Sõnale unes leiti 268 luuletust
unes või ilmsi
unes või uduselt ilmsi
kattis külmhigi silmi -
selga tõmmatud võrksärk
õmmeldud embleemist märk.
rannet soonimas verest purpurpunane kanüül -
sattusin siia paika nende lollide mõtete süül
majja kuhu on rajatud katkiste hingede asüül.
lävib mind inimeseks saamise kannatuste valu.
unes või uduselt ilmsi
-----------------------------------------------
ei suutnud sulgeda kogetud õudusfilmi ees silmi.
Unes või Ilmsi
Kas unes või ilmsi?
Kas päriselt on kõik see?
Kas kaua kestab veel?
Kas unes või ilmsi?
seda kõike tunnen ja näen
sinust ilma ma jään
Kas päriselt on kõik see?
sind oma kaisus hoian
veel su lõhna enda riietel tunnen
Kas kaua kestab veel?
see hetk kui sinust ma mõtlen
aeg mil ainiti su nime ütlen
Ei ole unes vaid ilmsi
kui seda kõike tunnen ja näen
oma südames sind alati tunnen ning näen
Päriselt on kõik see
sind ikka oma kaisus veel hoian
oma hinges sind lõputult hoian
Jah kaua kestab kõik veel
igavik kestab kui sinust ma mõtlen
oma meelel .....
unes või ilmsi vahel
Su külmetavad sõrmed
mantli varrukais
kinnasteta käed
vastu hommikut
unel meenusid
nad uuesti pihku
tahtsin võtta soojendada
oma hingeõhust
palju talvi sellest
on möödunud
ikka teen unes või
ilmsi vahel seda
hinge tuleks kui
uuesti tagasi
seesama märtsi kevad
Nägin unes päkapikku
Unes nägin päkapikku
suure tutimütsiga
aknalaual oli rippu
sussi sisse kippus ta.
Hiilis ringi siin-ja seal
kõikjal nägi ainult head
midag ta kotti toppis
midagi sussi sisse kandis.
Kuusepuule laulu laulis
pani kuuse särama
ja siis hakkas liikuma
uusi jälgi tegema.
Küll see uni oli tore,
aga päkapikku ju ei ole!
Akna all on jäljed lumes
päkapikk mind külastas unes
ta on siiski olemas, jõuluajal kallimas.
Unes nägin ilusat maailma
Unes nägin ilusat maailma,
inimesed olid nii lahked ja head.
Vaikides vaatasid teineteisel' silma,
naeratus säras neil huulte peal.
Ei olnud kära ei jutuvada,
kõik oli nii selge, ilma peal.
Päike paistis kogu aja,
päikeseenergia laadis südameid.
Loomad ja linnud-,kõik olid sõbrad,
kiskjaid ses maailmas ei kohanud.
Nälga ei olnud, janu ei tundnud,
lilled kõik veeta elasid.
Linnulaulust rõkkas taevas,
mõnda viisi ei tundnutki.
Selles ilmas puudusid vaevad
ja valust polnud juttugi.
Unes nägin ilusat maailma,
inimesed olid nii lahked ja head.
Inimesed olid n .....
Sa tulid unes
Sa tulid unes –
palud lambi läita
ja leinates
silm veega täita.
Ma pole ema
ega eksist arm,
vaid noorusmälestus –
ammune lavasarm…
Kuid praegu tunnetan,
et hoiad minust…
Kaost ennetan
ja räägin sinust:
su tinglik elutee
on ikka valla,
kas oled üleval
või kuulud alla…
Ei saada armastust,
kui pikalt palud…
Veel veidi kannatust!
Ma tean, et talud…
On tihti inimlaps
ju poolest pime
ka valges valguses –
see pole ime…
Ma annan lambi nüüd
su enda kätte
ja peosse surun virna
salvikrätte –
sest õppima pead ikka
omaette,
et mida tead ja t .....
Tähtis... sina... tee
Öeldakse
tähtis pole sihtkoht
tähtis on tee
Teest veel tähtsamad
on löökaugud
siis võib olla kevade
Siis võib
võibolla maurata
võib võibolla tükke teha
võib sind unedes kimbutada
Võin kõike mis keelel
mis meelel
mis seintele soditud
Võin sind- võin ennast
südame kujulise ukseavaga
üksikkambrisse lukustada
naljaviluks
Võin auke vältides
joobnuna vingerdada
võin valehäbi tundmata
neisse kukkuda
Sisse kukkudes vaid muiatakse
tähendusrikkalt kaasatundvalt
et ju see oli vältimatu
paratamatu
Tean kuhu lähen
aga pean meeles ka tähtsa .....
Lihavõttejänes
Oli ilmsi see või unes -
meil käis lihavõttejänes!
shokolaadimune munes
meile lihavõttejänes.
