Sõnale unes leiti 271 luuletust
Kohus
Mind suleti kongi kuid miks
anti hallikas räbaldund rüü
kas aastaks või kaheks- või sajandiks
ei öeldud- ei öeldud mis süü
Vangla müürid ja trellid on näivus
sulen silmad ja usun end vabaks
unes elan ja hingan ja käin kus
vanglaülem mul iial ei lubaks
Mõrkja õliga määritud raudu
kannan kui hõbejaid ehteid
rüü sätendab mõtete kaudu
täna auklikud püksid on uhked
Vangla katuselt kurgede kannul
lendan- õitsen ka ülaste kõrval
leban kivina loksuvail rannul
laskun tagasi katuste tõrval
Nokk kinni ja saba on lahti
kõik näivuses seisneb ja ongi
.....
m6
istun siin lauataga hommikul kell pool viis
tiksun arvuti taga üleväsind
endast luulet välja pressin pole see looming
pigem halba nalja tegev koomik
taahan teada mis toimub
teada kuna toibun sellest unest mis tekitab nii palju muret
kuna kasvan suureks kasvatan juured
sõnu hõõrun kui veskist jahu paiskan siis suult veel
tuulde
asi nyyd kisub põnevaks
kui ennast ma kõnetan jõhkardina end panen asjaolude üle mõtlema
pole mõtet kõhelda vahest kisub kõhedaks kui end kõrvetan
esomart ja uus mõttekuvand nägu õhetab
yks või teine pool mõlemad kohal om .....
See purunes
Sina tüdruk
kes sa olid minu unistus
sa olid õhkõrn keegi
keegi kes ei olnud kunagi minu oma
Sa küsid- meie suhe
oli täis sõprust ja austust
oli õhkõrn kui klaas
kuhu kallatakse kihisevat
Sa küsid- meil oli hea
meil oli kaua aega koos hea
me nägime harva
aga seda armsam see oli
Ma vastan ma peaaegu
ei tahtnudki midagi muud
vastan salaja unistasin
aga sulle kunagi ei öelnud
See oli õhkõrn elu
meie ühine habras ja pinnapealne
aga me teame et ometi
sügaval sisimas nii mitmekihiline
Teame et see sai lõpu
kui valasime oma haprad klaasid
täis mida .....
Homme sa tuled
Juba homme
Pühin silmist
Talveune unise
Letargia
Juba homme
Näen su silmis
Suvesädemete voogu
Juba homme
Tuled avasüli
Ootan sind ju seal
Oma kallis kohas,
Liivamägede peal.
Kaasas kivi, mille tõid
Mul kaasa kinnituseks
Suureks, et me oleme
Üksteise juures
Siis kui kireb kukk
Või loojub päevakiirte valgus
Meie jaoks
On kõik see alles algus.
Algus tundes, algus mõttes
Tundes sinu hinge varjatud teid
Minu jaoks sa oled,
Universumi parim leid
Mis tähevöös säras!
Ilmatum…. mõõtmatu
Valgus ,öö pimeduse
tagant leidsin sind ja sinu hinge
Enne sed .....
08.08.21 öös on asju
Ja kui ka võibolla unest siis ärkad,
Mõtled kas nägid ka mind?
Viivuks ültemas head ööd
Või hoopis lehvitama tuules
Äkki sinu käsi oli minu teki juures?
Kas ehk puutus see mu silmi
Põski, juukseid huuli..
Või ehk meie südameid..väga suuri?
Äkki olen unes ja seda
Kõike ma ei näinud.
Võimalik, et ainult mõttes sina
minu juures käinud…
Kas ehk kopsib tasa akna peale öös
Kohe tähti vaatan Orioni vöös
Seal sa oled Siiriusena
Helikides kumad valget
Õhetama pani mõte sinust
Minu põsed palged.
Õhetama pani täht, mis helkis
Öös mu rinna..
Sinna si .....
Igavesti hingede armastuse rotatsioonis
Su sõnad toovad mind endasse
Vaatama pikalt ja selgelt
Kus radu mööda olen käinud
Kas midagi on helget?
Või on seal asju,
mida ei taha näha ega kuulda..
Mida peidan enda eest oma mõistuse
Plokkide varju..
Ja pärast öös, iseenda unes ma karjun…
Appi..appi, mis toimub mu sees
Kas olen see taevane mina
Kus on see tunne, kus oled Sina?
Kus oled sina mu päris kallis
hinge soojuse sära
Kus oled sina, minu südame avatud värav`?
Ma tean et sa otsid
Kuidas leida tee mu juurde
Nagu minagi, tulen kinsosaali suurde
Kus vaatame filmi elust
Mis olnud ja oli
Kus kohas ol .....
