Sõnale torm leiti 380 luuletust
Valguse poole ...
Üksi triivid saatuse merel.
eluraskuste tormides seal.
Otsi varju me kodusaarel,
või hukkud ta karide peal.
Leia - sõber , teekaaslane,
mõte kel ergas karsklane.
Abiks hinged sul armsad,
käija kellega ühised rajad.
Koos lähete valguse poole,
nii tahtejõud kurja võidab.
Tasud perele vaeva, hoole,
õnne randa , elulaev jõuab.
Hansi!!!
Kui armud ...
Ta tuleb siis kui enam sa ei oota,
taas seda rõõmu,valu,õnne loota.
Kannatad , siis tormiks - paisub,
või kergem , lainetus mis vaibub.
Armastus harva koosneb meest,
pigem muredest , pisara veest.
Vaid süda leiab ühe paljudest,
keda hing hoiab , võitle ta eest.
Loota , arm teis korraga loidab,
soovunelmaks , jääda võib see.
End tõesta õige selleks vali tee,
püsiv õnn , teie õuel nii koidab.
Hansi!!!
Tormilaine hinge ...
Suvi, merel vaikne laine voogab,
neid randa toob, sealt jälle viib.
Me vaimu, temast rahu hoovab,
see puudutus , kui õnnis inglitiib.
Sügis, ta pind , marutuulte vallas,
nüüd kitsaks jääma, kipub kallas.
Su hinge randub tema tormilaine,
taas muremõtteis, olemine maine.
Hansi!!!
Pudelipõhja arm
Pudelipõhjast kas leida võib armu,
kas unustada aitab see mineviku valu,
kas ma peituda võin joobuse varju,
kui reaalsust ma lihtsalt enam ei talu?
Kas süstides veeni vaid arutust,
aitab leida mu südamel rahu,
kas tundma pean igavest kannatust,
või aitab ka see kui Jumalat palun?
Kui süüdata sigaret veristel huultel,
kas rahustab see tormi mu sees,
või kandub see edasi neil tormistel tuultel
ja seguneb lõpuks taas pisaravees?
Kas mu veres veel voolabki armastust,
Või vaen ja viha vaid peitub mu sees,
kas tunda korda saan veel piiritut vabadust,
või märkan ma .....
Mul hinges on kaks loomust
Mis teevad head, mis teevad kurja.
Üks nõuab endale kiivust
Ja kõik plaanid tal lähevad nurja.
Teine otsib suut armastust,
Kuid kahjuks kaob tal õige rada.
Enda sees on tunda tormisust,
Kus ei ole enam headuse koda.
Seal valitsevad kurjad tuuled
Ja suureneb valune rahutus.
Enam süda ei naera, kas kuuled?
Mälestused on ainuke lohutus.
Hing tahab kallisse rahusse minna,
Kus särab uus taevalik maakond.
Kuid raske on tulla tagasi sinna,
Kus oli kord õige teekonna suund.
September
Kui ahtamaks päevad jäävad
Pea leekima vahergi lööb
Tean kindlalt: on sügis tulnud
Ja ootamas ees hallaööd
Ei armasta mina tuuli
Ei koltunud lehekõdu
Kui jalutan üksi muulil
On tuju nii nukkermõru
Meri veeretab halle laineid
Ja tibutab külma vihma
Külm närtsitab õisi kauneid
Suvesoojust tagasi ihkan
Ehkki päikesekulda olen
Ma meelisse tallele pannud
Sügis ootamatuna tuleb
Toob tormiööd üksteise kannul
Astri sügavpunased toonid
Ei suuda mind lohutada
Kui sügis põõsastel troonib
Ning proovib mind kohutada
Maren Toom 2009
Kevadilmad
Kevadilm on kui
märulifilm.
Temas on erinevaid iseloomujooni,
kuid üldiselt on ta ühte tooni.
Õues möllab kõva torm,
emal ahjus koogivorm.
