Sõnale unustama leiti 30 luuletust
Pean unustama
Mäletan seda päeva veel,
kui olid pargi poole teel.
Sind vaatama jäin,
kuid peagi olid see kõik läinud.
Sind igatsema jäänud ma,
ja sinuta olla ei tahaks ka.
Kuid pean
ja oma mõtted paika sean.
Teen omale selgeks midagi,
et sind pole kunagi olnud eal.
Tammsaare pargis seal
ning sinust pole olnud mu mõtetes ridagi.
Tagasi
kogu kõrist tahaks karjuda
et saaks hingest kõik see väljuda
tahaks mere põhja vajuda
et meelest võiks see kaduda
kõik see mis oli on või jääb
tähtsusetu on kui jäääär
pole lõppu ega enam algust
sulab see kuis kuu on august
ent miks piinab see nii
uus tegelikult edasi ei vii
ning vana kisub tagasi
kuigi tahaks ainult edasi
Täies ilus ja võlus pakatav kevad
Kevadõhk on magusaid lõhnu
ja linnulaulu täis,
kõikja õide puhkemine käib,
nukrust ei ole, see on läind.
Putukatel mutukatel juttu on palju,
kevad puukoore alt vabastab neid.
Vahtrapuu see juba ammu
oma magusat mahla nõristab.
Kevad toob ilma ja ellu ilu,
paneb õitsema kõik südamed,
võlub unustama mure ja valu,
annab endast kõik, mis anda veel saab.
memme kartuleid rohimas nähes
emana üha rohkem
oled hakanud hoidma
mulla ja päikese ligi
silitama pilguga karedaid käsi
unustama sõnade selged piirid
kõik on ju kogu aeg
üks ning seesama
temast tulvaveena tulev
ja temasse suubuv
nähtavaks saav aeg
temas olemise rõõm ja vaev
Õhtune päike
Kui möödas on hommikune äike,
puid paitamas on õhtune päike,
ja meelest lähevad kõik tormid,
kõik rahesajud karmid.
Kuldsed ladvad ja punased puud,
sinine lõpmatus, ei midagi muud.
Nad kutsuvad unustama.
Nad kutsuvad unistama.
See, kes ütles, et hommikud
targemad on kui õhtud
polnud kindlasti elu näinud,
polnud õhtuses päikeses käinud.
Õis
Ükski õis ei ole sama,
kipud vahel unustama,
looma seoseid õite vahel,
see on lihtsalt mõtteahel.
Igal õiel oma süda,
mille jaoks on vaja luba,
õielehel oma kuju,
oma arvamus ja tuju.
Õis see õitseb helluses,
hõljub tuule kerguses,
särab siis, kui teda Sa
kastad ainult õnnega.
- Tarmo Selter -
2023
Tore isadepäev
Kui tore on täna ärgata
ja isa suul naeratust märgata!
Tänane päev polegi nii tõsine,
ta rõõmu valmistab kõigile.
See ju ongi tore isadepäev,
mis meelde tuleb ja meelde jääb.
Siis unustamatult päeva veedame
ja isasid taevani kiidame!
Külm su tuba
Hääbumise hääletus
On ilus
Kadumine olnu sisse
Silub
Teed mis tundmatu
Kuid kutsuv
Räägin asjadest
Mis tühised on juba
Külm su tuba
Hakkad unustama mind
Ja kõiki teisi
Oled minekul
Ja ootad oma reisi
Kõik on pakitud
Mis mäletamist väärib
Perroonil üksi seisad
Segajaid ei soovi
Su püha hetk
See viimne retk
On ainuüksi sulle
Mälestus jääb meile.
13.10.22
Vabadus
Juba nägin talvetaati tulemas,
valgeid lumehelbeid puistamas,
jõulutaati kuskil hiilimas,
päkapikke aknalaual keksimas.
Vaikus sunnib mõtlema,
kesteab, mida välja ütlema,
lahtisilmi unistama,
vahest enda ümber elu unustama.
Mõtetel on suur vabadus,
vabadus...
Vanaema armas köök
Minu vanaema köök on pisike,
aga ta on nii kallis minule.
Alati, kui vanaemale külla läen
on see minu suur rõõmu-ja õnnepäev.
Minu vanaema on nii lahke ja hea,
tema koogilõhnalist pisikest kööki armastan- ta teab.
Köögilaual linik pitsiline,
selle heegeldas mu vanaema ise,
Põrandal narmastega vaip on maas,
seinal ripub ajahambast puretud vana maal.
Köögiaknal väiksel,
suurte lilledega kardin on ees.
Ja alati, kui kardina vahelt sisse piilub päike
ja väikest kööki valgustab,
siis märkan vanaema põsilt rõõmuläiget,
oh, kuidas ta rõõmustab!
Köà .....
Rammstein
Suve südamesse
lõi särtsu saksa hevi
mis tõi rahvast Tallinnasse
kus nii kirju rahvas ei levi;
see lipulaev Rammstein
kontsert alati unustamatu
värises laulukaare sein
ja iga laul on olematu;
65 tuhat tuli kohale
nende maitse pole vale
aga mäe peal ei saanud istuda
ega niisama mööda astuda;
liiklus oli nagu zombi hord
ning massiliselt lötlasi/soomlasi
aga see konsert mu 3. kord
millest ainult häid mälestusi;
Ernesaksa kuju noogutas
isegi tema sarvi välgutas
kui on värve, tuld ja suitsu
sai suvele rohkem mürtsu
Avatud
Aeg on selline nagu ta on
nii siin kui kaugel kodust,
pinged tekitamas sõjatolm,
avades meile julmuse ust.
