Sõnale unes leiti 268 luuletust
vaikus gehennas
ei ole minevikku
tulevikki kaotsis uduhõlmas
kruustangide vahel muljutud kolp
igavuse läte
saatuse vesi tööd ei künna
kui ees on tühi valus hing
oo laidate maha mu sälgatuse
matate soppidesse
millest isegi õhk läbi ei murra
aga keha mis hingega koostööd tegi
vaime tappis verd janunes kirikuid põletas
tema te rebite lõhki ja
toidate tähtedele
ja alles jääb vaid
hele lootus
olemise pisaraist
Rutiin
Iga hommik sama jama,
vaja üles tõusta vara.
Sammud kooli poole seada,
valemeid on vaja teada.
Päike juba kõrgel taevas
kui mina ikka unes vaevan.
Miks küll kestab kool nii kaua?
Ega keegi pole rauast.
Pärast kooli paha olla,
pea valutab ja käsi väsind.
Väsimus mind on surund alla
kuid oma rõõmu ma ei varja.
Aga pole hullu!
Ehkki väljas juba pime, jätkub kodus õppimine...
© Peeter Hansen, autor.
SURM
Kodu hoovil autost tulid,
arvasin et oled mulle.
Tean sa pole mingi suli,
ometigi tõid mu tulle.
Jäin ma üksi endaga
võimatu unest ärgata.
Tahtsin ainult lendama,
lootsin sind ma märgata.
Päev mil lootus lõpuks suri,
tuligi mees mustas.
Eemalt paistis ilme kuri,
piklik nägu, kõrge turi.
Mind korraks vihast pilkas,
ma sind veel meenutasin.
Ta südame mult lõikas
ja Sinule ta hõikas...
Valge laev
Vahel mõtlen valgest laevast,
sellist valgel hobusel...
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.
...
Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest -
seal, kus vesi tõstab taeva
välja oma raugusest.
Valge laev see kandis randa
suurel hulgal kaasasid:
vürste, kunne ja korsaare,
kindraleid ja pašasid.
Sõitsid maale pikas rivis,
lipsumõõgad vehkimas,
kübaratel kirjud suled
armusoove ehtimas.
...
Valge laev on saetud ammu
lossitorni laastudeks,
valge hobu kaaslane mul
pidudeks ja paastudeks.
Aga prints see lasi jalga,
vaatamata tagasi -
nägin teda un .....
Uus elu
Roiskunud liha lehk
on äratanud elu
sa lamad õndsas unes
sa ei tunne keha valu
Sul on hea
oled leidnud rahu
oled kaotanud pea
ja rinnalt ühe tahu
Ja punase musta kirjuks
oled värvinud ümbritseva rohu
ja kihavaks kaitsvaks varjuks
on kärbsed muutnud su ümber õhu
Su hing on ära juba nädal
kuid elu keeb su roiskund kehas
seal valged väänlevad vaglad
nad kümblevad su talumatus lehas
Sa ei ole kurb
sa andnud oled uue elu
sind ennast kaitseb surm
sind iial ei piina elu valu
halb unenägu
siblivalt ülespoole sabisev lehepuru
mass suitsetatud liha läbi kõndimas
viilutatud maitsestatult kõrbenud tükk
vardad torgatud pimesi õnnelikku kohta
raisakotkad seda ei söö, vaatamiseks
näksida julgeksid, proovida ju võib
igaveses unes, kus pole segavaid tonte
tulevad kutsumata külalisena ellu
hautavad viimsedki mahlad tuulde
kuhu kandub- seda teab vaid elus ohe
Ilusa on olla seal
õhus rippuvaid mõtteid tuhandeid
kui ainult oskaks puudutada
kõiki neid, lendan siiski nagu lind
riivates salamisi tundes sind
vahel kardan tõmbun endasse
tohutu jõud, voolab embusse
kuid see muusika mängib mind
kaunid pöörded tekitades tuuli
sõnu ilusaid silub sinu huuli
ära peatu hetkekski, mu arm
seni kuni püsib tunde sarm
kõik tundub kui päriselt peos
mängib viisi uus muusikateos
Mõtlen sinust mu armas ja hea
siis tea, ilus on olla seal
Joonistuvad pildid kaunid kujundid
maalib loodus ajas hetke varjundid
jäädes oma aega, südamesse templiks
kohtume u .....
Miks näen sind ikka unes,
miks kummitad sa mind?
Mäletan ikka su põse pune,
tahaksin kõvasti kallistada sind.
Sooviksin rääkida sulle palju,
kuid sa enam ei kuule mind.
Sooviksin rääkida sulle nalju,
kuid iial ei kuule naermas sind.
Miks ei suuda unustada sind,
miks ikka veel unistan sinust?
Miks need tunded valdavad mind,
Miks pidid eemalduma minust?
Tean, et haiget tegin sulle.
Tea, et olen alati sinust hoolind.
Mu süda kuulub endiselt sulle,
Ma siiani sinust siiralt hoolin.
