Sõnale tume leiti 272 luuletust
Tume
Kõige Kurja juur;ja nad ei kuula;
aga ma ei suuda ennast muuta; annan talle miski puhta;
et mitte keerata seda tundmust luhta;
keeruline; kui teen neid riime; silme ees teeb trikke;
kui peetrus ise; laseb mu väravatest sisse;
aga viimne tuleb ikka iseenesest; vestetes; kus enesekesksed need;
kõik need mõtted mis lenneldes;
sillutavad teed; et petta seda mis eksleb
mõõtmatutes mõõdetes; sõlmin pakti; andsin talle takti;
lasin need loomad lahti; enne kui mõistsin oma andi;
samas vanas mallis; millele miski pole kallis;
ühes mõttes; ühes mõtetus mõõtmes;
mõistes kuida .....
Mida?
Tuli kiri, soovitakse head uut aastat
ei pannud aega tähele
et jaanuarit kaheksat
on ja aeg uuele nädalale;
mina mingit soove ei usu
ärkasin alles viinauimast
laua all metanool ei rusu
nii hullusti, mida oodata uuest aastast;
mul pole vaja mingeid sõnu
mida automaatne server saadab
päriselust ei tunne mõnu
soovid facebookist ootusi reedab;
juba enne uut aastat võtsin
kuuse maha ja ahju ajasin
nagu sitt pilpa peal, ma vaatasin
ainult 1 nädal seda püsti hoidsin;
mida - mul külm hakkas
mida - on boheemlase elu
mida - optimism lakkas
mida - töönädal ja pask .....
Tulvad
Öösiti tulevad tulvad
Neil on tuled ja nurgad
Tuli on nii jahe
Siiski kuidagi mahe
Tulvasid tulemas näha
Igaüks meist tahaks
Kuid siiski, mitte täna
Vaiki ja heida maha
Maas pilk eksib voodi alla
Sealt öösiti tulvavad varjud
Silmad paned kinni, päästad nad valla
Keegi ei kuule kuis sa karjud
Otsa vaadates tundud kui mõrvar
Tõuseks üles, ei, siiski täna ei viitsi
Sinakasvalge valgus täidab kõrvad
Silme ees on mustad viisid
Saatanlik vabadus....
Tunnen vabadust, tulla ja minna…
Võiksin olla nii lind kui kala…
Ja vahest saata kõik otseteed sinna…
Kuhu isegi keiser käib jala…..
Linnuna lendaksin üle taeva….
Vaid tähed mul näitaksid teed..
Poleks muresid….ühtegi vaeva…
Silmis ookeani sinavad veed
Ujuksin kalana lihtsalt ära
Kõrvus kõlamas saatanlik hõik….
Taevakaarel on piltilus värav
Mille taga kord kohtume kõik…
Tumedus
Viha on.
tapmis iha on .
peeneks purustamise lihased sind hakkivad kuni oled surnud.
Tuled pisar silmis.
tuled palud vabandust ja muudad enda suhtumist kui filmis.
Türa ära minuga väitle.
Mõttetöö on sul väike.
Analüüsin ja toon näiteid.
Kas sa türa saad üldse midagi aru.
Vaimupuudust sa ise palud.
Ja nüüd sa nutad et ma olen julm ja löön sind jalust.
Sa kompad piire ja kui kinni püüan sa ei pääse, sa piinled.
Lüües olen stiilne.
Iga sõna mis tuleb mu seest on viimne.
Rahustan sellega et kirjutan riime.
Kirjutan mis juhtub päriselt ja juhtub kodu seinte .....
Südamest sinuga
Istume vaikuses
talve külmas
lume hanges
Õhk õrn puudutus
ja igatsus sinu silmis kutsub mind sinu poole
Ma pole üksi .....
hinges on õnnetunne
Kui sa vaid teaksid
kui palju ma nüüd mõtlen sulle
Otsin sõnu kauneid
mis hoiaks sind minu juures
Kuid sina .......
sina rändad ikka oma teed üksi
et siis jälle tulla
minu juurde
Epiloog....
mu kallis sõber läksid sa…
ei jõudnud anda kätt….
jäi helge sinust mälestus…
nüüd kurb on hüvastijätt
nagu iga laine tormine
või lauge jõuab randa…
ei tule sinul enam….
elukoormat rasket kanda….
seal ülal teispool pilvepiiri…
asub veel üks kodu…
katkematult sinnapoole
kulgeb inimrodu….
igaüks meist kunagi…
saab seal oma toa…
kindlasti taas kohtume…
küll saatus annab loa….