On elusid raisatud palju
selles kurjuse sõjarattas,
ajas ehk inimsugu harjub,
kuid ei jäta unustamata.
Hinged, nii noored kui vanad,
haiget on saanud ajatult,
kui neil ongi midagi vaja,
hoiame südamed avatud.
- Tarmo Selter -
2022
Ta hakkab sind unustama ...
Ja sa tunned seda ... närviliselt ... subkutaanselt ...
Proovin midagi leida ... ja teada saada ...
Ja ärritage hinge oma välimusega ...
Ta hakkab enesekindlalt elama ...
Naljaks ... flirtima ... ja sõpradele naeratama ...
Ja õhuke niit murrab minevikust ...
Mis püüdis pikka aega mitte murda ...
Ta alustab nullist ... Mis siis saab?
Nullist alustamine pole üldse hirmutav ...
Kuid jube ... ootamine on kasutu ... see ...
Kes ei hooli oma südamest elus ...
Ta hakkab sind unustama ...
Ja teate, et ta unustab teid kõik ...
Ja aeg täidab tühja m .....
Unustatud suveöö
Kargel, vaiksel suveööl ma oma akna avan ja nukra pilguga vaid kuusirpi kõrgel ülal taban. See toob mul meelde, kuidas kuvas see kunagi ka üle meie ühiste retkede, veel seni unustamatute naudinguhetkede.
Kas mäletad ka seda, kui kõlas eemal äike ja meile tundus see vahemaa veel kauge, kuid sina juba tajusid, et torm niipea siiski ei rauge? See olid alati sina, kes tõi minus esile tahte ja jõu, andsid mulle eksistentsi mõtte, täitsid armastusega mu põu.
Nüüdseks möödas need päevad on ammu ja jäädavalt läinud ka sina, mispärast siis väärin elu veel mina? Miks küll .....
enda isiksus
kriitvalge piirjoonteta nägu
südameks on temal kortermaja
pimedad teed.. tunnete hägu
autode sireenid on häälekaja.
kinnitamata sotsiaalnorm
olemasolu loodud piiritu
nähtamatu füsioloogiline vorm
eks on päike on ka kiiritu
aga mitte päeviti vaid öösiti.
keda hingates mürgitab
kes teda nähes sülitab
ometi on ta seal alati
sinuga - haiglapalatis
naeratuses - vaevatuses
õnnelikus- õnnetuses.
ära teda kindlaks proovi
määrata - ta on lõpmatu
oodates su südamehoovis
kuniks tead et unustamatu
on isiksus endas olematu.
Keegi meist
Keegi meist pole sündinud emata,
aga õnn,
kui ei pea kasvama temata.
Keegi meist pole sündinud isata,
aga õnn,
kui sind välja või
eemale,
ära ei visata.
Ema ja isa õnnelikud päevad
on need, millest
lapsed tihti
und vaid näevad.
Keegi meist pole sündinud
põlgama,
hülgama,
unustama teist,
aga miks ometi,
miks
nii palju näha
ja kuulda on neist?
/Mari*Uri/
Kõige Tähtsam
Appi, ma ei suuda enam
Ma ei taha elada ega ka surra
Tahan lihtsalt olla
Tunda end üksiku ning vabana
Nagu varem
Aga ma ei saa
Sest Tema ei luba
Jah, Tema, see kõige-kõigem
Ta tähendab mulle liiga palju
Ma ei saa Temast loobuda
Ma ei taha Temast lahkuda
Kohtusin oma Päikesega just siis, kui olin valmis
Igaveseks
Sulgema silmad ja kaduma siit ilmast
Aga nüüd
Iga minu rakk mõtleb Talle
Iga osake tantsib valsirütmis
Ja Hing
Tardub...
Seiskub...
Lakkab töötamast, kui ma näen oma Sõpra
Mõtted keerlevad Tema ümber
Iga hommik
Iga päev
Ja õhtu
Ei saa sõba .....
Kui terve maa lund juba täis...
Kui terve maa lund juba täis,
mis helkleb varjundites öösel...
Kui kutsub külla võlulaas,
ja pole ammu olnud lörtsi...
Kui õhk on värske, kange, külm
ja härmatisest valged juuksed...
me ümber valge särav pulm
ning lugu ümisevad tuisud...
Sel ajal kätte jõuab talv
ma joovastuses tema ilust...
on lumehelbed nagu parv
mis tansisklevad tuuleõhus...
See pilt on unustamatu...
on lummatud kõik looduse ilust...
Siin asu, rahu, muretus
Talv sütitab mus luuleinnu...
/20.detsember 2015/
"Miks hüüab ta mu nime"
Istun üksi muuli peal
ja vaatan kaugusesse.
Kurb on mu meel,
sest liialt kinni ma
olen oma mälestustes.
Merel on torm, on pime,
on pime ja on külm.
Vali tuul ja võimsad lained,
äikest lööb ja paduvihm.
Ma kuulen kellegi häält,
kuis hüüab ta mu nime.
Kuis karjub ta appi,
sel tormisel merel.
Kes ta on?
Kuis välja näeb ta?
Miks hüüab ta mu nime
ja kas tunnen ma teda?
Need küsimused hetkel mõlguvad mul peas.
Kas kuulen-näen viirastusi
või pesuehtsaid ingleid enda ees
seismas üksteise kõrval rivis, reas?
Üks inglitest hüüab mu nime
ja minu su .....