Sõnale tiivad leiti 95 luuletust
jalge all kildudeks on tee
Jalge all kildudeks jaotatud pind -
päevad möödumas endist viisi.
raugenud jaks, ammu kustunud ind
trellid - kui kodustatud lind...
kärbitud tiivad, lauldes kurba viisi -
rannale sammutud jäljed.
Igatsusse - mälestustesse meid viivad -
külm tühjus, kui südant riivaks.
Veedetud aeg üksinduses
muutnud mind tugevamaks.
Rajad - keerukad looklevad teed...
igavene päev, korrates teda veel.
Väsinud silmad õhtu eel -
unedeski kostumas endi hääl.
Saatus on meie poole teel..
uus ajastu
ja kord hääbub maailmas naer
pole enam kellas teratki liiva
saab ümber igaveseks inimkonna aeg
kasvab meile kõigile inglitiivad.
millel nimeks oli meie kodu
saab nüüd vaid ajaloo tolmuks
hetkega inimeste olemasolu
mälestusi mida loonud aastasadu.
meist sai maailma algus
meist sai lõpp ja kadu
kutsub eredalt valgus
koostama uusi radu
tähtedena alla hingede sadu
oleme uude ajastusse kandnud
edasi oma meenutuste ladu.
teine reaalsus
teine maailm
taasünni hingus
avaneb silm
universumi eluloo film.
inglitiivad
Sul üleöö kasvasid
inglitiivad.
Need mis igaviku
kaugustusesse ja
kõrgustesse vaid
viivad.
Nõnda noorelt kõik
poolikuks Sul jäi.
Elu - nagu üürike
õnnelik hetk korra -
süttib ja siis kiirelt
läind.
Peopesadest jookseb läbi
mälestuste liiv -
aastad mida olen läbind
Sinuta.
Tunnen siiski aeg - ajalt
Su sünni - lahkumispäeval
et oled taas tagasi siin.
Kas kunagi suudangi leppida
et saatus su meie juurest
nii kiirelt minema viis.
transiit
ma täna kõrgustesse lasin ennast tõsta
ja tõusin kõrgemale omamina maast
ma nägin hirmusilmas iseenda ilma
mis süütas siluetid päiksest põlema
ma nägin merd ja tuule tormamise talve
ma kuulsin kuidas hirm must lahti riietas
mu huuled narmendasid, süda peksles põues
mu tiivad kandsid mind, ma saingi lendlema.
puts.®
Unistustes pimetusse ...
Noorus, nüüd maailm sulle valla,
vaatad kõrgelt kõigi peale alla .
Silmi katab unistuste , petu loor,
see tähendab et oled , alles noor.
Õnn põgeneb , ta lind kel tiivad ,
kui valid teed hukkatusse viivad.
Sinitaevas leia, õigel rajal peatu,
aeg ilmaelu elada , sul pole eatu .
Hingele.....
hingetuna ihalevad hinged
rännakust väsinud tiivad
leidmas lähedalt ingleid
kes meenuma neid viivad
peatudes küünalde leegis
kui julge kiigata võid peeglist
läida tuli põlenud tahil
andes puhkust tulevahil
lase hingedel kiigata tuba
rahuks neile anna luba
olgu tulijaks tema või temake
su kadunud isa või emake
Ma vaatan ennast ...
Ma vaatan ennast läbi iseenda
Peegelpildina veel puudutan end
Laiali valgudes mööda vesist pinda
Surun käed tugevalt vastu rinda
Emba mind tugevalt...mina ise
Peegelpildina veel on meid kaks
Silitan juukseid läbi vee minemise
Kumb meist hetkel tunnete ori või saks
Sina tuled ja mina sind näen läbi
Läbi kristall-selge vee loen sind
Kas ei tunne sa mind nähes häbi
Kas päriselt tahad vaadata mind
Astun su peale talludes endal
Kas tunned kuidas mina ise käin
Oleks mul tiivad siis ma lendaks
Ei koormaks sind endaga oleksin läind
Vahest tahaks sind lü .....
Hallutsinatsioon
Ma olen haige
ja mul on väga halb
mul plagisevad hambad
vatiteki all
Teed kuuma ma joon
kuid mul ei hakka soe
Hallutsinatsioone vaid
see tekitab, ei loe
Et olen täiesti normaalne
näen, mu voodi kõrval haldjas seisab
eilsed mustad nõud on kaminas
ma tean sa pole ju reaalne
see olla ei saa
siiski palun sind mind terveks ravida!
Et olen täiesti normaalne
näen, kuidas süütab sigaretti
kolme peaga lohe tikuta
ma tean see pole ju reaalne
tunnen mind on pandud ketti
nagu koera, ja mind keegi sikutab.
Ma olen haige
mind ärge kadestage
mu seisukord on vaimne
õ .....
Nukrus avab oma laiad tiivad,
hingevalu laotub üle maa.
Kurvad mõtted rõõmu kaasa viivad -
tahaks takistada neid küll, kuid ei saa...
Omatahtsi käivad läbi hinge
veidrad hirmud, alateadlik äng.
