Sõnale terav leiti 95 luuletust
Raudmees
Rauast mehe raskus
surub põhja puidust paadi,
kuivaks jäävad taskud,
seisab meres põlvist saadik.
Sortsinahutamis-
lauad teravaks on ihut,
liitmist-lahutamist
õpetanud tühjad pihud.
Pudelil kui kange
kaela kahe korra käänab,
suland hääle hangend
paelad, valud välja väänab.
Murrab uni käre,
hommikul on olla põdur.
Terasmehest järel
raske peaga tinasõdur.
Kanali ääres
Kanali ääres põõsastik lokkab
Päikene soojendab merd
Pahade sääskede teravad nokad
Imevad magusat verd
Sirelisiirup ja võilillemesi,
Sülgede marjane maik
Täis juba pissitud suplemisvesi
Männipuult niriseb vaik
Räästa all ripuvad kuivanud särjed
soolased nagu me ihud
Üksteisest kinni hoiavad märjad
higised kleepuvad pihud
-Tiina Nuum-
Oma mõtetes !
See maailm silmale nii võõras näib
kõik helid ja hääled- nagu noad teravalt mu kõrvust läbi käib.
Iga keharakk end justkui halvatuna tunneb,
tahaks pääseda sellest valusast tundest.
Mõistus mängib trikke,
pannes uskuma asju,mis ei eksisteeri.
Veelgi rohkem tegema tegusi,
millest keegi ei hooli.
See unelm,millest unistanud
igakorraga ainult unenäoks ilusaks jääb.
Nii panengi pea padjale
ja igavesse unne jään.
Sündmus
vahutav lehemere küllus
jahedalt tumeroheline oleng
kõik januneb ja möllab
tormised lained on tuules
pekslevad linnud ja see
kõrvu lukustav mürin
pihlakas jääb vait
eemalt kannapöördest
lehvib kask oma vihmatantsu
välgust lendavad kolm lindu
puhkev roos, puhvis põõsad
teravad torkeid plekikirin
värske mattev õhk ja juba
ta nutab oma nuttu
kõik sai vabaks
see valu mis lööb hetkeks
läbi lihast luust
hullud üha rohkem
pigistad viimsegi mis su sees
vaikselt kerib nututantsu
ärkab valu mis su sees
nagu süst närvi ja juba
tantsingi selles vih .....
Keelitaja valelik
Topeltstandardid, oo topeltstandardid,
te toote mu päeva päikese!
Inimesed pole ausad, nad on jõhkardid,
kes annavad lootuse väikese.
Milleks väita, et oled parem kui kohalik 'hoor',
kelle välimus odav ja sõnad teravad.
Sa pole muud kui illusiooni koor,
mille kuratlikud silmad vastu säravad.
Ja lisaks see mesine jutt,
mis iga töömesilas õiele meelitab,
Ei,ma pole kade, kui siis ainult sutt,
sest tema ju endale parema saagi keelitab.
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Mure
Päike sõuab,
õhtu jõuab,
rahus hingab ilmamaa.
Üks kui teine
tähekene
tõuseb, hakkab hiilgama.
Istun maha
laua taha --
lambikene
põleb sääl.
Minu mure,
ei ta sure,
ei ta uinu magama.
Ei ta väsi,
ei ta oota,
ei ta rahu ihalda.
Vahib silmi,
mis nad näevad,
kõrvu, mis nad kuulevad;
vahib jalgu,
kuhu lähevad,
käsi, mida katsuvad.
Oh kuis mure
silmad näevad,
oh kuis nad tal teravad!
Heidan õhtul,
väsind, voodi --
mure -- tema enne sääl!
Vaovad vahest
silmad kinni --
tema istub kulmu pääl!
Ärkan hommik .....
Kirsipuude all
Sa maalid sammu
Puhta valge sammu esimeses lumes
Kesk kirsipuude rada hommikuses tunnis
Ma tunnen – su lähedus
Okastes teel kui klaasikild tuules
Kõndigem! Peagi kaob valugi, kuuled!
Terav sõna
Ma jään seisma, sina kaod
Lähed, kuhu ma ei järgne – sa ju tead
Aeg ei oota
Sulab kevad, valgelehelised õied
Sepistavad uue raja, puhta valge raja
Kõnnin taas – ja mitte üksi
Ent kui oks, üks kirsi õides oks mind embab
Langeb pisar – ainus, mis veel elab
– ent sina, sa ei tea...