Sõnale tt leiti 4837 luuletust
Pööripäeval
öösse vaadates
suu hakkas küsima
kas lagendik valge
teab et sellisena
seista tal tuleb metsas
majal räästate tilkumiseni
seni kuni kõrs hakkab
vihkama heinamaal
lund päike mättad
sööb paljaks maa
muutub uuesti haljaks
õhus mis karge ja rõske
valgus juba silitab põske
Zwarte Piet
Mis viga sul nägu määrida
jah, kui must, näita ust
miks on vaja traditisoonist pärida
mõnel jookseb seepärast kust;
hollandlaste püha koos abivalmi
haldjaga, mis läbi korstna ronib
temast ikka kirjutada salmi
ei tee paha ja pühi ehib;
aga vat, neegritele ei meeldi
et neid "mõnitatakse"
isegi Hollandi riigikohtus vaieldi
et neegerorje halvustatakse;
sest Euroopas Holland
see, mis essana pigisi tassis üle mere
ja sellest jutust mul villand
ajab keema sita ja vere;
tänapäeval on kõik solvav
ärgu elagu siis Euroopas
tõmmude soig on mulla painav
et asi po .....
Peidan valu 16
Laud aasta seas kõige ilusam
isegi etem, kui sünnipäeval
rikkalik valik toitu võimsam
atmosfääri tunda toas all ja üleval;
ning Joulupukkit lapselapsed
ootavad mu kodus pikkisilmi
aga usud talle on ebaküpsed
ja nii lapsed kortsutavad kulmi;
kui viskan lauale rahakoti
ütlen, et sealt tulevad nende kingid
mis ära täidab nende koti
rohkem pappi, on ka üllatused pringid;
sest päris pühadevanake
ei külasta vaeseid lapsi
raskelt möödub me aastake
et lihtsam elu, võtkem kõik napsi;
olgu õnnelikud, et kodus on soe
riided seljas, toit laual ja on puhas
mis .....
Mille nimel elada?
Ühed surevad au nimel,
teised vabaduse nimel,
kolmandad surevad armastuse nimel,
neljandad surevad unistuste nimel,
viiendad surevad maagia nimel
kuuendad surevad pere nimel,
seitsmendad surevad kaitsmise nimel,
kaheksandad surevad raha nimel,
üheksandad surevad uskumuste nimel,
kümnendad surevad kire nimel,
üheteistkümnendad surevad lihtsalt,
kaheteistkümnendad surevad saamatuse tõttu,
kolmeteistkümnendad surevad mitte kui millegi nimel,
neljateistkümnendad surevad nagunii,
viieteistkümnendate jaoks oleme me kõik surnud,
see, kes elab .....
Mis?
mis mullast on võetud, see mullaks peab saama,
mis õitseb, peab närbuma,
mis laulab, peab vaikima,
mis jookseb, peab peatuma,
mis sünnib, peab surema,
mis võidetud, peab kaotama,
mis müüdud, tuleb tagasi osta,
mis kord rünnatud, tuleb nüüd kaitsta,
mis väärt, tuleb visata,
mis väärtusetu, tuleb hoida,
mis püha, tuleb põletada,
mis saatanast, tuleb nüüd kummardada,
mis päästetud, tuleb hukutada,
mis hukutatud, tuleb päästa,
mis hoolitsetud, tuleb unarusse jätta,
mis armastatud, tuleb vihata,
mis kuuldud, tuleb unustada,
mis leitud, tuleb kaotada,
mis pü .....
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.
Meie lõpp
Maailmakaart, mis upuks kui prügis,
kätte on jõudmas maailma ajaloo sügis.
Üksikud rõõmud on murede seas,
kõik need mõtted ei saa ju olla kinni vaid minu peas.
Teravad ütlemised ja vaigistatud suud,
raagus on nüüdseks kõik maailma puud.
Üks elujärk küll lõppes, kuid kas üldse algamas on ta taas,
või kas meie meteoriidiks saab odavast plastikust vaas?
Jõulud jõudvad
Jõulud jõudvad varsti siia,
kuusepuu saab ehted,
mille alla kinke viia,
jõulutunne ehtne.
Vaata ringi, kõikjal juba
hanged, hallad maas,
lastele saab antud luba
luuletada taas.
Lumi langes helvestena
Sinu põse peale,
talv see külma paitusega
puna loomas palge,
jõulurõõmu täis saab süda,
meie laste hing,
lähedaste, kallitega
täitub aastaring.
Lähedased kogunemas
suure laua ümber,
lapsed komme krõbistamas,
laual jõulukringel.
Pühad toomas kokku neid,
kes ammu pole näinud,
nüüd saab kuulda rohkem veel,
kuidas on neil läinud.
Oota, kallis, oo .....
Naeratus
Mu mõtted keerlevad kui torm,
ei ma kunagi poolda olla morn.
Naeratus on õnnelaeka võtmeks,
naerata, et iga kurb hetk lõppeks.
Naeratus on see, mis avab hinge,
polegi vaja inimesele muid kinke.
