Sõnale tisklus leiti 64 luuletust
Kevad südames
Päike esimesi kiiri kuldab
jääkaane alt pääseb ojake
Lumehang end laiali laotab
päästab valla kevadvee
Põõsastes pajutibukesed
silmi lahti avavad
Lõunast jõudnud linnukesed
pesakohti otsivad
Taamal põllud haigutavad
varakevad nende rõõm
Kuskil kanad kaagutavad
nii soe,nii soe on südamel
Ma ei kao kuskile
Ma ei kao kuskile -
ütles kord loomaomanik
äsja leitud loomakesele
kellest sai peagi uus üürnik
Päevadest saadud nädalad ja ka kuud möödusid
Pererahvas oli läinud, nad teise kohta elama asusid
Loomake oli jäetud aga üksinda maha
Ta vaid mõtles - ei keegi teda tegelikult taha
Ma ei kao kuskile -
ütles kord mälu oma inimesele
Inimene pimesi ka uskus
kuid aastate pärast koputas uksele Saatus
Inimesele diagnoositi Alzheimer
mäluke oli sunniviisiliselt minema aetud
justnagu tormipoisiga mänginud paber
mitte midagi polnud enam alles, vaid maha maetud
Me ei kao ku .....
Uue aasta mõtisklus
Pole näha uut aastat,
aga tunnetus on küll.
Hinges imeline rahu,
süda pole külm.
Aasta algus kogub tuure,
paneb mõtlema.
Tähetarku, kaardimoore,
päid vangutama.
Hingepõhi puhtaks saanud
uue aasta eel.
Tuleks kannatustevaba
terve aastake.
Kuigi ööd on külmakarged,
maa on lumeta.
Siiski kõrgel taevakaarel,
üks täht on sabaga.
Siiski täna taevas valla,
lasi lumeteki alla.
Mälestuste radadel
Ojake end kinni katnud
jääkaanega,
vulisema hakkab jälle,
Sooja päiksekiirega.
Pehme lumetekk
on katteks,
põllul,aasadel,
pekitükk on ära külmund,
rasvatihastel.
Teeveeres üksik talu,
aknad pimedad,
ei ühte jälge,sõidurada,
pole nähtaval.
Vana vares aiapostil
sulgi kohendab,
pakane ei ole teda
ära näpistand.
Tõmban kaelast
sooja salli,
kuum on südamel,
linnakärast olen eemal
täna kaua veel.
Vaade aknal
Kolm tuvikest sulistasid lombivees,
lendas juurde neljaski,
valge rüüga.
Soputasid tiibu,kudrutasid,
valge rüüga tuvi,pea õieli,
lombivees end pesi,
nagu teisedki.
Hallid tuvid kõik,
olid nokkapidi koos,
valge rüüga tuvi,
tiibadega rapsis,täies hoos.
Puult lehekene langes,
teinegi,
tädikene aknal jälgis,tuvikesi.
"Mõtisklus"
võibolla saan ma kunagi suureks ja käitun kombekalt
ei joo rummi viinaga ja ei suitseta tänaval
ammugi ei käi pidudel...
reedest pühapäevani
käitun korralikult nagu täiskasvanud
võibolla saan ma kolmekümneseks ja leian endale mehe
või võtan kolm kassi ja hoolitsen nende eest,
sest laste saamine on nagunii ülehinnatud ja keskkonda saastav
võibolla saan ma viiekümneseks
ja hakkan tulihingeliseks paremäärmuslaste pooldajaks
nagu hetkel nii vanad teevad
või rügan ikka veel tööd nagu segane,
sest kuidagi peab maksma laena ja liisinguid
ja ostma üha uusi ja pa .....