Suveöö
Mu taevas ja mu meri on tumedad,
taevas lendleb pilvedest palee,
ja mulle tundub, et me mõlemad- õhust ja veest,
mu külmunud teedel on suveöö hinge,
meri ja taevas, kohtuvad taas, kui ennast ma vabaks siit rebin,
on pime ent kerge, ma vajun ja lendan,
tumedad pilved ja meri.
Me rändame mööda üht ringi,
rändame kuniks on taevas ja meri,
mööda vee ja taeva piiri,
üht tumedat pilve ma otsin,
ringi käib pea, ma vajun ja lendan,
suveöö õhust ja veest,
Sügisluuled
Ei sügis tumene, see vaid tundub nii.
On suvepikendus oma sooja tooniga.
Lahkus ja armastus on sügise maitsed,
ta lahkus ja karvastus su palgede kaitseks.
Südames sügis sa, siiralt siidine.
Värve on aimata vaid mõned tuhanded.
Ei sõnugi riita saa puudena laduda,
mõned sügistormiga võivad kaduda.
Las aga lendab nüüd, see suvi, no las ta läeb.
Puud saavad uued rüüd ja kallistavad käed.
Ei, sina tuulemeel, saagi mul muuta teed,
teen, mida ikka teen sooja rõõmuga.
Jah, sina armukeel, mu luulemuusika,
joon sinu ande teed suure sõõmuga.
(5.10.2022)
Viis .....
Muretu
Muretuid päevi olemas pole
mitte ühtegi pole
kui ainult siis hetked
väikesed
Kui saaks olla üks päev
ühes kohas
kellegagi
ilma et mõtleks
ilma et peaks
ilma et vajaks
Kas see oleks muretu
sest tead
et hetked kuluvad
meeletus tempos
nagu liivakellaliiv
Saaks nii et elaks
igas uues hetkes uue elu
igas hetkes
"Tere ma sündisin"
elada kasvada küpseda surra
"Head aega ma lähen
järgmisse hetke
kohtume seal"
Oleks vaid see viimane hetk
kui muretseks
kahetseks
ehk isegi nutaks
mõtleks ja tunneks
oleks kurb
teaks
et järgmist hetke ei tule
Aga päev .....
Armu Täis Päevad
isa sinine tööpluus
eestimaa suvepäikese käes pleekinud
ja punasesõstra moosist
ema poolt kiiruga segatud morss
tarbeklaasi kannus
enne lähenevat äikest
kiiruga rüübatud
töö lõpetatud
kui rasked vihmapiisad
panid kruusase külavahetee aurama
ja muutsid eterniitkatused tumedaks
ema armu täis silmad
vaatamas järele pühapäevasele bussile
mis mind ikka viis
ja vahel ka tõi
sealt ma tulin oma kolme õlekõrrega
märgates et mõnel polnud ühtegi
aga ise helistasin juba varsti sõbrale
06.01.24.
Sütitan küünla sulle,
kes sa mind kaitsed sealt,
mässin oma käed su ümber,
soovides üht ja ainsat,
et sul oleks hea.
Ühel päeval taas me kohtume,
oota mind seal,
sest vaid koos me suudame
meenutada head.
Sind enda embuses hoian,
kuni kustun ma
ning siis kauges homses
koos me särame taas.
Emand
Amm laulab ja kiigutab hälli,
vanad silmad vaatavad öist taevast nii halli,
amm laulab ja lapsuke magab,
ööpimedus päeva maha matab,
amm kiigutab hälli, laulab ja vaatab aknast kohisevat merd ja pimedat ööd,
ta hilisõhtul, hommikul, päeval teeb tööd,
amm hoiab ja kasvatab, armastab ka,
võõrast last, keda südame all kandnud pole ta,
amm näeb kõrvalt, kuis rinnalapsest noor kaunis emand sirgub,
juba lapsuke hällist kukekiremise saatel ise virgub,
kuhu lähevad aastad, kui armastad võõra verd,
kuhu lähevad aastad, kui hällilaulu lauldes vaatad öist pimedust ja .....
Aasta vahetub
Kella löögid viivad möödanikku,
uus aasta saabub, kust kõik algab.
Süda täis lootust, unistusi sees,
koidikul algab uus aeg taas.
Rakettide sära taevasse tõuseb,
õnnesoovid lendavad tuule tiivul.
Koos sõprade ja lähedastega,
astume sammu uude homsesse.
Vana aeg jääb mälestuste varju,
uuel lehel meie lugude algus.
Aastanumbri vahetumisel võime tunda,
uut lootust, armastust ja rõõmu imelist.