Sõnale tee leiti 3380 luuletust
Taevatrepp
Tavaliselt kõige lõpus
koidab sulle algus -
tunnel või siis miski muu,
mida täidab valgus.
Üllatunult vaatad ringi,
millel juba käisid -
rada, mille kõnnijälgi
tehes uudne näisid.
Siiski-siiski, kõrgemale
kerkib aina see...
Elu jooksul taevatrepiks
muutub iga tee.
/Mari*Uri/
Lehed on langemas ära
Lehed on langemas ära
linnud on lõunamaa teel.
Mina ei lahku veel täna
mu aasta ei ole läbi veel.
Vihisemas novembrikuu tuuled
sünged õhtud hingel veel ees.
On külm, kuid kaebeid sa ei kuule
tea, et ma pole selline mees.
Kevadet võiks ette mul heita
ei uskunud, et sügistki näen.
Eks sügisvihm jäljed nüüd peidab,
tean, et ta püüab kõigest väest.
Ja lehed on langemas ära
ja linnud on lõunasse teel.
Kui sulgeb uks, avaneb värav
ja ma tean, ma pole läbi veel.
Kui hommikud ühtlaselt hallid
ja kibedalt maitsevad ööd
võta kaasa, mis kallis
ja ülej .....
End jagades ...
Ma saada ei taha , kellekski,
soov tervikus olla iseendaga.
Aga tutvuksid sina minuga,
jääb minus , pisut - sinustki.
Meie suhted ei erine kaubast,
kellele , kuipalju , mille eest?
See sõltub koos käidud teest,
lahkud, kaotad osa - enesest.
Hansi!!!
Viimane pidu ...
Meil minemisel , alati suur rutt,
jääb poolikuks hüvastijätul jutt.
Jättes inimesed kes sulle kallid,
oled nendega vaevu keda sallid.
Kas hetkel pisut vale oli arusaam,
või liialt ligidal asus raudteejaam.
Nii kiirelt kodust viis sind rong,
tagajärjeks aastaiks, vangi kong.
Pidu seal veel jõudmata sul alata,
peatas elu kauaks mis siin salata.
Võõrsil eksid , pahe laial - teel,
kitsa - raja õige , leiab sinu meel.
Hansi!!!
Kõndides üksi sel teel
Kuuvalgus on see, mida silman,
kui õhtul ma voodisse läen.
Vahest pisargi tuleb mul silma,
et millal sind uuesti näen.
Kui üksi vaid kõndisin radu,
siis tahtsin ma kedagi veel.
Kuid üksikum veelgi on olla,
kui keegi on olnud su teel.
Üksi kõndides mõtlen ma palju.
Üksi kõndides vabaks saab meel.
Ainult nii olen kindel kui kalju.
Ainult nii püsin üksi ma teel.
Üksi olles saad vihma kõik kaela
ja kõik tuuled on vastu su ees.
Ning kui kukud, võid nutta või naerda.
Aga tõusma pead ise sel teel.
Kuid kui juhtub, et keegi on tulnud
ja võtnud su vigase kä .....
Ristmik me teel
Oodates vaikust
ja tundes ka aega.
Ma suudan nüüd öelda,
et näha saab vaeva.
Sel teel pole sihti,
ei määratud radu.
See tee on me mõtted,
me tahe, me himu.
Kuhu minema peame?
Palju minna on veel?
Seda öelda ei oska,
ka targemad teel.
Ainus, mis teame.
On valik me ees.
Mis tulemas on,
kui ristub me tee.
Kas õige või vale?
Seda küsime kõik.
Kuid kas sellel on vahet,
millest algab see lõik.
Elutee
Kuhu viivad meie teed
Kui käänulised need
Kuhu tahame me jõuda
Kui edasi on raske sõuda
Miks paljaid sõnu ütleme
Mitte tegelikult mõtleme
Miks ei hinda mis olemas
Mitte seda mis minemas
Et vaid ainult õppida on need
Ehitatud meie kurvidega teed
Siis viimaks mõista, et saabunud
Kuhu tegelikult jõuda soovinud
Kauneid sõnu ilusaid lõpuks ütleme
Seda hinges hoiame ning tunneme
Ei kunagi muretse mis tulemas
Seda naudid mis praegu olemas
Lõpust edasi
See päev on saabunud, võin minna nüüd -
käed taskus, hingelt vaba
ja varemetest leitud rüüd
ma kannan uhkelt, lohisemas saba.
Sai pidepunktist lastud lahti,
paar sammu argsi astutud
ja sulet minevikusahtlid
ning viimaks võetud vastutus.
Mu silmi pisaraid ei kerkind -
aeg oli minna ammu
ja meenutades vanu hetki,
ma veelgi lisan sammu.
Samm - sammu järel kergemaks
saab minna ainult veel,
ka lähen siis kui puudub jaks
- ei lõppe iial tee.
Siht jääb samaks alati -
vaid tuleviku poole,
sest kõigest võidab midagi,
kui vaid lõhud raame.
Pühamaa
On's iga ilus tuba
püha ruum?
Samm tihti otsib pinda -
külm, ei kuum...
Silm sageli seab silda
üle vee,
kuid hoopis palju kaugemalt
käib tee...
Kus pesa teeb siis pühadus
Maa peal?
Siinpoolsus kohal on
ehk mujal, seal?
Ports priiust äkki enne
luua vaja?
Eesminejad vast valin'd
vale raja...?
Maa ise teab,
mis omal' pühaks peab!
Sa, inimene, osaled,
kui veab...
Kui usaldad, et Maa
on pühamaa.
Nii tarkadega
eksida ei saa.
/Mari*Uri/