Sõnale uksildus leiti 57 luuletust
Ma armastasin tartlast
Kui Tammsaare kirjutas "Ma armastan sakslast",
siis mina ütlen, et täna ma armastan tartlast!
Ei sa ei mõista, ma armastan sind ju ka aga täna
täna...ma armastan kõiki...ma armastan kõike!
Sa ei saa aru! Ma pole kõigile! Ma olegi kõik!
Peegeldus sinust ja temast ja neist kõigist!
Aga sina ei saa aru, sina tahad ühte ja tõelist,
Sa tahad olla Päike, kõik või ei midagi!
Minu süda ja hing kuuluvad aga kõigile!
Aga sina ei saa aru...
Mine siis üle betoonsilla ja vaata kõrgelt mu poole kui Kuu,
Kas nüüd tunned kuidas on olla mina?
Kas kõik pole mitte kaunis?
.....
suht siiber
ei taha suitsetada, ei taha magada,
ei taha liikuda, ega lamada,
ei taha näha kõiki teisi,
ent üksildus, see hirmutas,
kui enesega vastamisi seisin.
mul pole tuju, et lugeda,
pole tuju, et miskit luua,
tunnen, kuis tahan tal' kaissu pugeda,
kuid ei suuda end ta kõrvale tuua.
kadunud on mu julgus,
alles veidike hellust,
palju kergem mul tundus,
endas hiljem sain selgust.
Kohtumised
Mul ei ole sulle sõnu
laulukatse nurjus
järgneb vaikus- piin ja mõnu
sõnadeta kurjus
Tunnen külma õhu fronti
udu tihedust ja rõskust
mööda nahka verd ja konti
hinge jõudev valu laskus
Matan mõttes mitu keha
ammu ilma sinu vaimust
mida eksiga veel teha
karistuseks katkend lõimust
Helged mõtted parinaga
heidan- üksildus mu selts
lahkun- minnes pori taga
ees on helgus- igikelts
Hulgun ulas külmun kõngen
elusõnadeta hauas
lumelagedatel langen
metsas kajad: "Kaua's kaua's"
Kandes ennast- jäätund vakka
mõeldes lauluväega linnust
ükskord sajandite .....
Väsinud
enam ei taha nagu uskuda
enam ei taha nagu loota
ma olen harjunud selja näitamisega
"head aega" ütlemisega
soovide kustumisega
heade aegade kadumisega
üksildusega
(mida ma tegelikult ei talu
aga aega sellele olen ikka varun'd)
nende nelja seinaga
külma ja rõskega
ma tahan näha tõelist päikest
mitte seda Eestimaa lühikest suve
ma tahan lennata kaugele
ja puhata
higistada endast välja
mineviku ja õudused
ja pesta ennast läbipaistvas helesinises vees
et sündida uuesti
UneSüda
Unes nutta
Ühelainsal toonil
Mängida huvitavamaid viise
Olles üksilduse troonil
Säästa südant murest
Iseenda soovil
Olles lähedaste lähedal
Neist endist kaugemalgi
Neilt midagi palumata
Vaid rahutult jalutades
Kuhugi jõudmata
Möödumisi kiirendades
Lihtsalt seistes
Ritta seades mitmekülgseid mõtteid
Ei ilmne uusi
Ega vanu võtteid
14.11.2019; 00.55
Igavene ärkvelolek
Mu põhikooli klassivend
suri eelmine nädalavahetus
ei suutnud ta kaista end
luulude eest, mis pähe mahtus;
ta oli skisofreenik
kes kartis teisikuid
kui klassis iga teine kodanik
kellega koolis kuid;
küllap elu endalt võtiski
kuna kartis võõraid kodus
alati paranoia esineski
enda tuppa luku taha kadus;
vandunud ta naabritele
kuidas nägi muste varju
ja et ta jääks igavesti ärkvele
tema kingades sellega ei harju;
kuulnud koputusi ja hüüdmist
tema nime ning terrorit
psühholoogilise sõjaga murdmist
tehti ja lubati rünnata ka naabrit;
taheti isegi tema .....
mõned pildikesed suvest
on igal õiel lehel oma kulg
taeva all sa lahus oled sellest
samamoodi eemal sinust
vihm ja muld õnneks mitte
meelel päikse kuld
*
metsviinapuu veretamise
ritsikate siristamise kõrvale
jasmiinipõõsas
mida on mul lisaks sellele
suvepäeva anda
jõeäärse kalda pilliroos olemine
apelsinikollaste kõrvitsate paisumine
astrite jaheda õitsemise kõrvale
aias peenral
kiirteed MacDonaldid pangad
pilgeni asju täis kaubamajad
igaõhtused mõrvad ekraanidel
inimese üksildus metroode džunglites
igikestva armastuse igatsus
ritsikad augustiöös
oma hõõguv .....
Üksindus
Kõik, mis on piiratud, ei ole üksindus,
üksindus on igal juhul lõpmatu.
Alla, alla, alla üksinduse pimedusse,
Nad lähevad õrnalt – mõjutamatu, piiritu, lugematu.
Kui õnnelik on suur üksildus!
Ärge kunagi unustage korgistamist ja peent üksildust.
Kõik, mis on õhuke, ei ole igatsus,
igatsus on igal juhul rasv.
Igatsus on õhuke. igatsus on ülirasvane,
aga igatsus on ülekaaluline.
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
veel mõni rida ajast..
Su arm mu ümber
päevas oli kui
juuni pillav õitsemine
tuules puude kohin
ei lõpeta seda kella löök
mis tornis tunde lööb
mis veel mul tahta ööks
kui taeva veerel eha valgus
Su arm mu tuppa
samamoodi valgub
mu suu ta kannul
huultel hõõg ees
kohtumise janus rõõm
*
üksilduse karikas
kildudeks löö eal
ei vabane muidu
sa ööst
hinge mis sööb
Kuidas võtta.
Nad ütlevad, et ma ei oska armastust vastu võtta
ja nad ei eksi.
Ma ei oskagi.
Keegi pole õpetanud ja taas pean olema iseõppija rollis.
Kuidas võtta vastu armastust, sest annan ma ju kohati isegi rohkem, kui võiks ja saaks.
Misantroop.
Nad ütlevad. Samas mu töö ei eelda seda, et inimesi hoiaksin endast eemal või et ei peatuks nende silmad minu omades.
Tulin selleks, et jääda ja luua.
Olla ja olla nähtav, eelkõige iseenda jaoks.
See kogus või grammike, mis mul iseenda jaoks enesearmastuse varasalves on kogutud ja jäetud,
see kuulub mulle.
Ühtlasi annan kõi .....
Magnetpooluste polaarsused
Ma olen nõus, et kui Sina räägid
siis mina vaikin,
ma olen nõus olema vastandpoolus,
kui sa oled võitleja võin mina olla põgeneja
ja kui sina oled rändaja
võin mina olla kohale jääja
Kui sina oled seikleja
võin mina olla kodus istuja
kui sina oled terve
võin mina olla haige
Mida kõike sa soovid
ma annan Sulle
ma peegeldan Sulle Sind ennast ja Su tervilikkust
Kui ma kardan,
siis sa ei karda
Ja vist parem on nii, et kardan mina,
sest siis Sina ei pea hirmu tundma
ja mina olen leppinud oma üksilduse palees elama
Ma ei tahaks, et ükski rida Su hinge kinni .....