Naeratus on võluva toimega,
eriti, kui kaasneb rõõmuhõiskega.
Siiras naeratus on parim murede ravim,
vahet pole, kas oled noorim või vanim.
Naeratus on kui müstiline hüpnoos,
ei sellest teki kunagi üledoos.
Naeratus on see, mis tõmbab ligi,
võimalik, et armastuseni see viibki.
Naeratus on see, mis paneb särama,
hommikuti võluval moel ärkama.
Naeratus on õnnelik .....
Meri
Merel on sinuga alati rahu,
merel on sinu poolt loodud aeg,
merel on tähed ja kuu,
merel on päike ja pilved,
merel on sügavus,
merel on lained,
merel on elu ja surm,
merel on algus,
merel on lõpp,
merel on unustus,
merel on meenutus,
merel on unistused,
merel on tühjus,
merel on süütuse puhtust,
merel on süüdlase räpasust,
merel on mõrvareid,
merel on ingleid,
merel on saatanad,
merel on linde,
merel on kalu,
merel on põhi,
merel on pind,
merel on raskus,
merel on kergus,
merel on vett.
Ajaloo veed
Vahel ma mõtlen, et ajad vist jällegi muutuvad,
taas minu maailm ja mina, kui ehmunud loomake põlevas heinas,
on valus ja verine mädanev lõhe,
ümber ja ülal ja all ja kõikjal,
kogu mu ümbrus nüüd lõpmata kõhe,
mina ja maailm ja lilleke leinas,
vahel ma mõtlen, kuidas me laseme sellisel jälkusel oma ajaloo vette suubuda?
Öeldakse, et proovi
Seekord ma tõesti proovisin,
ja kogu hingest soovisin,
et kõik see üks ainus kordki läheks nõnda, nagu ma plaanisin,
kuid jälle ma end pettumust täis kaanisin.
Seekord ma proovisin, püüdsin,
ent jälle nüüd pisarais hüüdsin,
“Et kuigi ma proovisin, ei olnud sest küllalt!”
Öeldakse ju, et proovi,
kuid, mis siis kui elu lavalaudadel avastan, et elu näitemängul puudub peaproov?
Olevik ühele igavesti surevale surematule liblikale
Plaanides mitte siia kauaks jääda,
on imelihtne neid sõnu sääda.
Sündides liblikana elaks vaid loetud päevad,
kuid nüüd ma vaatan, kuidas sajad aastad mööda läevad.
Ma elan kui liblikas, ehk ka kui lind,
sest vabana on sündinud minu hing, millel puudub hind.
Ma unistan, unustan, usun ja nean,
ja kõige vabamaks hingeks end pean.
Ma põletanud olen oma iidse silla,
ja loodan, et oma tulevikku ma maha ei pilla.
Mis sest, et elan vaid loetud päevad,
oleviku tunnid ju siiski ruttu mööda läevad.
See kõik on muinasjutt
Kuninganna peegli ees,
merineitsi vee sees.
Kuri kuningas on troonil,
prints, kel rubiinid kullast kroonil.
Lumivalgeke hammustamas õuna,
kuri kuninganna himustamas südant lõunaks.
Narratiiv on paigast ära,
muinasjutt on kaotamas oma iidse sära.
Vassilissa kaunis, ilus,
kurjus peidab end varjude vilus.
Baaba Jagaa oma majas koldes tuld teeb,
punamütsikesel seismas ees pikk tee.
Hunt nii kaval ootab aasal,
prints see käe on ulatamas kaasal.
Kolmest rubiinpunasest tilgast verest saab loits mis neab,
ja endaga kogu muinasjutumaailma põhja veab.
Tähtedelt abi on pa .....
Varemed ja sademed
Päikesekiirte eest põgenev vari,
harjumuspäratu, kriiskav ja vali.
Hõbehall, pilvine, kohev taevas,
kogu maailm nüüd üleni vaevas.
Raagus tammede kuivanud lehed,
üksikud, kurvad ja üdini õnnetud mehed.
Tundrataolised tugevad tuuled,
värvitud, värisevad huuled.
Kuukiirte eest põgenev päike,
harjumuspärane, vaga, ent mitte väike.
Hapnikust tulvil on inimtühjade linnade varemed,
puhtaks pesevad tolmust rünkpilvede sademed.
kirjutamine
pole elavat juhan liivi, pole stiili, pole riimi, pole feeli
see lause on kõigi nende vastu, kellel siin on jaksu aga valitseb tugev ideede nappus
peaks õppima parimatelt
luule on osa minust
kuigi tglt aastal kakstuhatkümme, polnud mul esinemise vastu tõmmet. olin häbelik.
tahtsin lihtsalt ennast mõtetega privaatselt tunda ja kartsin isegi klassi ees mõnda luuletust ettekanda, arvasin et keegi ei saa aru minust.
aga nüüd olen õige tüüd. räpin rohkemate eestlaste ees, kui soome töölisi saabub üle vee.
kui ma olin noor. olin fänn meie mehe igast loost. nüüd olen ise ho .....
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur