Sõnale tuul leiti 1234 luuletust
Saatuseõde
Ma tunnen tülgastust nii suurt.
Inimesed me ümber nii võltsid.
Kutsun ja meelitan siia tuult,
et pühiks me seljast need hõlstid.
Tuli, kõrveta need kõverad grimassid,
mis seatud näole teesklemiseks vaid!
Sisemuses kõik on omadega sassis.
Millega nad küll hakkama said?
Vesi, vooluga vii kaasa sundused,
mille ühiskond meile peale surund!
Igaühel olemas on oma tundmused,
mis ajaga meie meeltest on unund.
Maa, kasvama neis pane lootusesäde,
et helgemalt nad maailma näeks!
Igaühel on ju saatuseõde,
kes raskustes, valus on abikäeks!
Kaootiline ilu
See on nii ilus - lehed lasevad
end lihtsalt tuulel kanda.
Autod kihutavad -
koguaeg on neil kiire -
lompidest läbi
ja see vesi sõidab
nendega kaasa,
lendab igale poole
ja sahiseb rataste all.
Õhtu on pime ja ainult
kollaselt vilkuvad foorid
valgustavad seda
kaootilist kulgemist.
Keegi ei märka seda ilu.
Ilu varjatud kujul.
Ainult tumedasse riietatud
tanksaabastes neiu,
kes seest küll ainult
säravamaks muutub.
Unelind
Head ööd mu kallid rõõmusegused lapsed,
tehtud soojadest tuultest - kohe kadumas.
Teid toitku rõõmuga veel rohkem unekapsel,
kui öötaevas linnutiibu adumas.
Mis kannavad sõnumit endas,
just loodud teile mu lapsed
ja hommikupäiksega lausub
rohultki minema kaste.
Teid saadab terve päeva
see vaikiv siidsuline lind,
teid saadab tasa, kuid naerab
nagu jahe, õhkõrn tuuleiil.
Siis teadke, et kui ma ka pole,
see tuulepuudutus toetab teid.
Öötaevaga jällegi tulen,
magama uinutan teid.
Do not stand at my grave and weep
Do not stand at my grave and weep:
I am not there; I do not sleep.
I am a thousand winds that blow,
I am the diamond glints on snow,
I am the sun on ripened grain,
I am the gentle autumn rain.
When you awaken in the morning’s hush
I am the swift uplifting rush
Of quiet birds in circling flight.
I am the soft starshine at night.
Do not stand at my grave and cry:
I am not there; I did not die.
Mary Elizabeth Frye
Põgenemine
Ta sülitas vaid päri tuult,
Pärineks ta justkui kuult.
Ei takistanud teda tuul ega vihm,
Ei hoidnud teda kinni kett või rihm.
Rebis end vabaks ja kadus,
Ettejääjad jalge alla ladus.
Ronis üles künkast ja mäest,
Oma rada rajas kõigest väest.
Toosude külge jäi vaid tolm,
See juhtus öösel kell kolm.
Kui kadus ta pimedusse,
Ta tee mattus saladusse.
Kadunud tunne
Ma ei ütle, et armastan sind,
see on kui vabaduse petmine.
Tahan olla julm, üksi jäta mind,
suudlen sind hellalt ja palun siis mine.
Ma ei vaja su truudust,
su sõnad on kui tühine tuul.
Sa tegid kõik katki, mu süda on must,
kadunud on tunne, mis oli nii suur.
Seinast ja laest
Kas oled alanud seinast ja laest,
ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Alanud kruusast, savist ja paest -
sulgenud silmad, kus tuul puhub toast?
Kas oled leppinud päevad ja ööd,
et polegi paljukest, mida sa sööd,
et polegi midagi kui ainult tööd -
kuni on parajaks kasvanud vööd?
Kas oled vaadanud, kiiganud ellu
kaugelt - sest lähemalt ei ole lastud,
talletand pilte ja paiku su mällu,
et oleks jõudu, kui aeg tuleb vastu?
Kas oled kuulanud mõtteid ja juttu,
nagu seal polekski sinuga seotut?
Katsunud peitudes pageda uttu,
varjata iseend, näotut ja teotut?
K .....
Saadan teele
Jälle saadan teele
ühe tobu...
Ta saja aakri metsa
kaotand kodu...
Klamberkinni hoiab
tuule käest,
alla ronib
üles viivast mäest...
Omad annan kaasa
jalavarjud,
kuni paljasjalu
nendes harjub,
kuni kivistub ta
liivaloss –
seniks aitab
jumal-teab-kaloss.
/Mari*Uri/
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
üks kord veel
kas ma talun kuulatada
kuidas pisar nutab
kuidas naer su üle naerab
võim see ümbert võtab
virin veereb varrukast
nii üles kääritav
keelelt kallub mis ei ole
pähe määritav
kas ma talun tunnetada
kus on peidus arm
kuidas hajus silmist lust
et kappi kadus tarm
kas ma suudan üks kord veel
hoida kõrgel lippu
rebituna tuulte käes mis
jäänud lonti tippu
kas ma talun
üks kord veel
öelda sulle et
põhjuseks ei ole minu
võtmata tablett
kas ma võiksin üks kord veel
peale kõige muu
vaid magustoidu maitsetega
sulgeda su suu
Sanya
Maga, mu kallis
Maga, mu kallis, maga.
On puu meil akna taga,
ta pimedas vaikselt oma kiikuvaid oksasid kehitab
ja sulle oma südamelehtedega uniselt lehvitab
pärast päevatööd:
"Head ööd!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On kuu meil akna taga,
ta pilvede vahelt sulle magusasti naeratab läbi une,
nagu sind valgesse pehmesse vativoodisse heituma meelitaks:
"Tule, tule!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On tuul meil akna taga,
ta heasti tasakesi sulle oma kauneimat vileviisikest luulutab
ja kosutavat parimast paremat unenäolist muinasjuttu
kuulutab:
"V .....