verd,
tärkamas ümbruses elu.
Mullast kasvamas lible nii õrn,
okstel pungad on kevadest pungil,
on vaid mälestus talvest, mis karm,
mida maapind veel alles küll tundis.
Kõik linnud on tagasi jõudnud,
luues ilu meie metsade vahel,
jõevesi, mis vargsi on tõusnud,
kopratammesid vetele laseb.
Hoides hetki, mis meile on omad,
andes tagasi tunded nii head,
olle .....
