Sõnale uni leiti 2511 luuletust
Jõuluvimka
On ikka jõulud,
viskavad vimkat,
lubades meile taevalist lund.
Pikem mul seetõttu
unigi oli,
nägin,et koos olid
jõulud ja lumi.
Nii hea oli unes,
see magus tunne,
mul aega veel vajuda
päris unne.
Hommik reibas,
tunne imeline,
must kohvi koorega.
Kohvipaksult juba näengi,
jõulud tulevad lumega.
Kardinate vahelt uneilma,
ei ma hakka piiluma,
las see tunne
jääb mul alles,
pikaks ajaks mõlkuma.
Kuum süda
Magan lahtisilmi,
olla on mul hea,
kaminas veel tuli,
praksumas on seal.
Kuumalt lööb mu süda,
nagu süte peal,
ei ta jahtu ära,
kuniks sina seal,
huulepulga jäljed
veiniklaasi peal,
maasikane suudlus kaelal,
ilutsemas seal.
Lagi on nii madal,
mõtteid kokku loen,
uni tuleb tasa,
päeva pole veel.
Unemaailm
Unenägusid ma palju olen näinud,
üksainukene meeles mõlgub veel,
unemaailmas,kus iial pole käinud,
kus hing nii rahulik
ja muretu on meel.
Armsamatki nägin läbi udu,
ta ei rääkinud,kuid oli õnnelik,
viivuks valgetiivulised inglid,
taevamannat segasid,
vaevukuuldavalt nad hüüdsid,
elu taevas sedasi!
Püüdsin neile vastu kosta,
suud ei saanud avada,
unemaailm tasane ja vaga,
sinna tahaks jäädagi veel täna.
Tulvad
Öösiti tulevad tulvad
Neil on tuled ja nurgad
Tuli on nii jahe
Siiski kuidagi mahe
Tulvasid tulemas näha
Igaüks meist tahaks
Kuid siiski, mitte täna
Vaiki ja heida maha
Maas pilk eksib voodi alla
Sealt öösiti tulvavad varjud
Silmad paned kinni, päästad nad valla
Keegi ei kuule kuis sa karjud
Otsa vaadates tundud kui mõrvar
Tõuseks üles, ei, siiski täna ei viitsi
Sinakasvalge valgus täidab kõrvad
Silme ees on mustad viisid
Vaba maa ...
Meid ühendab sünnimaa püha, kannab hoolt,
säilitades rahva , kauni keele milles suhelda.
Ta randa , kõrguvaid metsi , viljakast mulda,
vaba meri embamas mitme ilmakaare poolt.
Iidsed veel seisavad linnad , kaitsnud meid,
linnuste ahelad , külad mis toitnud rahvaid.
Talud, kus täna veel tütreid, poegi vahvaid,
õitsengul püsivad , harivad esiisa põllumaid.
Saabunud vabadus tasa unest äratab isamaad,
aastaid elanud võõrvõimu all , eksinuid rajalt.
Kulgeb kust õnnele tee , pärime tuleviku ajalt,
lipp seni sinimustvalge , ehtimas kodumaad.
Hansi!!!
Ärge suruge
Kui vihm langes maha
Sel hetkel uinusin
ma ärgata ei taha
laske magada rsk
Andke rahu
ärge suruge
käima mööda teiste
mudaseks tallatud radu
Jätke rahule mu elu
ma ei taha teiega rääkida
ärge kehtestage keeldu
ärge üritage mind lukustada
Iseendasse
mul on oma rada
ma ei vaja te kapsaks loetud kaarti
kui tahan olen paha
aga teiega ikka ei räägi
Rännak
kulmul jõnks mis vajub laugeile
ja suleb silmad lugedes
veel vana raamatut mis kaugeile
viib meenutusi unedes
kangastuvad muistsed lummused
üks hetk sääl järve kaldal maal
sääl mulle kinkisid sa suudluse
kui karusmarjust õhkav laas
mu alateadvuses end veel sa ilmutad
ju siis on põhjust
pole lõplikult sust lahti last
need maiad tundmused ma hommikuks taas unustan
ju siis on põhjust
näo ette tõuseb mask
Aknad on jäätund
aknad on jäätund
ja laest sajab lund
lund kui und mu silmadele
silmadele und
aknad on jäätund
aknad on jäätund
ja laest sajab lund
keha voodisse suland on
saabund unede tund
aknad on jäätund
aknad on jäätund
ja laest sajab lund
lund kui und mu silmadele
mõtted on maabund
aknad on jäätund
K k K ...
Ei aeg see võinud uni olla,
päästan luule salmid valla.
Sellest kuidas Eesti rahvas,
muistselt , õnneaegu elas.
Kas ka Kalev koju jõuab,
või ta ikka Soomes veel.
Sepa juures asju ajab,
nüüd ehk tuleb koduteel.
Loodame , mõõk ta vahe,
pühib vaenust riigi pinna.
Tagasi toob aja - ärksa,
kestnud... aastasaja eest.
Sünnid elu isamaale annad,
helge , ootus rõõmust elad.
Et rahus kui lõpul elurada,
vaba, pühal pinnal uinuda.
