Sõnale unustus leiti 68 luuletust
Puust Laevad
Puust laevad veel, kadumas kaugele-kaugele,
Pole randund veel, tunne millest neid laule teen,
Vees nii külm, saaks vaid kuidagi ma pardale,
Kaua siin vees juba hulpinud - ei tea, ei mäleta,
Laeva huku üle elanud, endiselt pole suutnud pääseda,
Nii kaua vees ligunenud, et täpselt ka, ei saa määrata,
Kes ma olen, kus ma tulen, kuhu mu kurss kulges,
Kõigest triivin tuules sinna kuhu laine uhub - minna tuleb,
Ei otsi mind pääste paadid ega majaka tuled, kui hõikaksi,
kas keegi kuuleks? Väikesed tunduvad kõik argi elu mured,
harjunud juba, et nagu ilmgi, kõigi meel täis k .....
Tänu Kõige vägevamale
Jalad vajunud pehmes liivas, tänu kõige vägevamale,
selles ma seisan!
Viimaks vaba, olema vaba, vihmast mõistsin, et vaid kalla,
suunda võtmata mööda põski alla, ja nõnda ma kirjutan,
ilma teadvuseta, ainult seal kus ennast olen eirand,
et leida mida ego kõigi eest ära suutnud peita,
vabanenud, vaevatud vetest mil triivides ennast petnud,
Taeva isa üles leidnud, tema auks kõik mu salmid on tehtud,
nõnda kaunilt mu elu vestnud, uhkusest ma keeldun,
kui kõik voolab alla mäge, enam ei tunne ennast neetult,
kõige ilu vaadeldes, südame valmis tagus pikse haamer sees,
t .....
Üks ammu unustatud tunne
Üks ammu unustatud tunne,
see tunne jälle
kerkib seest.
Maailm justkui
vajub unne
mu teadvus kistud
ribadeks.
Sadu teravaid nõelu
torgivad mu elupuud.
Ma mäletan su õelust
mind jälgib ärev kuu.
Ulg mind saadab tasa
pimedus mind irvitab.
Kuniks iseend ma avan
kätleb kurbus minuga.
Mis ka lootsin leida siit
leidmata võiks jäädagi.
Kõik unustusse vajuks -
seda ööd ma enam ei talu.
Kiigub vana roostes värav,
vana kuuse silmis lein.
Rohtunud ammu meie rada
mõni valu on nagu vein.
Vaatan pilvedega tõtt veel
ja tallan rada igavest.
Kes teab, mi .....
Kadunud
Kauguses...Mu lauludes...
Algas tee; tundmatusse;
jälgin kuidas kulgeb;
muunudv munder; mis mu maskiks;
igas noodis igas taktis; ´igas salmis;
mis mind haris; mu taeva kauniks maalis;
igas noodis igas taktis;
Igas salmis milles taeva kauniks ta maalis;
mu kallim; mu kulla tükk; mu surma hüüd;
mu muutmatu; igavene tuksuv löök;
röökimas hinge põhjast vaikivalt;
mis krahhi kombel iga hetk on tabamas;
enesele tundmust manamas;
kaugele kaugele jäänud mõtted;
kõiki sooviks jagada; veendudes kui avarad;
aralt nad; ennast paberitele avavad;
enesega viimaks samaks saan; k .....
Mänglev tuul
Oled sa loll või inimene;
Pidev sisemine võrdlemine;
lõpetab seal kus põõnleb pidev;
Võitlev isend; näitlemas; Väitlemas;
Segadus teda hoopis käitlemas;
mitte tema teda; ega? A las ta jääb;
Kui pea teeb häält; ja siseneb väärt;
Ideede kulg; kerge sulg, üle paberi;
Teadmiseid veab mul, sul vedanud;
Et ta nõnda kerglaselt lennanud;
Eeldan uut; keerutan juust,
ümber sõrme;
See k kuus; usu või ära usu, omast puust;
Nagu Kitil Turbo Boost; Rüütelik Mihkel;
Ihnetele Viimne, kuulutus; hullutus,
Su jaoks karistus on unustus; kuri kuulus;
Looja peatükki omanäo .....
kodutee
Paksu lume sisse
Vajuvad jalajäljed
Viivad mind need
Kodutee väravani.