Päike särab kauem taevas,
kõik on päris, mitte nagu Rootsi-laevas.
Kui üldiselt on ikka külm,
külm kui õudusfilm.
Varsti tulekul on suvi,
tekib jälle peohuvi.
Taline külaline
Viit, viit!
Oh kui külm on nurm ja niit!
Kas saan terakese siit?
Tulin kurja külma käest,
värisen veel tormi väest.
Viit, viit!
Viit, viit!
Lend’sin läbi tervet hiit,
viit, viit!
Juba vara koiduga:
midagi ei leidnud ma –
viit, viit!
Viit, viit!
Eile oli tormisõit!
Mitu, mitu sõbrakest
uinusivad igavest’ –
Kas saan terakese siit,
viit, viit!
Veresadu
Jüri suu puhub alla lund
ja see tähistab see tund
kuis tulnud aeg ära
teha suurt mära ja kära;
nagu valget täna alla kallas
ja tehti tuld igas asulas
võõra veri maad kattis
mõis ja kirik põlemas;
täiskuukuu särab taevas
selle vägi nii kirevas
mis rahvale jõudu annab
toimikutesse tegu üle kannab;
on veresadu ühine sellega
mis teema tähtpäevaga
puhtaks maa kurjusest
risti kandvast võõrastest;
hõimutantsud ümber lõkke
ja mõõkade torme avalikke
ümber kodumaa metallidega
tuleb tasumistund hobustega;
au ja vabadus soosis tegu
taastada neid ae .....
üks ilus mõte
suve soojad vihmad
pesevad marjatarnadelt sõidutee tolmu
töötegijate palgeilt soolase higi
pargipinkidelt jäätiseplekid
katusekamber kui seitsmes taevas
kus kuulata vihmapiiskade tormakat kohtumist katuseplekiga
on tunne et nii jääbki
ja ei ole siin maailmas rohkem halba
kui see suvekleidi vettinud saba
laperdamas vastu sääri
sajaga kui sajus üle õue jooksid
et võtta vastu see vihma poolt kingitud jõudehetk
November 2.0
Kokku 3 nädalat märtsist
pole olnud kevad, vaid sügis
juttu hoopis uuest aastaaiast
kuhu koerailm sisse trügis;
on olnud tormi ja taevas
hall nagu hall olla saab
lumi viimast korda tulla vaevas
kanda kinnitada veel tahab;
muidu vali tuul, vihm ja muda
jälle inetus valitseb õues
ei taheta edasi liikuda
ilmataadil igasugust põues;
olin bussi akna taga
ja just ühistranspordis
harilikult ei maga
see olek mind sundis;
paras masendav ja pask
olnud märtsi väliselu
ümbrus pruunikas nagu vask
kliimamuutus ei ole lelu;
sest veel see kuu lumi maas
peaks harilikul .....
Tormiline elu
Kirgede torm ja klatšijutud
kes ütles, et maal pole elu?
Väljaütlemata sõnad ja tegemata teod
nüüd kütavad sektoris melu.
On ülemus äkitse möku
alles seisti veel samal pool joont
ja naabrid kõrvalauulist
ei oma vähimat õigluse soont.
Me ise nii tragid ja õiged
seismas kogukonna asjade eest.
Kui heidaks ehk pilgu peegli,
kes vaatamas vastu sealt seest?
tri:nu
Muditud suund
Öösel
Tormisel merel
Oht meid ühendand pereks
Sama rütm
Sama veri
Keelel "perse sa keri!"
Meil veel on mingi alus
Ootab keegi meid talus
Kuigi kibe on meel
Ja ka süda veits valus
Kütus otsas on paagis
Õlu otsas on vaadis
Alles aerud vaid paadil
Jätku armu me Taadil...
Tähtsusetu on kunst
Ja Pallas
Kui tuletornis pole gaasi alles
Mis ühendab jõud
Päästes vägivallast
Aga sitta see majakas
Vaadake!
Kallas!