Hansi!!!
unes või ilmsi
unes või uduselt ilmsi
kattis külmhigi silmi -
selga tõmmatud võrksärk
õmmeldud embleemist märk.
rannet soonimas verest purpurpunane kanüül -
sattusin siia paika nende lollide mõtete süül
majja kuhu on rajatud katkiste hingede asüül.
lävib mind inimeseks saamise kannatuste valu.
unes või uduselt ilmsi
-----------------------------------------------
ei suutnud sulgeda kogetud õudusfilmi ees silmi.
Unelind
Head ööd mu kallid rõõmusegused lapsed,
tehtud soojadest tuultest - kohe kadumas.
Teid toitku rõõmuga veel rohkem unekapsel,
kui öötaevas linnutiibu adumas.
Mis kannavad sõnumit endas,
just loodud teile mu lapsed
ja hommikupäiksega lausub
rohultki minema kaste.
Teid saadab terve päeva
see vaikiv siidsuline lind,
teid saadab tasa, kuid naerab
nagu jahe, õhkõrn tuuleiil.
Siis teadke, et kui ma ka pole,
see tuulepuudutus toetab teid.
Öötaevaga jällegi tulen,
magama uinutan teid.
Hingates ööd
Ma hingan sisse pimedat ööd,
mis lõpuks taaskord on minu.
End vastu ta varje löön,
vaikselt sosistades palun.
Mõrkmagusad pisarad palgel
ja kõrbenud usk minu sees.
Huultega vormin ma palve,
mis siiski kindlamaks ei tee.
Kuid üks kristallselge kaneeline hääl
vaidleb mu kurbusest tilkuva minaga.
Mu sisse ta särav peegeldus jääb
ja pehme lohutav puudutus sinama.
Ta palub: "Laula närbunud õitele,
valge lumega kaetud, mis on.
Sa vajud surmaga sõideldes,
suudle, teeksle, et elus nad on."
Ma rahunen unepilvede varjus,
päikeses kuivanud taim .....
Ärata mind
Ärata mind
Ärata mind
Igavesse unne langemast
takista mind.
Ärata mind
Ärata mind
Ma vajan sind nii
kuidas saaksin ärgata
kui sind pole siin?
Korra avasid mu silmad,
ühe korra ava veel.
Kui ka korraks mind sa mõistad
on vaba su tee.
Ärata mind
Ärata mind
On rasked mu silmad
koorem raskem mu sees.
Ära uinu minuga
sinu kord ei ole veel.
Ärata mind,
ärata mind,
kasvõi korraks
ärata mind.
Kohtume taas
Sa tuled taas ja ma arvan,
et lõpuks armastada võin sind.
Siis jälle kahetsen ja kardan,
et endal lubasin tunda nii.
Ärkan unest segaduses ma,
kas sa mõtled minust, vajad
mind või vajan ainult mina
sinu soojust kui õues sajab.
Lahti lasta ei saa sellest ööst
kui polnud olemas veel meid,
minu südames valusalt lööb
igatsus, ehk seob see meid.
Ühel päeval kui taaskohtume
põletame saatmata jäänd kirjad.
Tuba tahmast, tossust tume,
on lugeda neid liiga hilja.
Just nagu linnud puurist vabaks,
nüüd teame, mis on oluline.
Et juhuslikud nooled meid e .....
Keegi meist
Keegi meist pole sündinud emata,
aga õnn,
kui ei pea kasvama temata.
Keegi meist pole sündinud isata,
aga õnn,
kui sind välja või
eemale,
ära ei visata.
Ema ja isa õnnelikud päevad
on need, millest
lapsed tihti
und vaid näevad.
Keegi meist pole sündinud
põlgama,
hülgama,
unustama teist,
aga miks ometi,
miks
nii palju näha
ja kuulda on neist?
/Mari*Uri/
Ma tahaksin....
Ma tahaksin pead peksta vastu kiviseina
Kuid pole seda erilist paika veel leidnud
Ma tahaksin sõrmenukid lüüa veriseks
Kuid hiljem tekib raskusi nende varjamisega
Ma tahaksin vajuda veepõhja
Aga mul puudub julgus
Ma tahaksin mööda minnes kõndida kihutava auto otsa
Kuid samas ei taha teisele tekitada kauakestvaid süümepiinu
Ma tahaksin žiletitera suruda tugevalt naha sisse ja
vaadata, kuidas veri voolab mööda käsivart alla
Ent ma andsin sõna, et ei tegele enam oma pahega
Ma tahaksin langeda kaljult alla
Kuid mulle ei meeldi piinarikas surm
Ma tahaksin nö .....
Kas sõda ongi ainuke lahendus?
Ei suuda enam ära otsustada,
kas tuleb vihma või tuleb lund.
Jääks magama, aga mul pole ju und,
sest varsti tulebki juba see tund,
mil pean kodust lahkuma
ning oma riigi pärast välja astuma.
Kas sõda ongi ainuke lahendus?
Kas sellele pole siiski asendust,
meil pole ju vaja, seda masendust.
Me vist pole varasemast õppinud,
kui teame, kuidas need sõjad on lõppenud.
Samamoodi nagu päästame ka saadame,
kuid kahujuks sõjad ei võida me mitte keegi.