Sõnale uni leiti 2503 luuletust
Päevadel
Hommikutel, kui ma varavalges
üles tulen,
neile mõtlen, kes ei ole
üldse saanud und –
neile, kellel südametel
suuremgi kui mure
või kelle jaoks on
armudes
ööl pikkust ainult tund.
Päevadel, mil alles pärastlõunal
üles tulen,
neile mõtlen, kes on juba
täitsa uinunud –
või sulle, kes sa oled
ammu üleval ja
tuled, et tuua
pesud tuppa, mis
on väljas kuivanud.
Ning õhtutel, kui viimaks oma
ärkvel silmad sulen,
pilvedele mõtlen, mis on
ümbritsemas Maad –
ja sellele, et kui meid poleks
valvamas need uned,
sina
selle ülesande
enda kanda saaks… .....
Sa tulid unes
Sa tulid unes –
palud lambi läita
ja leinates
silm veega täita.
Ma pole ema
ega eksist arm,
vaid noorusmälestus –
ammune lavasarm…
Kuid praegu tunnetan,
et hoiad minust…
Kaost ennetan
ja räägin sinust:
su tinglik elutee
on ikka valla,
kas oled üleval
või kuulud alla…
Ei saada armastust,
kui pikalt palud…
Veel veidi kannatust!
Ma tean, et talud…
On tihti inimlaps
ju poolest pime
ka valges valguses –
see pole ime…
Ma annan lambi nüüd
su enda kätte
ja peosse surun virna
salvikrätte –
sest õppima pead ikka
omaette,
et mida tead ja t .....
Valge laev
Vahel mõtlen valgest laevast,
sellist valgel hobusel...
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.
...
Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest -
seal, kus vesi tõstab taeva
välja oma raugusest.
Valge laev see kandis randa
suurel hulgal kaasasid:
vürste, kunne ja korsaare,
kindraleid ja pašasid.
Sõitsid maale pikas rivis,
lipsumõõgad vehkimas,
kübaratel kirjud suled
armusoove ehtimas.
...
Valge laev on saetud ammu
lossitorni laastudeks,
valge hobu kaaslane mul
pidudeks ja paastudeks.
Aga prints see lasi jalga,
vaatamata tagasi -
nägin teda un .....
Arvuti sõltuvus
Olen üksi kodus
mõtlen, mida teha
mul hakkab igav
avan arvuti
olen seal tunni
olen seal kaks
olen seal kolm
juba olen olnud seal viis tundi
varsti möödub kümme tundi
olen vist arvuti sõltlane
kuidas sellest vabaneda
ei tea
mis tegema pean
mõtlen
mõtlen veel kord
tuleb vist psühholoogi juurde minna
lähen sinna
olen seal
olen terve
enam arvutit nähagi ei taha
olen terve
aga mul on igav
ei tea mida teha
lähen magama
Une-eelne
Hilise õhtutunni
Õrnad härmalõngad
Usinalt koovad
Hahkjat hämaruskangast
Ämblikuvõrkude nõtkuses
Heliseb läheneva öö
Sammudekõla
Aina lähemale ja lähemale
Hõljuvad pimeduse saadikud
Sõnatult lahkuvad
Argsel tantsusammul
Üksikud hilised valgusejoad
Oma igivana mängu
Hääletud varjud mängivad
Sajanditepikkune hõng
Ääretusse laotusevaipa
Tikib tähtedemustrit
Salapärane naeratus suul
Kauge lähedane kuu
Öökroon
Tuuleiil unenägusid laiali kannab
Suiguvad unne
Maarjahein timut ja kurekell
Sõnatu udu embusse haarab
Magava jõe ja ta kõrkjad
Öö .....
Uneingel
On tõesti nii raske uinuda,
siis kui sa oled veel väike...
Sest sinna, kus asub unemaa
viib labürint, koobas täis käike...
ja kuidas siis tihkad sa astuda
sinna koopasse, mis pole tuttav?
Astud ühte neist käikudest korraks vaid
ja kohe siis tagasi ruttad...
*
Uni voolab vaikselt, vaikselt
üle lapse näo...
Uneingel sind nüüd kaitseb,
siis kui emme läeb.
Uni katab silmi, kõrvu,
nutt ja hirm kõik kaob...
Uneingel huuli õrnu
suudleb - unne vaod..
Kevad
Nüüd kevad algas taas,
sest lund pole enam maas.
Aeg on kabriolett garaažist välja ajada
ja siis sellega ringi kimada.
Teed, need pole enam lumes
ning mina ei ole enam unes.
Jõed on lahti,
aeg on minna kalavahti.
Päike paistab, mul on soe,
enam külm põe ei poe.
Päike vajub madalamale seinal tantsivad tihaste varjud…
Päike vajub madalamale seinal tantsivad tihaste varjud
lumi sajab ja ei lähe meelest nagu kõik muu
sügaval all elab ikka keegi hingab sööb kaevab käike
mõtleb homsest ja tõttab unega võidu
päikesele ja päevale järele
võib mäletada mida pole kunagi unustanud
võib unustada mida pole kunagi mäletanud
aga pidada meeles lume kõrkjate ja kirjatähtede kõne
täiskuu valgel uusaastaöös
Lumine talvepäev
Talvine taevas tinahall,
kiirelt kerkib valge vall.
Lumme mattub väike maja,
kaigub laste naerukaja.
Helves helbe järel langeb,
ümberringi kõrged hanged.
Lapsed lumes hullavad,
kiljuvad ja möllavad.
Kui siis käes on pime õhtu,
soe toit kaob kiirelt kõhtu.
Lastel öösel sügav uni,
väljas ikka sajab lumi.
Ma nägin und ühest Maast
Ma nägin und ühest maast,
mis oli ilus.
Seal vaba olla ma saaks,
sest seal lihtsalt nii ilus.
Ei vaesust, ei rikkust,
ei nälga, ei himu.
Ei suurust, ei pikkust
ja vägivallale ei kisu.
Ma istusin majas, kus soe ja hubane,
ja päiksekiired langesid tuppa.
Ja aknalaual suur roos punane,
ja kõik on nii ilus, et kuhugi ma ei rutta.
Taavi Järv
kade olen
kade olen pisut selle
kõrge sinitaeva õitsvate
sidrunite
ereda päikese pärast
mis nüüd Lissabonis särab
täitnud pilgeni on päeva
tänavad linnas
ah kui saaks selle
voolava valgusega
lihtsalt kaasa minna tunda
ainult päikest jood ja
sisse hingad vaid täis on seda
kogu umbseks saanud ilm
kodus nartsissidel õied
aias lähevad juba lahti
nende üle meel hakkab
pidama Sinu äraolekul
kordi vahti
