Sõnale tee leiti 3417 luuletust
Puhvet 24/7
Iga kord pealinna
teel või tagasi sealt
on kena koht, kuhu minna
see kunagi ei lahku kohalt;
märjamaal vallas puhvet
see 24/7 ärkvel
täidab tervet kõhtu
kevadel, suvel, sügisel ja talvel;
annan oma au ja kiituse
kohale, mida mäletan väiksena
see proua annab hea soorituse
alati puhvetis meister kokana;
praadi, burgerit ja eri jooke
saan endiselt valida omale teed
pakutakse šokolaadi ja kooke
puhvet 24/7 - meile kallis oled
Süda tihub vaikselt nutta
Süda tihub vaikselt nutta
Hinges sees on rahutund
Kurbus tasa vajub alla
Hing ja süda rahul on
Ei nüüd iial enam talla
rohtu kasvanud eluteed
Lõo lõõrgi sinitaevas
kõrvus vilistamas veel
Tunne vaba,mis nii habras,
meeli kõditab
Vaasi pandud lillekobar,
toodud metsa alt
Lahkuminek võibki olla
väike ilus retk
Tõusta pilvedeni välja
Mulda kuldab iga hetk
Teel
Sündides astud nulliringi,
mõtled korra, miks on nii,
teadmata, et eluringi
minnes on seal kurbustki,
mis vaid läbi elu kestes,
saatmas Sind koos rõõmuga,
vahel kõigel minna lastes
alustad Sa sõõmuga
kõigest, mida homne toob,
ehk siiski veidi eilset veel
seal sellest mida elu loob,
olles sünnist surma teel...
- Tarmo Selter -
Talvine jalutuskäik
Lumi sillerdab päikesele vastu
sammud krudisevad
talvisel teel
Lumest sellist kargust õhkab
ahmiks sisse veel ja veel
Väiksed kitsejäljed rajal
vahest kitsepojad omapäi
Söögisõime heina pandud
kitseema valvab seal
Kuusepuud kõik käbiehteis
paksud lumemütsid peas
Orav silkab puult puule
küll on rahus olla hea!
Videvik vargsi ligi hiilib
kuusirp taevas laiutab
Külm poeb sisse sõrmikuisse
varbaotsi näpistab
Nüüd võin vantsida ma koju
hoopis teise tujuga
Loodusel on paeluv võlu
Vaata vaid ja imesta!
Kiirust lisab kurbus
Kiirust lisab kurbus
rõõm jääb maha tast
Lisatud küll sammu,
kuid ette ei jõua tast
Valge haiglamaja
hirm on akendes
Veel üks kannataja
kustub küünlaleek
Aeg ei anna armu
ei jaksa oodata
Nii kurbus lisab sammu
ja aina materdab
Mõtted mustad,sünged
südant rõhuvad
Ülesköetud pinged
veres ulbivad
Elu näitab hambaid
Karjatab kui vaguraid lambaid
Oma lõputul teel
Sammud
Tipa-tapa,tipa-tapa
väiksed sammud mängumaal
Suuremaks,kui sammud saavad,
läevad välja väravast
Igal sammul oma rada
Igal sammul jälg on all
Iga samm on omaette
Ellu astumise nälg
Mõned jäljed liiva kaovad
kui saatus neid on eksitand
Süda kurb,siis jälje matab
Hing saa rahu iialgi
Lase lahti minust
Lase lahti minust
lase lahti
muidu mu valutav hing
kaasa tuleb sul
Tean,raske on lahkumisvalu
edasi elada tuleb nüüd vaid sinul
Leia oma õige tee
sul pool elamata veel
elu keerdkäigud võõrad pole sulle
ükskord viskad nad lihtsalt tulle
Hoian sind elus
hoiad mind elus
Tõeline armastus peidus on
südamevalus
Talutare
Talutare vajunud on samblasülesse
koerakuudis juba ammu
pole elu sees
kanaõrrel ämblikute võrgud
lüpsikute kõla kõrvades
Marjapõõsad metsistunud ilmel
karjakoplil pehkind tara ees
kaevurakkel kuulda kurba näugu
vanal kassil truu on süda sees
Haned kaelad pikka
mäletan neid siin
kuis kord rebane varastas kikka
suled lendasid
Aeg linnulennul läinud
kerglaselt liuelnud tee
mure,valu,pettus
kogunend südame
Talutare,sinu juurde
ikka leian tee
mu süda oli pooleks kistud
ei tea,mille eest?