Avan -
Näen aeda ja puid
Puud mille külmunud
Mahlad peidavad endas
Unustuste hõlma jäänud
Lapsepõlve mälestusi.
Avan -
Ukse ja kuulen
Jalge all oleva
Põranda naaksumist -
ning seal nad on
ema pliidi ees istumas
isa vaatamas telekat.
Väiksem õde kes
tuterdab vastu
vennas kes kunagi
oli nii tüütu
noorem õde keda
vedasid pidevalt
lasteaeda ja kooli.
Paksu lume sisse
vajuvad jalajäljed -
kuid suuremad kui ennem.
Me oleme saanud suureks
kuid kodu ja kodutee
on jäänud a .....
ütle kui palju kordi
ütle kui palju kordi oled
ületanud purunenud sildu
tundes kandade all tuliseid
põlevaid tükke - valu mille
ohverdand mälestuste heaks
et neid taas elustada
et neid uuesti läbi kogeda.
iga arm su noorel kehal
räägib omapoolsed lood
kuidas neisse vajutanud
inimesed jäljed sügavad
lõiganud sisse nimed
kuigi kõik mis seostub
on hääbumas öö silmadesse.
ütle kui palju kordi oled
valmis veel ületama sildu
mõistmaks et mineviku ilus valu
mõistmaks et mineviku valu ilus
pole homse tuleviku valusalt ilus
ilusalt valus unustusse vajunud
illusioonide tehisliku .....
kahekesi lumesajus
seisime kahekesi lumesajus
palgeid suudles kuu sära
maailm unustusse vajus
kadusime unelmatesse ära.
kehakeel kõneles me eest
huuled jäid sõnadest vaiki
parandasid haavad seest
armastades vigu minus kõiki.
las jääb meile see tänav
mälestustesse alatiseks
me armastuse kodu värav
on loodud sinna igaveseks.
Olnu helgem vari ...
Lähen valguses ja vari saadab mind,
hämaruse aeg vaid päästab - sind.
Minevik , meenutamas ulme - sarju,
eredana pikalt , kannad tema varju.
Mure-uus , vanad unustusse jäävad,
sinna mõned sekka , rõõmu päevad.
Mälu loodud meil , kustutama paha,
jätab olnust pildi , helgemana maha.
Silmapiiril Silman Lilli
Korda kolmandat ma luuletan,
uhkena ei suutnud oma nina hoida,
ja tuju on muudetav,pummeldab,
süda kui kuulekalt, rutiinselt süüdata,
soovin müüri mis mind müürimas,tüürimas
uppuvat paati karidele, variseb kokk mu lüürikas,
süüdista mind,ma süüdistan ka, et ei suutnud küündida,
sinna kus vajalik, juudase elu nad kõik taga ajasid,
vajasid vaid selgust, inimeseks ma tehtud,
jumaliku kogemusega see elu kestvust,aina peegeldab,
sõnu heegeldab, mis on reegel tal? AUSUS, laulnud oma laulu,
mõtlema,su jobimokka pannud, paadund, ja karlovas edendas kasvu,
nii .....
Kogu ta süda
Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, .....
Kokku-lahku
Vahel tunnen end, kui tantsiks Sinuga taevas
Seejärel kukun valusalt maha.
Ent uuesti ja uuesti oleme koos,
kuid siiski, tunne on üksik.
Mõtlen, et miski ei taasta seda unelmat,
mis kord oli nii suur ja kustumatu
On nüüd nii tuhm ja kõle
Nagu unustusse vajunud tuulelohe,
millese on näritud, üks kole lõhe...