Päevad ei ole vennad
Päev on nagu mu täpiline kruus
Mis õhtuks saab pilgeni täis
Sõnade udunestet
Öösel siis unenägudes
Põhjani tilgatumaks
Ta piiskhaaval joon
Ja hommiku sündides
Leian ta tühjana eest
Ootamas rammuleent
Vahel sõõrub kruusi
Kibekirbet kadakakalja
Vahel mesimagusat nektarit
Aga enamasti täitub ta
Argisest kraaniveest
Päevad ei ole vennad
Maren Toom 1981
Jaanipäeva paiku
Just jaanipäeva paiku
Saab isu linnast täis
Maal imetlen päikeselaiku
Ning kuis kõrred tõstavad päid
Kauge metsasihi poolt tuleb
Mu poole üks võõras mees
Tema maha teeb sooja tule
Ja keedab raudrohuteed
Ja äkki ma tean tema nime
Ja mäletan tema käsi
Ja juba on õhtuselt pime
Ka ränduri ilme on väsind
Sõnajalgade rohelist rahu
Veel vajub üle mu keha
Meie silmisse enam ei mahu
Kuidas jõe kohal punetab eha
Oma unes näen maasikavälu
Peas mul rukkililledest pärg
Aga hommikuks kaob see mu mälust
Ja rohi on kastemärg
Maren Toom 1983
Öine peitus
Tühjas pargis kõnnib kõle nukrus
Raagus puudel kössitavad hakid
Veidi vaske kõlisedes kukrus
Sammukaja rütmi pooleks hakib
Linn on tardund nõiduslikus õudusunes
Sellel hetkel mil ma katkestan ta rahu
Kell taob tornis tunde unine ja kume
Mingil moel see lummus minusse ei mahu
Kuu on täna kummaliselt kooljavalge
Mõni täht kui ahvatledes kukub sünki vette
Valus tuul veab oma näppe üle palge
Vari laternate valgel heidab jalge ette
Pole mõtet otsida siit kodumaja
Selles linnas sündinud ma pole
Mida otsin mida oli vaja
Miks ma siia tulin unustanud olen
Kuskil .....
Tegu, mida ei saa muuta
Ta karjus mulle näkku,
pigem pean kodus sinu asemel mõnda täkku.
Ta sülitas mulle vastu nägu
ja küsis pahaselt: ,,Oli see siis väärt tegu? ´´
Ta märatses, pildus nõusid, mille materjaliks vask,
nagu näha, tuju oli tal täielik pask.
Ta räuskas, nuttis läbisegi,
,,miks, miks sa seda mulle tegid?
Olen ma siis olnud nii paha naine, ´´
küsis mult,
,,olen alati ära kannatanud päevad, mil olid mittekaine,
vasta, vasta sa inimeseloom, küsin seda ju sult. ´´
Kui ta rahunes, istus omaette vaikselt nurgas,
nägin, et tal kurb oli meel,
ütlesin: ,,Mari .....
Üle saand !
1) Üle mere puhub tuul,
ühed sõnad on suul.
Mille päike kaasa võttis,
ning aeg omamoodi sättis.
2) Need sõnad mu suul
viis tormi pilvedest tuul.
Alles jäänud vaid mälestus,
aeg ilusast ja kaunist sinust.
3) Need mälestused neis päevis,
ning kaunid unistused silmis.
Need ilusad tunded südames,
ning unistus sinust purunes.
4) Tundend ning rajad sinust
on kõik väljunud minust.
Kõik need rajad selja taha jäänud,
ning mälestused tuuleke viinud.
5) Nüüd alles on jäänud unelmad,
ja asemele on tulnud kaunid rõõmud.
Nüüd alles on jäänud unistused, .....
Ema
Iga ema seda teab
millal kõige armsamaks
oma last ta peab...
Siis kui laps on uinunud
kätu emme käel,
nutt ja kisa ununud,
õnnemuie näol...
Ja kui laps on pikutand,
ärkab unest üles,
käed su poole sirutab,
naeratab su süles...
Kui ta tujus vallatus
sinu naeru ootab
või ükskõik, mis hetkel, kus
pilk teil rõõmus kohtab...
Kui sa oled kurb või mures
ja su laps su juurde tuleb,
sügavalt su silma kaeb,
puudutab, - ja õnn sind laeb...
Uni
Ühel ööl ma nägin unes,
Kuidas jänes värvis mune.
Värvis pintsliga sips ja sops,
Lõbusalt takti lõi sabaots.
Värvis punaseks, kollaseks, lillaks,
Äkki ühe neist maha pillas.
Muna vastu kivi potsas.
Ehmusin. Uni sai otsa,
Segaduses ärkasin.
Laual märkasin
Just neidsamu kirjuid mune,
Mida jänku värvis unes.
Luuletus ainsale neiule.
Ma tunnen siin ilmas neidu vaid üht,
Kel sihvakas talje ja sirge on rüht.
Ta silmist ju kiirgab ni kaunist ju sära,
Et temast ei läheks ma iialgi ära.
Su silmist nüüd igal ööl ma und ju näen.
Mul unes ju kaunid ka tunduvad sinu käed.
Nüüd tahaksin ma sind, kes armastad mind.
Sest elu lõpuni kannaks ma sind.
Ma tahaks sind käte peal kanda
su soovidemere randa.
Paika kus koos saaks olla me kaks,
Kus elu meil muutuks siis mõnusaks.
Kas tohiksin paluda ma sinu kätt?
Või ütled siis mulle sa südamest pätt?
Kui lubaksid sina, siis tuleksin mina,
Ja kingik .....
Karupoisi kevad
Õues nägin eile karu,
Karu oli veidi pahur.
Pidi ärkama ta talveunest,
Kaevama end välja lumest.
Ta õues nägi kevadlilli,
Nüüd tatsata võib jalad villi.
Kõrgel taevas paistis päike,
pesast ilmus karu väike.
Väiksel karul tuju hea,
Ei magama ta enam pea.