Oh, et teinekord ei läheks,
ära ta nii kibekähku!
Munadest jäi meile väheks,
aga jänes pani plehku...
Küllap jänes jätta tahaks
kümme kilo komme maha,
aga mis seal panna pahaks-
jänesel on vähe raha...
Minu uni
Unes punusin võililledest pärga,
nii ilus oli kollase vaiba peal olla,
liblikad lendasid siia ja sinna,
mesimumm mett mesitarru vinnas.
Hõbedane ojakene aina voolas,
oja vulinat linnukene oksal kuulas,
päikene kuldseid kiiri samblasülle pillas-,
Minu uni sai õnne ja armastust täis.
kahetsus
Nägin sind sõsarake unes,
ütles vanem vend täna telefonikõnes.
Läksid lapsuke käekõrval säält mäekäänust alla,
kruus lapsel peos, et metsmaasikaid tuua.
Sõitsin teile raiesmikult vastu -
olin sealt marjad just korjanud
ühele naisele, et meeleheaks viia.
Tema ihales maasikaid,
mina teda...
Lasin autoakna alla ja ütlesin,
et pole teil mõtet tühja trampida,
korjatud kõik ja sõitsin edasi
maasikaid armu altarile viima.
Kuis küll ärgates oli mul valus,
et ei andnud neid marju sulle,
sõsarake!
29.03.24.
Kevadekuulutajad
Iga pung ja leheke puul
kuulutavad kevadet,
vilistab kuldnokk kollasel suul,
tervitab kevadet.
Iga lilleke, mis metsa all sirgub,
karuott, kes unest virgub,
rõõmsalt vulisev ojake,
kõik kuulutavad kevadet.
Künnivares mustas kuues,
kraaksub nii, et must on maa,
päike kuldab metsaveerel,
kütab soojaks kogu maa.
Kevadel on ilu palju,
rõõme rohket jagada,
päevad pikenevad kukesammul
tore on koos kevadega elada!
maa peal olla
ärkasin ehmudes
üles sellest keegi unes
silitas pead väga hellalt
nii et hakkas hea
oled see sina ema
küsisin vaikisid
ära läksid
vastamise eest
vist maa peal olla
on väga vilu viimaks
eemalt kohmasid
mida seal üldse teed
ons alles me keel
elus eesti meel
kuhu veel oled
täna kiiruga teel
ärkasin ehmudes
üles sellest keegi unes
hellalt silitas pead
korraga tundsin
ilmas kaua pole olnud
olla nii kerge ja hea
Kevad ennast kõikjal näitab
Kevad ennast aina rohkem näitab,
mahe tuul puudelatvu paitab,
õrnas vihmas putukas end peseb,
lepatriinu turnib rohelisel lehel.
Linnud läbisegi siristavad,
karud mõmisedes unest ärkavad,
lumi kadunud on ammu,
talvetaadil pole enam rammu.
Kevad muudkui tipib,
tikib looduses,
ilu ellu kannab,
hingele rahu, südamele rõõmu annab.
Taas ärkan siia maailma
Taas ärkan siia maailma,
unes hoopis teine elu
ringutades mõtlesin.
Vahel unes ilusam on elu,
vahel kiirelt üles tahaks ärgata.
Hea on see, et uni ei jää meelde,
muidu hakkad elu raiskama,
tahad minna ja jääda unemaailma suurde,
reaalset elu unustada.
Siiski rohkem tahaks päris elu näha,
tunda ja meelde jätta ta.
Jah, unes viibid teises elus-,
seal lihtsalt hea on puhata.
Mõtted kevades
Silmi juba vidukile ajab
päikesekiir, mis nii ere on,
sulavad kõik teed ja rajad,
kevad salaja põue pugenud on.
Sinililled kikitavad kõrvu,
lumikellukesed unest virguvad,
puukoor end lahti rebib,
mahlad nirinal voolavad.
Õhusoojad tagasi toovad
rändlinde, kes juba on teel,
kõik mõtted kevadesse viivad-
Jah, liialt kärsitu mu meel.
Unenägu
täna öösel unes väisasin üht kauget linna…
see oli koht kuhu tahaks tagasi veel minna..
linnamüürid , kirikud, keskaegsed majad…
ja kõik on seal ju tasuta…. võta palju vajad…..
kus elanikud..neiud, sinisilmsed, malbed…
mul naeratasid kelmikalt…neil õhetasid palged…
kõndimiseks kasutati seal vaid tantsusammu……
minul kõik läks segi…pole tantsind juba ammu…
sel hetkel katkes kõik ja ärkvel olin juba…
No pole antud mulle lõbustusteks luba…
vaid meenutusi helgeid…. peast käib läbi rodu…
kas linnast sellisest võiks saada mulle ko .....