Mu suur soov oleks, et austusega astuksime edasi oma teile
Astuksime uusimaid radu, jätaksime jälgi kustumatuid
Võtaksime elult kõik mis võtta annab.
Ja oleksime Õnnelikud, nagu me loodud olimegi. -Janek V.
Vajumine unustusse
Praegu keset merd ses suures laevas
olen kurb, kuid ikka mõtlen sulle.
Tähed säravad selles öises taevas,
säravad eredalt ja ainult sulle.
Ma loodan, et homme tuleb parem päev...
...parem tänasest,
millest homme saanud eilne päev.
Kuid on hetked, milles elan vaid korra
ja on päevad, mis kahjuks kunagi ei kordu.
Ma ei ole kindel, kas uue päeva algust näen
ja ei ole kindel, kas tänast homme enam mäletan...
...sest...
...tänasest päevast saamas on viimnepäev,
homme keegi mind enam ei näe.
Keegi ei mäleta ja keegi ei mälesta
ja eda .....
Mõtisklus.
Ilmuvad täies üksinduses, mälestuste tolmud,
neid unustustetolmu õhkõrnast kihist puhastan.
Mõtlen siis kõigele sellele, mis kunagi olnud,
mõne meenutuse peale ma endiselt punastan.
Unustama kipun kauneid aegu, halvaga asendan.
Mõne asja meenutamine on jällegi mõrkjalt magus.
Mõni südant valusalt riivab, sisemust masendab.
Kurbi sündmusi minu mälestustes piisavalt jagub.
Vead, halvad teod, end nende pärast siiani nuhtlen.
Ei saa olla nende üle uhke, ei saa neid ju unustada.
Hoolimata sellest, et mõnega neist ma veel suhtlen,
kes mu tegusi tundsid, siiski ei saa .....
Sa lihtsalt võtad ja lööd mu kildudeks.
Ikka ja jälle.
Ma voolan endast välja ning
otsin end päeval ja ööl
Kõigist võimalikest ja võimatuist nurkadest
Mõistus ütleb ei kuid süda sosistab jah
Täna siis
Mosaiik minust tumedais toonides
Tahan haihtuda kõiksusse
Lahustuda olematusse
Unustuse merre
Silmad suletud ja
Süda tühi
Austus ning armastus
Vastumeelne tunne, painav.
Valdusi endale koljus laiab.
Salvab kõk organismi lihased
katab viimsegi naha pinnase.
Sulgeb lootuse silme sees
varjab pilti reaalelu ees.
Oled muutunud külmaks ning mõistmatuks,
teistele jäänud südamelt avamatuks.
Sind ei paisteta kuulavat kui seletad,
üksnes oma tuimsusega teisi peletad.
Pühendud tõsimeeli oma huvide arendusse
ent nende väärtus ilma sotsiaalse rahuta langeb unustusse.
Rääkimata, et oled peagi murdumas
on su lähedased end süüdi tundmas.
Kinnitad neile, et emotsionaalselt ajad on tormikad,
saladuslo .....
Kummalisus.
Igal hommikul ärgates,
justkui uinuks uuesti.
Uinuks taas,
kalklikku kergendust otsides.
See reaalsus on karmim
kõige kohutavamast unenäost.
Karmim vigadest,
mis olen sooritanud õigesti.
Uppudes maagilisse võltslikkusesse,
justkui näeks ma viirastust,
su nägu,
su varju,
su häältki kuuleks,
Ikka veel nii valelikult siirast..
Vaatan taaskord
su varjundis olevatele silmadele silma,
Reaalsust kärpides,
vaatan korraks kõrvale,
mida pidasid nüüd silmas?
Kas murtud sõnadega külma,
surnud jäikust tooma tulid?
Või nende elutute ridadega
soovitud unelmat purustama tulid?
Tundub nagu .....
— Maivis L