Sõnale toob leiti 352 luuletust
Kevad toob armastuse
Sa kui kevad mu ellu tulid
ja sära mu südamele tõid.
Sa kui kaunis õieke mulle,
Sind ainult imetleda võin.
Su silmavaade on lahke ja pehme,
mu hing silitust tunda võib.
Su hääles on soojust nii palju,
suurt rahu pakub Su hääletoon.
Ma tänan Sind kaunis kevad,
et mu ellu armastuse tõid!
Nüüd elu on palju kenam
ei kurbust tunne,
ega kaeble mu süda enam.
Kevad toob soojuse südame
Kevad toob naeratuse silma,
päike paitab kogu ilma.
8.märts rajamas on teed rõõmupäeva,
et naistele soojust ja õnne tuua.
Siis kevad kingib lilleõisi kauneid,
paneb põksuma armastavad südamed.
Kevad on ülepeakaela kallis,
päikesekulda tuleb südamest.
Särav kuusk toob kaunid mõtted
Kuuvalge öö akna taga-
Jõulutähtede helk taevakaare all-
Jõuluvanal on ümber tähevöö-
Kuljuste laul on hingele armas-
Jõulud on siiapoole teel-
Kaks adventi tuleb veel-
Ikka ärevalt tuksub süda-
Jõululummuses on meel-
Kuusepuu-
Oh kuusepuu-
Mida ilma sinuta ma teeks-?
Suvi siiski rõõmu toob
Kuigi iga päev ei sära päike,
suvi ikka rõõmustab,
ta kaunis on ja jätab jälje,
pimedusest võitu saab.
Sellel suvel on imed teised,
vahest inimesedki-,
ilmgi viskab vingerbussi-,
ennustada ei oskagi.
Sügiseni aega küll veel,
jõuab rahus mõtelda,
jälgi jätta suveteedel,
lasta laulukaare all lauludel kõlada..
Розовое время
Время сыпется на мелкие куски,
Исчезает из ладоней,
Время несёт течением,
Но ведь оно не потонет,
В мысли надо впустить,
Обводя скорым продолжением.
Время мчится, не беспокоясь,
Облика тускло-серых дней,
Перехитрив, кажется, освоясь,
Поняв, - дальший проспект всё темней.
Время шустро - летит стремглав,
Не боясь разбиться, .....
Hinges igatsus ...
Kodulinna melu videvikku rauges,
teekäijad üksikud kiirustasid veel.
Öö vaikuses õrnu helbeid langes,
seal ridamisi sinu jäljed , jäid teel.
Läksid kauaks ei tagasi , saa tulla,
kodusoojus siin ootab igatsev hell.
Pillgi nukker pole kõlamas ta trall,
iga klahv kus sinu , südamele valla.
Kuis oodata nõnda aastaaegu,kuid,
kirju , täita luules terveid vihikuid.
Aeg kiirelt aastaid elulõnga koob,
ka kohtumise päeva ligemale toob.
Hansi!!!
MUNADEPÜHA
Täna leidsin hoovist munad
kes küll on need munenud?!
kas on tõesti võõrad kanad
meie hoovi pugenud
Kaagutamist pole kosta
ega tiivasabinat
aga põõsas keegi norskab
haaran kätte labida
Hiilin lähemale siis
mida näevad silmad
lakku täis on naabrimiis
pükstest jäänud ilma
Eile jõudis hilja koju
pigem täis kui kaine
"Tule siia, vana roju!"
karjus talle naine
Alandlikult roomas ligi
teda see ei päästnud
kurba nägugi veel tegi
seegi meest ei säästnud
Proua vaatas talle silma
ütles: "Nüüd on kõik!
Munadest jääd kohe ilma
ja siis kao siit - .....
Uus päev
Ikka uuesti ja uuesti algab päev,
mis uus ja tundmatu.
Igas päevas sisu on sees,
häid ideid leiab alati.
Sinagi võid olla minu uus päev,
selle ilusamaks muuta,
siis kurbuski kaob kui nõiaväel
ja uuest päevast midagi head on loota.
Kevadki pungi loob uusi,
uut õitsemist toob iga päev.
Päevades on päikest siiski,
mis rõõmustab su meelt.
Pilveke ja Päikene
Taevalaotuses on näha
Pilve Päikesega koos,
vahel Pilv see nutta tahab,
taas siis päikene on hoos.
Pilveke see vahel nutab
rõõmust üle Päikese,
oma piisad maha jätab
toitvad, rõõmuläikesed.
Päikesel on omad tujud,
vahel veidi kuumemad,
taevalaotuses kõik sujub,
päevad saavad kaunimad.
Eal ei tohi tülli minna
Pilveke ja Päikene,
kuumust tuleb juurde liiga,
müristamas äikene.
Päikene see läheb ära,
öises ilus tuleb Kuu,
Pilvekese varjus särab,
jahedust loob öine tuul.
Siiski Päikene see ärkab,
taevas särama see lööb,
Pilvekene teda mä .....
lagendik kulus
nagu ema last
heldinult vaatad
kuidas lagendik
kulus vasikana päikest
joob uus rohi saaks
kasvada nii ülase
õitsemise lähemale
päevadesse toob
pärast halli talve mis hetki
heledaks jõe ääres
valgete toomingate
all loob
*
täna on luuletuse
kirjutamiseks halva
karmaga päev
sõna kinni võtta ei
taha kuidagi käest
mis siis okstel aias
õite pungade paisumine
akna all suu pärani
igal lumelillel
vähe oli neid kes öelda seda
valjult julgesid keisrinna õukonnas
ütlen ma endale 1200 aastat hiljem
„Padjamärkmeid“ õhtuti
.....
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....
lagendik vasikana
hellusega vaatan
lumest vabanenud
end püsti ajanud
lagendik kulus kuis
vasikana päikest
ahnelt joob
okstele kasvama lehed
maha rohu kevad
päeva aralt toob
taeva aluse roheliseks
üleni uuesti loob
jumal tänatud et hing
ei ole enam sellest
helerohelisest vinest
purjus habras valunoor
Unedemaa
On üks koht, kus kõik on võimalik.
Piisab vaid su enese soovist.
Tundub see mõte ehk utooplik,
Et kuskil keegi unelmaid täita proovib?
See maa ei ole kaugete merede taga,
Ei ole mõeldud vaid kellegi teise jaoks.
See asub su suletud silmade taga
Ja uinudes saada võibki see teoks.
Just su unedemaa on see,
Kus avanevad uksed ja lood.
Unelmad on peidus su enese sees.
Ole vaid see, kes ellu nad toob!
Emakeelepäeval
Ikka ilusaid päevi kevad kingib
meelele ja keelele.
Emakeelepäev toob sära silma,
kaunid sõnad huulile.
Oma emakeelega ma õnnistatud,
hoian hellalt ja armastan.
Emakeel on kallis mulle,
pole temast kallimat.
Päikesetõusust loojanguni
kevad emakeelepäeva kaunistab.
Päike oma sära peale kallab,
kallab nii, et küllalt saab.
Ses päevas kõik peab kaunis olema!