Sõnale tilk leiti 120 luuletust
Lõks
Õhtusöök
kolme emasega
ma toit nad sööjad
Putukateadlase soovitus
toita võib sääski
lõpuks on lõks
Vaatasin imetlesin
kolme imevad eite
luban rahus neil
Nende äralennul taipasin
andsin just
kolm tilka verd
Muidugi viivad nad
minu vere
vanakuradile
Hõikasin neid tagasi
lootuseta
leping on jõustunud
Kuulun nüüd saatanale
no tore
No tõesti tore
Kevades on palju aega
Palju aega on veel kevades olles,
toas vähem istumist.
Loodus kutsub kui ema rüppe,
rõõmu rohket on ja avastamist.
Vaatad kuidas iga pung saab õieks,
igal õiel oma mesilind.
Vaatad rohul kastetilga helki,
päikesekiired helgil mängivad.
Märkad lepatriinut,
kel avatud on tiib.
Kuhu poole lendab,
ons' kodu kaugel siit-?
Lasen soojal vihmal
kosutada end,
kõik mõtted lasen vabaks,
las kevad kannab mind.
Kevade igatsus
Mu süda rahul on,
et oled siin mu kevad.
Sind ootasin
ja igatsesin kõige enam.
Liblikad on siin ja puha-,
meeleolu tõuseb lendu üha.
Oksal linnukene-,
äsja saabunud,
linnukene oksal, kevadlaulud nokal.
Rohelisel rohututil kastetilk on peal,
laane taga kägu kukub,
kukub kuusikus.
Ilu kukub kevadele,
iga päev on uus.
Pööripäeval
öösse vaadates
suu hakkas küsima
kas lagendik valge
teab et sellisena
seista tal tuleb metsas
majal räästate tilkumiseni
seni kuni kõrs hakkab
vihkama heinamaal
lund päike mättad
sööb paljaks maa
muutub uuesti haljaks
õhus mis karge ja rõske
valgus juba silitab põske
kui jääd armastusest haigeks
tsüklist „Poisiiga“
tilkades seisavad
rõdul käsipuud
külm vihm äratab
mind nuukseiks
veri ehmub teades
enam eales
Sind pole mu juures
milleks ärgata minna siis
veel päeva uude
*
Tänavalatern ja vana maja
öö otsa kiiguvad
tapeedil lehitud oksad
tilgub köögis kraanikauss
eestoas kell lõi juba kuus
nüüd ma tean
täna jälle Sa enam ei tule
ei ilmsi ei unes
Sassis talv
Talv on sassis, taevas segadus ülal,
Lumi ja vihm mängivad salajasi leike.
Helbed langevad, sulades ruttu,
Kui vihmavaling muudab jääks igatsus.
Lund sajab, siis vihm plaksatab vastu,
Nagu loodus ise oleks seiklusest vaimustuses.
Puud on kaetud jää ja tilkuvate helmeste rüüs,
talv, kus segunenud on lume ja
vihma suudlus.
Sula
jääpurikas räästas
hakkas tilkuma
meelele kevad meenus
trepp majal saab
lumest peagi paljaks
maa tagasi haljaks
nagu jõgi jääst veri
vabaks üleni talvest
lumest valgest
*
seesama vaikus
valgus hall kuis ka
muud ei otsiks silm
kõik vaid tardunud
valge kogu ilm
tee ääres hang on
saanud üksnes kõrgemaks
männid rohkem
mattunud lumme
mets jäänud unne
aknast tuppa tuleb lume
valgus mul peatub Su pilk
täis rahu ja malbust
ports tankasid, lõpuni pole tarvis lugeda
maha sadanud
lumest esimest korda
öösel ärgates
sel talvel toas on valge
seintel laes lume valgus
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
Räästast vihmatilkade kukkumist vaadates
vihmatilgaski
korraks seesama valgus
mis ülal taevas
võta kinni mu kaelast
sülle sügise vaevad
*
Harv sinine ja k .....
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
nii on juba kord
räästate tilkumiseni
ojade voolamiseni
lumiselt põllult alla järve
pungad oksal palitus
metsad raagus
nii on juba kord
talvel puude saatus
taludes suve kaotust
uue kevadeni
olla tardunud morn
justkui emata-isata orb
*
Ühel kevadtalve õhtul
talv otsa meel hoidnud
end on lume valguse
ja puhtuse ligi
selles katedraalis
hiigelsuures
kordagi ometi
käinud pole pihil
mõne hetke vastu
nukralt liibund
tasse arutuna kiindund