Igaviku ihalus
Takerduda hetke ühte ühte hetke
Elada sekundit kui igavikku iga sekundit
Elada millisekundit kui igavikku
iga sekundit milli iga millisekundit
Läita tikku kui igavikuliselt igavikulist igavikku
iga tikku
Ei ilmiial igatse ma
Võin teile öelda
teie kes te ihaldate igavikku igavest ihaldate
igavikuliselt igavikulist elu ikka
Et iga igavik pole sugugi ihaldatav igavik
igavik ihaldatav
Igavesti igavikus igavleda
ilma igatsuseta igavesest elust ilust
ikka ihaldada ihaldamatut igavesti
ei ilmiial igatse ma
ei ilmiial igatse
ilmiial
iial
igatsen
ikka
Hingeleek
Küünlaleegi väreluses
näen ma oma hinge.
Leek lausa põletab,
kuid hing kõigest lõdiseb
- üksinduse, viha, õnne, ootuse
ärritavast kõdist.
Vahel mõtisklen
on mu silmad hinge peegel,
hing leegis vaid illusioon
Või
mu hing elab vaid ses
praksuva tule heljumises,
tulle vaadates end
hingeelektronidega laen
ehk tähesärra salvestund hing öödeks,
kuid pimeduse laeng liig kalk ja külm,
Seetõttu tasakaaluks päev ning soojus,
TULI-
Inimlikkus, inimhinge
LÄTE
Sina
Mõtlen sinust
sinust ja su silmadest
su juustest ja su kurvidest
huultest ning jalgadest
kuulen sind
sind ja su südame tukseid
su häält ja su sõnu
naeru ning mõtteid
näen sind
sind ja su sära
su soove ja su unistusi
pisaraid ning mõtisklusi
tunnen sind
sind ja su soojust
su südant ja su hinge
muret ning rõõmu
ootan sind
sind ja su samme
su kõnet või kirja
pilku ning puudutust
hoian sind
sind ja su lähedust
su armastust ja igatsust
igavesti ning alati
...m
Ühel ööl tähtede all,
Maad kattis esimene hall,
Mere kohin kõrvu puutus,
Siiski oli millestki puudus.
Oli see hellus ja hool,
Ehk mõistmine või Validool?
Täpselt enam ei tea
Kuid seal kaotasin ma pea.
Ta jäi nende mändide alla,
Ja rannaliivale,
Su käte vahele ja
Sinna, pargi rajale.
Muutus
Üleöö triivib kaugusse üks laevake.
Üleöö saabub sadamasse uus.
Kord on omapäi kõndida taevane.
Kord on tühjusest nutumaik suus.
Mõnikord tundub, et veidike varem
Võiks otsuseid väljagi möelda
Kuid pole ju teada, et alati parem
kõik rutuga välja on öelda.
Sageli aeg käib ees, mina viibin –
Märkan hommikul sadama tühjust
Silmas pisar ja südames kriibib
ega teagi, kas on selleks põhjust.
Mõtisklus.
Ilmuvad täies üksinduses, mälestuste tolmud,
neid unustustetolmu õhkõrnast kihist puhastan.
Mõtlen siis kõigele sellele, mis kunagi olnud,
mõne meenutuse peale ma endiselt punastan.
Unustama kipun kauneid aegu, halvaga asendan.
Mõne asja meenutamine on jällegi mõrkjalt magus.
Mõni südant valusalt riivab, sisemust masendab.
Kurbi sündmusi minu mälestustes piisavalt jagub.
Vead, halvad teod, end nende pärast siiani nuhtlen.
Ei saa olla nende üle uhke, ei saa neid ju unustada.
Hoolimata sellest, et mõnega neist ma veel suhtlen,
kes mu tegusi tundsid, siiski ei saa .....
Päevad ei ole vennad
Päev on nagu mu täpiline kruus
Mis õhtuks saab pilgeni täis
Sõnade udunestet
Öösel siis unenägudes
Põhjani tilgatumaks
Ta piiskhaaval joon
Ja hommiku sündides
Leian ta tühjana eest
Ootamas rammuleent
Vahel sõõrub kruusi
Kibekirbet kadakakalja
Vahel mesimagusat nektarit
Aga enamasti täitub ta
Argisest kraaniveest
Päevad ei ole vennad
Maren Toom 1981