M nagu mõte
Ma olen nyyd eemal
Natuke aega
Kaugel põllul korjan kartuleid ja kive
Teen tööd ja rassin
Aeg –ajalt telosse passin
Ja sis saadan südameid või kollaseid käemärke
Mõeldes igasugu värke
Mida mõlemad mõtleme nende ASJADE taga
Isegi siis, kui sa magad päeva unes või öös
Ma olen su juures, olen lihtsalt su kõrval!
Tähetolm
Vahest ma hingan aeglaselt Sind
Hingesõõmude kaupa tunnete lõhnu
Vahest ma näen, kuidas sa vaatad mind
Märgates südames rõhku,
mis suureneb tuules, ning valgustub tules
ma olen sind meeltesse peitnud
et kunagi oleks need varjatud rajad
koos käies üles ka ka leitud.
Vahest ma mõtlen, kuis oleks su käed
Kas soojad või siidiselt pehmed?
Vahest ma mõtlen, kus teed mööda läed
Või oled sa magama heitnud?
Nii nagu sina, oled mu sära, tähetolm juustes ja suul
Ni nagu mina olen su päralt, kui koos vaatame KUUD
Nii nagu meie ei mäleta selgelt, kui olime viimas .....
Julge Suur
Näen justkui und, kus ei ma leppinud, et kõik nii leplikud,
kui segadusi siin nii palju justkui silmad ähmaseks oleks puhunud keeris tuul,
keegi muu, teenriks sul, mitte see Mina su tavade järgi täitsa-täitsa hull,
kurb mu kulm, see pilk mis märkab hirmunud masohismi..mis nõnda julm,
see kõnnak see rännak süütab tuld, kõik nad ülbanud, ei iial saa küllalt ju,
kuid ei talu te isegi külma tuult, lõikab iga tõde mida valimatult pillan suust,
ilmalikus, iidne siirus mis tasakesi kiigub, et elu ei piirduks, vaid paari piiksu,
ja ahnusega, siin taipu leida, ehk see polegi i .....
Ei lõppu ei algust
Algamas uuesti, kargamas kuuled mind,
tabamas luulelist, lajatan ulmelist,
karjatan, et see maailm on paras uberik!
Tuleriit, tuleb siit, liialt tundelist,
puresin, kui munesin, juurdlesin,
mis mu suure juurde viib, mitte vimm,
fookuses peos on ritv, loovuse trikk,
mooduseks liht, riimumas, kui kirjutan,
sillutan, kõigest paar minutit minuga,
siin ilusas, elementidega kihlumas,
eeterlikus, kuues meel, kõiki vägesid..
liigutand, silma pilgutan; mõistata,
kust oma hingust saan; hirmutav,
kihutan, riimuvas, silpe viilutan,
lajatan kui miinipilduja, vabastav,
ei suuda ükski p .....
Mälestus
Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Hing nii õrn ja õhuline
nüüd taevas rahu leiab hea
Valged pilved hajunesid
udupeened pisarad hõljusid
tasa maale langesid
Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Pisut maa peale maha jättis ....
Imeilus laulukõla
meil hingedes ja südames
Kodu kontor
Tursunud silmadel kaifin
poolunes veedetud ööd
ülemus kärsitult skaibib
miks lõõskan ei ole veel tööl
Minu diivan mu kontoritool
elutoas töökoha reeglid
tõusen püsti ja olengi tööl
ümber istuvad kallid kolleegid
Öisest olengust targu ei vaiki
julgeb teha siis tunnistab mees
Juhan Liiv mulle kesköösel skaipis
et üks helin on rinnas tal sees
Poolunes ent peaaegu kaine
mu kõrvades kõlas ballaad
üle aegade igatsus paine
tahtis lilli ja isade maad
Miski uinunud laulikut rõhus
raskeks koormaks on rinna peal haud
Ei saa puhata õndsuses rahus
kui ee .....
Tibu
Koore raksudes sala-sala
tuleb munast tibu,
hakates siis ahastama,
kas on kõikjal pidu?
Munad kõikjal igat värvi,
tema koored kollased,
ajades nii täitsa närvi
pisitibu kullase.
Koputades koore pihta,
mis nii õrn ja roosakas,
lõhkus muna nõnda lihtsalt,
välja koorus tibu ka,
munad andsid palju värvi,
keetmata veel need,
pandud olid lihtsalt korvi
olles pliidi poole teel...
Tibudel nüüd hakkas kiire,
ehk saab teisi päästa veel,
ületades oma piire,
munad purunesid teel
ühest korvi otsast teise,
kahest tibust kümme sai,
nii põgenedes järgi jäid veel
.....
Kevad
Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää...
Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed...
Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele...
Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see...
Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees...
Tarmo Selter