Sünge pilvena on kogunemas pinge...
Tean, et võidetud on juba tal see mäng.
Mulle jäävad minu rõõmust riismed,
räbalateks kistud õnnest mälestus,
tunne, et kord naersin... Siis veel
surnud polnud minu unistus.
Meie väikses eestis
Inglismaal elavad inglid
Saksamaal vaid saksad
Aga meie eestis väikses
Ennast lolliks maksad
Itaalias palju itimehi
Poolas ülbab pollar
Aga meie eestis väikses
Iga teine kommar
Rootsis mega rotipesa
Venes venivillem
Aga meie eestis väikses
Ringi hiilib killer
Portugalis pornohullud
Keldis keelitajad
Aga meie eestis väikses
Lastemeelitajad
Sambias kanged sambomehed
Kongos konutajad
Aga meie eestis väikses
Ainult pordumajad
Komis kõigil veenikomud
Austrias ausad mehed
Aga meie väikses eestis
Valetavad lehed
Armeenlased on armastajad
Tiibetlastel tii .....
Ikarose viimane lend
Unelmisulerüüs kondori uhkuses
hõljub ta südamepäikese poole,
iilidetrompeti kargeimas puhtuses
taevaski puhumas lisa on hoole.
Tõuseb ja tõuseb, kuid muusika üleval
tasaselt sumbub kui eksinud kaja.
Kuumeneb, tuksuvad kiired on põleval
tõrvikul süüdanud ruumi ja aja.
Süttinud sulestik sädeleb leekides,
kokku on kuivanud tiivad ja kere.
Alles jääb putukas, tuliseist tääkidest
puretud, hinge kes kaotan'd ja vere.
Kukub ja kukub ning valule jahutust
otsides raugeb ka kõrguselembus.
Jõuabki sinna, kus lainete vahutus,
kustutav pisaraist merede embus.
Sind Surmani
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
Kuis, maa, nii hellast kannad
su lapsi käte peal,
neil annad leiba, katet
ja viimast aset veel!
Tõest’, armsam on mul hinga
su põues, Maarjamaa,
kui võõral piiril õnnes
ja aus elada!
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
nad õitsvad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
ja kõrge kotka tiivad
kuis hellast katavad!
Ja tihti siiski leian
su .....
Lootusetult Armunud
Kui kurgus on kibe maik
Ja miski ei lootust anna,
Kõik ümber las olla vait,
Vaid ise ma seda kannan.
Ma tahaksin lennata tuult,
Kuid tiivad mul puruks - ei anna..
Ja istudes varjus, ma suult,
Lasen sõnad kõik kibedad valla.
Üksi kribades, vesised silmad
Tahtnud näha su naeratust, kalli ...
Tunda soojust ka külmal ilmal,
Pannes kaelale kätest sull salli.
Õrnad suudlused lendasid põhku,
Nii ka puudutus varjutseb unes ..
Sel maal pole sinuta õhku,
Ainuüksi mul hea sinu süles.
Tiina Klemets
Jääme kokku
Langetab lehti üks närbunud roosiõis
Luuletan elu, et tuju vaid tõuseks sul
Miks sa ei näe..?
Vasaraks valatud kullatud südamed
Tules on hävinud purunend unelmad
Luba, ma jään
Jäätunud liustikul lahknevad eluteed
Kukud, siis tõused, ja jälle kaod jäljetult
Sõnagi jätmata
Põimunud üheks taas seisame silmitsi
Rootsud on keerdunud, lehed kui ristitud
On’s meil nii hea?
Sõrmusi sulatan kitkutud väätidest
Hävivad värvid ja mured kõik tolmudeks
Maailmast sest lahkume
Lase mul jääda su kõrvale; tasa
Hoian ma sind, su pead minu tiivad
Kui vee al .....
Hommik
Sirutas laiali tiivad
Õhkugi lükkas end maast
Õhus ent püsis vaid viivu
Põrand kui tervitas taas
See oli hommik ja kõle
Taas tundus maailm tema ees
Marmorist loss rebes liivaks
Liiv aga kõdunes maaks
Maad oma suuga ta riivas
Pühitses palvetlust peast
Ohkas veel korra ja uinus
Ning lõpp, nii magus, tal käes
Mälestused
Kui saatusetiivad sind kellegist lahku viivad,
siis tekib tunne, nagu kaotaksid oma lennutiivad.
Ei jaksa sa tõusta, ei jaksa sa olla
mälestus teeb haiget-
juskui trambitaks kõik jalge alla.
Aja möödudes tead, et oli koos olla hea,
tead, et kui kõik nii läks,siis nii ka minema peab.
Kuid mälestus tuhmub ja haiget teeb see,
sest sündmuste rohke on armunute-
teie koos käidud tee.
Sa vaatad veel tagasi ja imestama pead,
Et tegelikult isegi on see väga hea.
Hea on see, et kõik läks nii nagu läks,
kuigi aegajalt tunned end kui eksinud-
oma õige tee kaotanud laps.
.....